Kondase Keskuse juhataja ja kunstiajaloolase Mari Vallikivi hinnangul on Nina Võnnõk eheda naivismi näide. "Tema originaalsus põhineb väga julgel, väga isiklikul laadil ja kindlasti sellel vormil – aplikatsioonid, mis on köidetud tohutu suurtesse raamatutesse ja nööbitud mistra peale. Ma tegelikult ei ole midagi sarnast naivismi uurides varem näinud."

Vallikivi sõnul käib maailmas hetkel naivismi kui nähtuse ümbermõtestamine. "Naivismile väga iseloomulikud karakterid nagu lapsemeelsus, lihtne maailmavaade, süütus, ehedus, distants kultuurist ja kunstist laiemalt, teatud isolatsioon – need karakterid tegelikult ei päde enam tänapäeva maailmas. On tekkinud päris palju niinimetatud naiviste, kes on kõik saanud vähekene kunstiharidust, nad teevad seda kommertseesmärgil ja neid saadab ja ka innustab tunnustamisvajadus ja see kõik omakorda devalveerib traditsioonilisele naivismile omast eheduse võlu," rääkis Vallikivi ja lisas, et Võnnõkust teeb õige naivisti just tema kavatsuste siirus ja teoste loomine mitte laiemale publikule, vaid oma lähedastele. 

"Ta on teinud seda kõike iseenda jaoks, ta ei ole kunagi mõelnud, et ta peaks sellega kusagil esinema. Tema tööd on kantud suuresti sellest koduigatsusest, mis teda valdas või ütleme, et sellest tühimikust, mis tema ellu järsku tekkis ja see ongi teda sundinud looma," sõnas Vallikivi.

Galerist Olga Temnikova sõnul on senine tagasiside näitusele olnud väga südamlik. "See on mingis mõttes väga laia sihtgrupiga näitus. Ukraina vaatajate  jaoks on kindlasti valus vaadata seda elu, mis kõik oli enne sõda. Aga teisest küljest see tuletab meelde, mille nimel inimesed võitlevad ja meie võiksime  tõmmata paralleelid, et me kõik oleks valmis ja toetaks neid."