Eestisse kolinud ukrainlannast Nina Võnnõk hakkas kollaaže tegema alles 70-aastaselt. Suurest koduigatsusest sündinud aplikatsioonitehnikas seina- ja albumipildid jutustavad ideaalsest maailmast, kuhu kurjusel puudub ligipääs, igapäevased eluraskused ja murede sügavus asendatakse elujaatuse ja rõõmuga. Illusoorne paradiisiaia-sarnane maailm ilmutab end tema töödes naivistlikule kunstile omaselt lihtsalt, siiralt, intiimsete detailide ja erksa värvipaletiga.

"Kujutage ette, ta elas seal külas ja muudkui tegi tööd, tööd ja tööd. Siis tuli siia, imeilus poeg, ilmeilus minia. Tekkis palju vaba aega ja siis vabanes kusagil alateadvuses peidus olnud energia. Ta oli seda kogu elu tahtnud teha, aga polnud võimalust, siin aga tekkis nii tahtmine kui võimalus," rääkis Ukraina kultuurikeskuse juht Anatoli Ljutjuk.

Olga Temnikova sõnul pidi ta näituse loomiseks end palju harima. "See ei olnud lihtne, sest tegelikult naiivne looming – ma ei ole sina peal sellega. Ma väga austan ja naudin, aga ma ei oska sellest nii hästi rääkida. Pidin end palju harima, et luua seda väljapanekut. See on tõesti suur koostöö," sõnas ta.

"Tegelikult ta ei ole erinev sellest, mis me tavaliselt näitame, sest me näitame aktuaalset kunsti. Ma pikemat aega tahtsin näidata meie toetust Ukraina kunstnikele," kinnitas galerist.