Rene Kösteri lavastatud "Transcendentia" uurib teemasid, millega teismeas vastamisi seistakse. Lavastus toob kokku etendajad vanuses 15-21, kes on projekti valitud Loov Euroopa projekti "Performance Art for the Next Generation" (PANG) tegevuste kaudu. Laval etendavad kümme noort inimest allegoorilisi kehastusi ning jutustavad kväärkultuurist lähtuvalt enda isiklikke lugusid. 

Maailm ei luba kuuluda

Sõna "transcendentia" ehk transtsendentsus tähistab inimkogemusest kauget üleminekut kõigest, mis on empiiriliselt mõõdetav. Filosoofias võib transtsendentsus viidata reaalsusele või kogemusele, mis ületab tavapärase inimkogemuse piire või on väljaspool meie tavapärast arusaama. Religioonis on see enamasti seotud jumaliku ülevusega, mis on väljaspool inimlikku olemust ja arusaama. Kunstis kasutatakse mõistet transtendents, et kirjeldada fenomeni, mis paneb inimese tundma midagi suuremat või sügavamat. Igal juhul valgub silme ette trobikond vähem või rohkem akadeemilisi selgitusi ja teooriaid, mis sõna enda diskursusesse integreerivad.

Lavastuse sisu toetub epistemoloogilistele tunnetele, mida teismeiga igal sammul endas talletab. Enesekindlus, väärtushinnagnud, tulevik, sotsiaalne kuvand, armastus, sõprus, identiteetide lõhestumine on osa kompotist, mis kväärkultuuri ja teiste vähemusteemadega laval seotakse. Üksteise järel esitatakse kollektiivselt ja individuaalselt hulk etüüde, mis ruumi erinevates nurkades näitamisele tulevad. Jutustatud lugude saatel avavad noored enda nägemuse maailmast ning neile olulistest teemadest ja murekohtadest, mida endas hoitakse. Neile ette antud suunav mõte "maailma lõpp" on mitmetasandiliselt tõlgendatav. Ühelt poolt seondub sõnapaariga hiljuti hääbunud pandeemia, teisalt valguvad vaimusilma pildid arvukatest poliitilistest konfliktidest, mis meie igapäeva paratamatult mõjutavad. Ka meie mõtetes esineb maailma lõpu fenomeni. Inimlik üleforsseerimine viib fataalse maailmalõpu tundeni, millele enne olukorra lahenemist kukub peale mitu kihti ehmatavat kaost.

Tulenevalt inimese ürgsest vajadusest eksistentsiga toime tulla on kunst levinuim meedium eneseväljendamiseks ja seega eksistentsiaalse vaeva leevendamiseks. Igal inimesel kujuneb elu jooksul teatav omamüütiline maailmatunnetus, mida läbi loomingu hõlpsasti edasi kanda. Omamütoloogia süvapsühholoogiline struktuur võimaldab kujundada kõige üldisemat inimkogemust, mis rajatakse tunnetele, ideedele ja ideoloogiale. See on mõjutatud kultuurist ja kasvatusest ning on igal juhul kõigil erinev.

Lavastus käsitleb argiseid teemasid, millest minu jaoks jäi pinnale teismeiga illustreeriv äng ja hirm. Paljudes etüüdides röögiti, lauldi, võeti rolle ja alteregosid, mis esindas iga etendaja personaalset sfääri. Furoor ja represseeritus käib tahes tahtmata paljude teismelistega kaasas ning taoline vaatepilt avanes ka tol õhtul Sõltumatu Tantsu Laval. Hüperradikaalne trööstitus ja keegi-ei-saa-minust-aru suhtumine mõjus võrdselt segadusttekitavalt ja võimendavalt. Ühelt poolt meenutas vaatepilt  2010. aastate post-hardcore emo liikumise reinkarnatsiooni, milles läbi musta laineri maailma vaadata ja omakeskis pead vangutada. Teisalt pani lavastus nostalgiliselt enda nooruse peale mõtlema. Kas ka mina tundsin kümme aastat tagasi, et maailm on nii õudselt ebaõiglane ja minu vastu? Või on teise inimese laetud emotsioonid minust nii kaugeks jäänud, et ei oskagi endast nooremat inimest mõista? 

