"Esimene näitus oli väga mõjuvõimas Eesti arhitektuuri ülevaatenäitus Berliini Kunstiakadeemias," kirjeldas Maasik "Aktuaalsele kaamerale" oma fotoseeria alguslugu. "See oli väärikas tellimus, neid fotosid tehti väga südamest ja üks nendest fotodest on siin täna väljas, see on kõige varasem siin seerias. Seal on Viru väljaku ja Rotermanni kvartali ja neid ümbritsevate alade tühjus näha, uut hoonestust üldse ei ole," rääkis Maasik.

"Nii fotograafi kui arhitektina mõtisklen ma pidevalt linna ja keskkonna arengute osas aktiivselt kaasa ning nagu ka näitusel olevad jäädvustused kinnitavad on need protsessid alati vastuolulised," selgitas Maasik.

Maasiku sõnul võib lennuki pealt pildistamine tunduda ekstreemsena, kuid tegelikult pole asi nii hull. "Lennuk ei ole väga kiire ja kõrgus pole väga suur. Külmem on seal mitu kraadi kui maa peal, aga kui suvel teha, siis ka see pole väga hull. Teed akna lahti ja paned pea sealt välja koos fotoaparaadiga ja see on päris põnev," rääkis Maasik. Pilt ei pruukinud Maasiku sõnul alati välja tulla. "Seal on vibratsioon, tuul ja ridamisi põhjuseid, miks ei võiks välja tulla," selgitas ta.

Näituse viimased tööd valmisid 2010. aastal, ajal, mil taevas hakkasid üha enam tegutsema digitaalsed fotograafid ehk droonid ning aerosessioonid hakkasid oma olulisust kaotama. Toonased fotod on aga jäädvustatud inimese käe läbi, lennukitelt mitmesaja meetri kõrguselt. Tallinna vaadete näol pole tegu pelgalt kirjeldavate linnaruumi metamorfooside jäädvustuste, vaid keskkonna sisemisi muutusi peegeldavate terviklike kunstiliste kompositsioonidega.

Arhitekt Tarmo Teedumäe sõnul on 2000ndate alguse linnaruumi vaadates näha, et vähekasutatud ruumid on läinud tihedamaks ja kvaliteetsemaks ning sinna on toodud inimesed. "Sa vaatad neid vanu tööstusalasid, mis on tänaseks muutunud sadamaalaks ja südalinnas muutunud trendikateks inimsõbralikeks ruumideks, kus on palju toredat avalikku keskkonda. Inimesed saavad palju rohkem siin kokku ja siit läbi liikuda. See on tänapäevase linna üks selliseid olulisemaid ruumitekitamise vajadusi," rääkis Teedumäe.

Arne Maasik (sünd 1971) on lõpetanud 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna. 1996–2003 töötas ta arhitektina arhitektuuribüroos Künnapu & Padrik, seejärel tegutsenud vabakutselise kunstnikuna. Osalenud pikaajalistes teaduslikes uurimisprojektides ning esinenud isikunäitustega Tallinnas, Helsingis, Roomas, Veneetsias, Berliinis, New Yorgis jm. Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2003. Pälvinud 2006. aastal Kultuurkapitali aastapreemia, 2001. aastal I ja II koha Eesti Arhitektuurimuuseumi arhitektuurifotograafia konkursil ja 2019. aastal Kristjan Raua preemia. Maasik on tuntud eelkõige kontseptuaalse arhitektuurifotograafia poolest, kuid üldisemalt iseloomustab teda tehniline ja kompositsiooniline perfektsionism.

Näitus jääb Loomelinnaku Väligaleriis avatuks 6. detsembrini 2023.