Lavastus sai alguse küsimusest, mida tähendab olla oma kehas, kuidas see meid ahistab ja pingestab ning annab samal ajal vabaduse kogeda reaalsust. Autorid ise nimetavad oma tööd pool-naljaga visuaal-poeetilis-tehnoloogiliseks teatriks.

"See on suhteliselt abstraktne, poeetiline. Ta on luuletus tegelikult, luuletus, mis on ruumi pandud nii, et seda saab vaadata," selgitas lavastuse dramaturg Aare Pilv. "Siin on mingeid statement'e sees, aga lavastus tervikuna on asi, mida tuleb kogeda ja mõlgutada nii kohapeal kui tagantjärele. Ühesõnaga – me ei väida, vaid me näitame," väitis Pilv.