Maailm ei taha kuulata

Stsenograafiline kaos ilmestab narratiivset lõhestumist. Lava pole ja tegevus toimub ruumi erinevates osades, mille ümber vaatajad enda toole pidevalt kohendama peavad. Mõneti pakub selline jaotus vaheldust ja uudishimu, teisalt on pimedas toas üksteise vastu koperdamine tüütu. Ideede ja lugude etendamisel kasutatakse ohtralt rekvisiite, mis ühel või teisel viisil konteksti sümboolikat edasi kannavad: prügikast, millest Babadooki-laadne peletis välja piilub, raudrüü sümboliseerimaks füüsilist raskust ning sellega toime tulemist ja rohkelt teisi atribuute, mida narratiividele vastavalt loo sisse integreeriti. Kõig

e selle katteks üllatas erinevate formatsioonidega rikastatud valgusšõu, alustades täistuledest ja lõpetades klubikeskkonda imiteeriva stroboga. Jala pani taktis käima maitsekas helikujundus. Pole vist ühtegi kohta, kuhu 1984. aasta Bronski Beati "Smalltown Boy" ei sobiks. Tantsupõranda hitt räägib loo noorest homoseksuaalsest mehest, kes otsustab homofoobsest väikeprovintsist lahkuda, et suurlinnas uuesti alustada. Eneseotsingute temaatika on noores eas enam kui akuutne. Isiklikus kontekstis polegi midagi olulisemat kui enda tõelise mina ja eesmärkide välja kujundamine. Üpris introvertse vaatajana imestan tagantjärele, et lavastust tutvustavates tekstides pole mainitud keskmisest suuremat vaatajate kaasatust: lisaks pidevale roteerumisele ruumis oodatakse vaatajatelt aktiivset osalust. 

Üheks iseloomustavaks märksõnaks võiks olla kaasamine. Kõige enam pakkus mulle pinget Gerda Vunshi vogue-tantsustiili performatiivne loeng. Vunshi etteaste mõjus karismaatiliselt ning metronoomiga ühte esitatud tekst rahulikult ja värskendavalt. Vunsh eristus teistest etteastetest üpris akadeemilise käekäiguga, milles ta üksinda poodiumil seletas vogue-tantsu põhimõtteid. Samuti mõjus tugeva raputusena Kaisa Linn, kes kutsus avalikult üles pealtvaatajaid küsima küsimusi tema haiguste kohta. Kuidas pöörduda igapäevaselt inimese poole, kes sarnaste probleemidega heitleb? Kuidas normaliseerida küsimusi,  "mis tundeid need antidepressandid siis tegelikult ikka tekitavad?", või "miks sa neid tegelikult võtad?", saamata sallimatuse märki rinda? Selles valguses arutelu mõista ühiskondlikust defitsiidist, mida on eetiliselt keeruline lahendada. Mõned ei soovi vastuseid anda, teised jällegi ihalevad rääkida ja tundeid jagada. Nende eristamiseks pole ideaalset tööriista välja mõeldud. 

Igal juhul on "Transcendentia" vajalik lavastus, mille autosugestiivne iseloom võimaldab saada osa tänapäeva noorte nägemusest. Lavastaja ja helikunstnik Rene Köster on loonud empaatilise, avatud ja tolerantse pesa kümnele täiesti erinevale noorele, kellel on Eesti lavalaudadel pigem harva kohta. Tore oleks kohata sellise natuuriga projekte rohkem. 

Eriti huvitav oleks näha välja kasvamas lavastuste seeriat, mille fookuseks ongi ainult noorte kaasamine, kellele esitatakse iga kord uus märksõna, mille ümber narratiiv kududa. Aktiivne lavastus eeldab ekstravertset vaatajat, kes peab vajalikuks kaasa rääkida ja tahab aidata kaasa empaatilisema ühiskonna loomisel. Seejuures on eesmärk tuua kokku ühiskonna liikmed, kes muidu üksteisest kaugel paiknevad.