Nelja õega koos kasvanud Verlini jaoks olid riided ja aksessuaarid igapäevaelu osa. "Kuuendas klassis toimus meil põhikoolis moešõu ja selle jaoks ma tegin enda esimese kollektsiooni. Pärast seda sai see kuidagi iga-aastaseks traditsiooniks," meenutas moekunstnik, kelle vanavanaisa Villem Verlin oli samuti rätsep. 

EKAs õppimine on Verlini sõnul olnud pingeline, aga andnud samas väga palju. "Kindlasti olen ma siit saanud väga head sõbrad. Aga ka õmblusoskus ja kõik muud oskused on väga palju arenenud," kiitis Verlin, kes sellel sügisel suundub vahetustudengina Berliini. 

Oma moeloomingu juures peab Verlin oluliseks tugevat kontseptsiooni. "Ma tahan, et kõik, mis ma teen, oleks kuidagi personaalne, et kõigel oleks tähendus, et ma päris niisama ei lahmiks. Mulle meeldib, et igal asjal on mingi lugu ja need asjad lihtsalt jutustavad oma loo ning elavad oma elu," rääkis Verlin. 

Loominguga tegeledes ei mõtle Verlin enda sõnul sellele, kas ese on rohkem igapäevaseks kandmiseks või pigem kunstiteos. "Eks see selline fifty-fifty seis on – mingid asjad ongi rohkem kunst ja mingid asjad on igapäevaselt kantavamad," lisas Verlin, kelle tööd on presenteeritud ka maailma juhtivamas disainikeskkonnas Not Just A Label.

Edu taga on Verlini sõnul palju tööd. "Ega seal muud valemit polegi kui töö, töö, töö. Peab leidma midagi, mis sind motiveerib ja sealt hakkab asi hargnema."

Moemaalima tulevikusuundadest rääkides leiab Verlin, et moekunstnikud siiski kuhugi ei kao, kuigi võib-olla on inimestel tulevikus võimalik näiteks ka kodus 3D riideid välja printida. 21. sajandi eeliseks peab ta seda, et kõike võib kanda ja kõike võib teha.

"Kui 20. sajandil oli igal kümnendil mingi enda stiil või enda tunnusmärk, siis nüüd võib tõesti kõike kanda. Kindlasti on mingid trendid, mis jooksevad läbi, aga et kõik on siiski hästi vabaks läinud ja see on tore," tõdes Verlin.