"Linnud läinud" esilinastus Locarno filmifestivalil toimub juba homme. Kas midagi on veel hingel või oled filmiga rahu teinud?

Jah, film on valmis ja olen filmiga rahul. Olen juba kaua oodanud seda esilinastust, sest film sai valmis märtsis. Siis oli küll veel lihvimisi ja täiustamisi, aga film oli valmis monteeritud juba kevadel.

Filmitud sai ta veelgi varem. Kuna selle filmi animeerimine oli füüsiliselt väga raske, siis selle suure jõupingutuse mõttes sai ta valmis siis, kui oli viimane võte tehtud. See oli tohutu kergendus. Sellele järgnes muidugi veel pikk järeltöötluse ja helikujunduse protsess. Praeguseks on kõik valmis ja saame nautida esilinastust.

Kuidas sa üldse jõudsid selleni, et sa hakkasid niimoodi vabas õhus animafilmi tegema? Su loodust ja aastaaegu käsitlevate filmide triloogia esimene film "Talv vihmametsas" on Mehhikos üles võetud. Kuidas sa sinna sattusid?

Ma alustasin nukufilmide tegemist ikka stuudios – nii nagu tavapäraselt animafilme tehakse. Ja mulle väga meeldis – sain seal kõiki oma huvisid ära kasutada: fotograafiat, lavakujundust, skulptuuri jne. Lisandus muidugi loo välja mõtlemine ja selle lavastamine ja animeerimine, mis oli minu jaoks uus ja huvitav.

Ainus, mis mulle väga ei istunud, oli see, et need kuus kuud, mil kestsid mu esimese filmi võtted, ma ei näinud päevavalgust. See pani mind mõtlema, et tuleks proovida nukufilmi tehes päevavalgust kasutada. Sain endale stuudio, kus oli väga ilus loomulik valgus. Ma kirjutasin stsenaariumi selle ruumi jaoks ja lavastasin filmi, kasutades ära valgust selles ruumis.

Edasi mõtlesingi juba, et mulle meeldib väga looduses olla, aga ma ei jõua sinna eriti tihti, kuna nukufilmide tegemine on tohutult aeganõudev töö. Nii tulingi mõttele kolida oma stuudio õue. Samal ajal sattusin oma filmiga Mehhikos filmifestivalil käies ühte väga kaunisse ja inspireerivasse paika —Sierra Gorda mägedes troopilises metsas asuvasse skulptuuride aeda. Sinna metsikusse loodusesse rajas 20. sajandi keskel üks ekstsentriline inglise poeet ja kunstimetseen Edward James sürreaalse betoonskulptuuridest linna. Seal mul tuligi mõte, et võiks luua mingisuguses olemasolevas looduskeskkonnas loo selliste nukkudega, mis näeksid välja tehislikud, mitte jäljendada päris loomi või linde. Kui Edward Jamesil olid betoonist skulptuurid, siis mina valisin portselanist nukud.

Ja nüüd oled sa uues filmis "Linnud läinud" vihmametsast rännanud hoopis külmemasse keskkonda: Põhja-Norra ja Eesti põhjarannikule.

Mul oli tegelikult algusest peale mõttes erinevates keskkondades filmida. Alguses ma mõtlesin teha ühe filmi. Sealt tuli ka pealkiri "Talv vihmametsas", kuna ma plaanisin kasutada ideed, kuidas looduses on kõik omavahel seotud. Kui meil siin on talv, siis need linnud, kes ei saa siin külmas hakkama, rändavad lõunamaale. Kui ühes kohas on talv, siis teises maailma punktis on parasjagu soe suvi.

Pealkiri jäi sellest algsest ideest, aga film ise hakkas aina laienema ja muutuma ja nii ma otsustasin teha erinevad filmid, mis on omavahel seotud, aga iga film kujutab erinevat aastaaega ja on erinevas looduskeskkonnas filmitud.

