Selles küsimuses pole midagi tingimata uut ega huvitavat, ilmselt olen teinud samateemalisi kultuurikommentaare ka eelmistel aastatel, kuid ilma seda küsimata pole võimalik PÖFF-ile kuidagi vastu minna. Võid ju silmad kinni panna ja kavast näpu suvalise filmi peale panna – tõenäoliselt isegi ei pettuks seejuures –, kuid festivali kava on taaskord nii mitmenäoline, et see päris sinu film on seal kuskil tõenäoliselt olemas.

Hakkasin alles tänavu mõtlema, et kõigist rahvusvahelistest kultuuriüritustest, mis Eestis toimuvad, on ilmselt PÖFF ainus, mis on üritanud seada endale üliambitsioonika eesmärgi kõnetada iga Eesti inimest. See kõlab kui tühi sõnakõlks, aga mida aasta edasi, seda lähemale korraldajad sellele eesmärgile ka jõuavad. Muidugi ei jõua iga Eesti inimene PÖFF-ile ja ei peagi jõudma, festival toimub siiski vaid nii Tallinnas ja Tartus, kuid vähemalt potentsiaal neid inimesi kõnetada on olemas.

Taaskord on kavas omal kohal Just Filmi tihe laste- ja noortefilmide programm, mis seisab uhkelt kõrvuti tasaste draamade ja hullumeelsete rapperitega, nende kahe vahele jääb muidugi veel miljon väiksemat ala- ja kõrvalžanri. Üks ei ole teisest tähtsam, PÖFF-i kavas on üllataval kombel iga film võrdne, mistap jääb suurem vastutus külastaja õlule. Festival ei tee otsust, mida vaatama peaksid, sinu eest ära, heal juhul panevad nad mõned väikesed suunavad viidad püsti, aga ei rohkemat.

Nende filmifännide jaoks, kes peavad fanaatiliselt ära nägema kõik uued ja olulised ja põnevad ja erilised ja tähelepanuväärsed filmid, jooksevad seetõttu kiirelt ummikusse. Saad valida ühe filmi, aga seetõttu jääb kolm muud filmi ilmselt nägemata, sest seansiaegu ei saa kuidagi klappima. Aga seegi on omamoodi märgiline ja oluline, sest ajal, kus audiovisuaalset kultuuri purskab igast torust katkematult meie suunas, on loobumise kunst üha olulisem. Kõike ei saa vaadata, ükskõik kui palju ka ei tahaks. Mul on seda praegu lihtne öelda, aga päriselt ma sellega muidugi leppida ei suuda.

Nende filmihuviliste jaoks, kes ei kavatse järgmised kaks nädalat iga vaba hetke kinosaalis veeta, on loobumine mõnevõrra lihtsamaks tehtud, ja seda täiesti ootamatult põhjusel. Täpsemalt kergitas PÖFF tänavu piletihinda ning kogu festivali aja maksab tavapilet kümme eurot. Ajal, mil raamatuid müüakse juba 50 euroga ning kallimad teatripiletid küündivad 75 euroni, võib see tunduda tühine, aga vähemalt nädala sees on Eesti vaataja harjunud maksma kinopileti eest ikkagi mõnevõrra vähem. Seda, milline saab täpselt olema külastajate reaktsioon sellele otsusele, näitavad lähinädalad, aga oma korrektuuri teeb see kindlasti.

Aga omal moel on ju seegi hea: peamegi õppima loobuma, aga selleks, et see pole suvaline käegalöömine, vaid igati kontrollitud ja läbimõeldud otsus, võtke paar tundi, viige end festivali kavaga põhjalikult kurssi ning kui leiate sealt kasvõi ühe filmi, mis tundub olevat teie veregrupp, siis vahel polegi rohkem vaja. Mind, mõistagi, leiate järgmised kaks nädalat pea igal õhtul kinost. Näeme seal!