Kristina Oja bakalaureusetöö "Ma olin kadunud" on inspireeritud perekonna ajaloost ja kirest masinkudumise vastu. Fotod vanavanematest, kellega ei olegi võimalust olnud kohtuda, on andnud tõuke katsetusteks masinkudumise tehnikas, mille tulemusel sündis isikupärane rõivakollektsioon. Lõputööna valminud kollektsiooniga esines Kristina Oja 2024. aasta ERKI Moeshowl.

"Kui küsitakse, mida täna teen, vastan ilmselt "koon", sest kudumine on abivahend, mis juhib mind läbi eksistentsi kaardistamata territooriumide," sõnas laureaat ise.

Stipendiumi žürii sõnul "jookseb Kristina Oja mööda avastuste radu. Ta kummardub traditsiooniliste oskuste järele, sirutub uuenduslike lahenduste poole ning seob põlvkondade vahel tähenduste niite. Oja loeb oma kogemuste valgel oleviku kaarti ja "keerutab tuleviku värvilist kaleidoskoopi"."

Noore tekstiilidisaineri sõnul on see viis leida ennast üles kiires elutempos, mis vaevu laseb lähedastelt uurida, kuidas neil läheb. "Maailm, kus elan, on täis erinevate tekstuuride, toonide ja funktsioonidega isikupäraseid materjale, mis inspireerivad mind iga päev looma ja avastama midagi uut," lisas Kristina Oja.

Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond jagab õppetöös edukale ja loominguliselt aktiivsele tudengile stipendiumit alates 1998. aastast, ehk käesoleval aastal juba kahekümne seitsmendat korda. Stipendiumiga tunnustatakse õppetöös häid tulemusi saavutanud aktiivset tekstiilitudengit.

Mari Adamsoni nimelise stipendiumi on seni pälvinud teiste hulgas Marin Nooni, Liisa Torsus, Helena Pajo, Kadi Kibbermann, Katarina Kruus, Gita Siimpoeg.