Film "Linnud läinud" kujutab hilissügist ja talvist aastaaega põhjamaises looduses. Just talve saabumine oli minu jaoks see hetk looduses, mida ma tahtsin kujutada. Hilissügis, kus linnud lendavad lõunamaale, kuidas saabub talv ja kuidas loomad, taimed, linnud ja putukad selles olukorras käituvad: kas nad poevad peitu, lahkuvad või siis hävinevad.

Kas sulle on oluline ka mingi lugu või kindel narratiiv või sa justkui üritadki olla selline jälgija, dokumentalist mingis mõttes, aga samas poeet, sest sa lood sinna ju ka teatud poeetilise kihi veel peale?

Ütleme nii, et see on niisugune samaaegne balansseerimine nende kahe aspekti vahel. Alguses ma vaatlen, nagu me kõik vaatleme loodust, panen tähele muutusi ja seda, kuidas me kõik oleme mõjutatud sellest, mis aastaaeg meil parasjagu käes on. Siis ma kirjutan stsenaariumi ja teen väga täpse story-board'i (režiistsenaariumi), kus mul on sekundi pealt paigas filmi sündmustik. Aga paratamatult looduses ei toimi kõik nii nagu mul paberi peal on välja mõeldud. Nii et siis, kui ma loodusesse animeerima lähen, saab minust jällegi vaatleja ja dokumentalist. Mul on küll oma plaan, mida ma tahan filmi jaoks jäädvustada, aga et ma täpselt sellise keskkonna sealt loodusest leiaksin, nagu mul režiistsenaariumisse joonistatud on… vahel leian, aga vahel pean ka kohanduma. Ja pealegi seda, mida loodus mulle just sel filmimise hetkel pakub, ei saa ma ette näha. Siis ma pean loodusega koos töötama, vaatama, mis parasjagu ümberringi toimub ja kohapeal otsustama, kuidas hetke olusid ära kasutada või kuidas end sealt raskustest välja rabeleda.

Filmis tekib hästi huvitav aja nihestus selle loodusliku tausta ja nende nukkude-tegelaste vahel.

Kui ma kujutasin ette, kuidas ma animeerin nukke looduses, siis ilmselgelt kohe tekkis küsimus, et mis saab taustast – see ju kogu aeg muutub, päike liigub, tuul puhub, vihm või lumi sajab. See muutumine on paratamatu – selle vastu ei olegi mõtet võidelda.

Teisest küljest tundus mulle huvitava võimalusena kasutada looduskeskkonna muutumist ära filmi väljendusvahendina. Tundub, et nukud liiguvad justkui reaalajas ja taustal toimub liikumine ebatavaliselt kiiresti. Loomulikult saab vaataja aru, et nukud ju ei liiguta ise ja seega paneb kaasa mõtlema kasutatud tehnika üle. Animafilm ei püüa mitte luua illusiooni, vaid toob tehnika hoopis esile. Filmis tekib kaks paralleelset aega: mõne sekundi pikkune animeeritud nuku liikumine ja nuku taustal mööda tormav päev. Ma arvan, et see annab vaatajale mõtteainet küllaga!

Kas võib öelda, et vorm on sul seljuhul justkui sisust üle, vorm tulebki esimesena ja siis sinna peale ehitub sul kõik ülejäänud? Või nagu sa rääkisid, et su filmid said alguse valgusest, mis tegelikult on kahetähenduslik, sest valgus on ka ühelt poolt vorm, aga samas kannab ta endas ka mingit ideed, temas on poeesia sees.

Minul algavad ideed alati esiteks keskkonnast – interjöörist või maastikust, mis mulle huvi pakub, ja teiseks tekivad mõttes tegelaskujud ja seosed, kuidas nad selle maailmaga suhestuvad. Sealt tekib minu jaoks lugu. Kõige tähtsam on leida oma ideele kõige sobivam vorm.

