Mikk puutus Voitesiga esimest korda kokku 1957. aastal ja tihedamalt juba siis, kui Voites astus Tallinna Konservatooriumi dotsent Linda Sauli klassi. "Tema Estoniasse tulekut tean juba konkreetsemalt, sest mul oli rõõm temaga teha mitmeid lavastusi, eriti tema kolme suurt rolli – Violetta "Traviatas", Lucia "Lucia di Lammermooris" ja Alcina "Alcinas". Viimase osa peal oli ta täiesti üksinda, pidas kõik proovid ja etendused vastu. Ka kogu Händeli festivali Saksamaal oli ta üksinda selle osa peal. Teadis oma vastutust ja sai sellega väga hästi hakkama, sest pole kerge olla üksinda, kui midagi juhtub ja asendajat pole," meenutas Mikk.

"Vokaalselt, nagu me kõik teame, hoidis ta väga kõrget kvaliteeti. Väga kõrge tasemega laulja ja sellest ta oma loomingus ka lähtus. Kõigepealt väga hea vokaalne ettevalmistus ja siis lavalised ülesanded. Selles mõttes oli tal väga kindel printsiip ja sellega läks ta läbi elu," selgitas Mikk.

Violetta ja Lucia olid Mikku hinnangul Voitesele ilmselt kõige hingelähedasemad, sest neid ta ka kõige rohkem laulis. "Violetta rolliga sai ta esimese Eesti naislauljana Moskva Suure Teatri lavale. Ma ei räägi Estonia gastrollidest, aga et teda eraldi kutsuti, oli talle suur isiklik võit," rääkis lavastaja.

Kuigi häid lauljaid oli Eestis palju ja ka nende hulgas, kes koos Voitesega ansamblis laulsid. "Aga oma olemuselt oli Voites lihtsalt primadonna," lisas Mikk.

Mikk mäletab, et lava kõrval oli Voites ka hoolas perenaine ja oli normaalne inimene ka pärast etenduse lõppu.

Miku sõnul on märkimisväärne ka viimane "Lucia di Lammermoori" etendus Stockholmis 1985. aastal, kus üks Voitese osa läks kordamisele. "See pole teatris just igapäevane nähe, et mõnda numbrit korrata palutakse, aga seal leidis see aset," tõdes Mikk.