1981. aastal ilmunud Jan Guillou poolautobiograafilist noorteromaani "Kurjus" on lugenud miljonid rootslased ning seda peetakse üheks mõjukaimaks vägivallavastaseks teoseks. Romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on mängitud nii Rootsis kui ka mujal maailmas.

Lavastaja Laura Jaanhold tõdes, et "Kurjus" on mõnes mõttes isegi kurikuulus teos. "See räägib noortevahelisest vägivallast koolikeskkonnas ja internaatkoolis, aga ka lähisuhtevägivallast kodus. Peategelase elus on vägivald põimitud hästi mitmel moel," rääkis Jaanhold. 

Carita Vaikjärv kehastab lavastuses noormehe ema, kes laseb vägivallal toimuda. "Eks see küsimus, miks see ema käitub nii, nagu ta käitub,on meil tekkinud. Ilmselt määrab palju ajastu, kuhu romaan paigutub. Aga jah, inimlikult on muidugi seda natuke keeruline mõista," tõdes ta. 

Lavastuses teevad lisaks Vaikjärvele kaasa Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet ning Janek Joost. "Jah, inimesi on laval neli, aga tegelasi käib läbi veidi rohkem, sest peategelased elavad sisse erinevatesse olukordadesse, mis on kunagi olnud, ja mängivad neid laval läbi," selgitas lavastaja. 

Oma kokkupuudetest koolivägivallaga rääkides tõdes Vaikjärv, et on sellega kokku puutunud, aga ehk mitte nii julmal moel kui lavastuses. "See oli päris hirmutav, et juba esimeses klassis puututi selle teemaga kokku. Küll pehmemal viisil, aga minu jaoks ikkagi juba piisavalt, et reageerida. Küsisin endalt, kas ma pean sekkuma, kas ma pean kellegi poole pöörduma? Kas see võib tuua selle lapse jaoks juba pöördumatuid tagajärgi, kui ma praegu ei reageeri?"

Lavastusest koorub Jaanholdi sõnul välja üks võimalik lahendus, kuidas vägivald lõpetada. "Nagu meil seal üks tegelane ka ütleb, siis keegi peab tegema esimese sammu, keegi peab olema see, kes katkestab selle ringi. Ja psühholoogid, kellega me oleme vestelnud, on öelnud, et meie täiskasvanutena peame võtma selle vastutuse," rääkis ta.

"Ka meie peategelane tegelikult üritab terve selle lavastuse kestel lõpetada vägivallaringi enda elus. Ta saab aru, et seda on liiga palju, ta proovib seda lõpetada. Lihtsalt tekibki küsimus, kui palju saab laps või noor ise ära teha ning kui palju tegelikult meie täiskasvanutena ja terve ühiskonnana peame andma märku, mis on normaalsus ja mis ei ole. Ma arvan, et vestluse alguspunktina on see lavastus väga hea koht, sest see püstitab hästi palju ühiskondliku moraali küsimusi," lisas ta.