Ma õpetan Eesti Kunstiakadeemias animatsiooni ja tudengitega tekib see küsimus väga tihti, et nad arvavad, et tahavad teha just ühes kindlas tehnikas animafilmi ja siis nad otsivad ja otsivad seda ideed, mida just selles tehnikas luua. Aga head filmid tulevad neil alles siis, kui nad leiavad idee ja sellele vastava tehnika, mis aitab just seda ideed kõige paremini edasi anda. Kui need kaks asja saavad kokku, siis sünnivad kõige paremad filmid.

Nõus. Aga räägime nendest tegelastest, kes sul filmis tegutsevad.

Loomad, taimed, linnud, putukad. Nendes kahes filmis ma tahtsin luua sellise maailma, kus on päris loodus ja sellele kontrastiks tegelased, kes on ilmselgelt inimese poolt tehtud – nad ei näegi välja nagu päris loomad.

Otsustasin nad kujundada niisuguses sürrealistlikus võtmes, et nad pisut meenutavad inimest. Tahtsin esile tuua seda, et inimene ei erinegi nii palju neist loomadest ja ei ole loodusest eraldi, vaid oleme rohkem mõjutatud keskkonnast ja loodusest meie ümber, kui me endale aru anname.

Aga seal loomade keskel käib ringi ka üks justnagu päris inimene. Kes tema on?

Tema on võib-olla niisugune väike Pöial-Liisi. Ta on tegelikult justkui inimtegelane, kes leiab ennast loomade maailmast, aga kuna ta ise on samas mõõtkavas kui need väiksed loomad, siis ta ongi nagu keegi vahepealne – ta ei ole päris inimene, aga ta ikkagi esindab inimest.

Ta avastab ennast keskkonnas, kus kõikidel teistel loomadel on oma eesmärk ja ülesanne ja nad ei kahtle ega küsi, mida järgmiseks teha või kuidas toime tulla. Tema on ainukene, kes ei tea päris täpselt, miks ta seal on või mida teha keerulises olukorras. Tema ongi see, kes aitab meil ehk samastuda ja mõelda, et kuidas meie eluga siin maailmas toime tuleme.

Mulle endale lihtsalt tundub väga loomuvastane meie elurütm, et me talvel üritame kogu hingest sama hoogsalt ja sama intensiivselt töötada kui kevadel või suvel, kus tõepoolest on ka energiat ja valgust. Kõik normaalsed loomad ja linnud, kas lendavad lõunamaale või lähevad kuskile urgu ja lihtsalt põõnavad neli kuud, sest neil ei olegi midagi vaja teha külmas pimedas talves.

Kuidas sa Mehhikost Põhja-Norrasse sattusid?

Ma olin just valmis saanud esimesed portselannukud filmi "Talv vihmametsas" jaoks, kui mind kutsuti Põhja-Norrasse kunstiresidentuuri. Residentuuri nimi on Kråkeslottet ja asub ta Senja saarel põhjapool polaarjoont. Residentuuri hoone asub servapidi muulil ja seisab postide otsas ookeanis. Kõrval asub imeilus liivase rannaga merelaht paadikuuride ja puumajadega.

Kuna mul olid filminukud residentuuri kaasa võetud, pildistasin oma vihmametsa loo tegelasi lumisel mererannal ja sealt tekkis mõte kirjutada samadele tegelastele järgmiseks uus stsenaarium lumises looduses.

Oled sa nende looduse rütmide ja tsüklite jälgimisega mingi taipamiseni ka jõudnud?

Ma arvan, et neid on palju olnud, ja see tuleb just sellest, kui veeta pikki päevi hommikust õhtuni looduses ühe koha peal. Kui me enamasti käime looduses, siis me kõnnime või sõidame rattaga või ujume – me liigume, sest see on huvitav. Aga kui sa oled sunnitud istuma täpselt ühe koha peal terve päeva, et filminukke animeerida, siis märkad hoopis teisi asju. Sul on kogu aeg üks ja sama vaatepunkt ja siis sa märkad, kui palju kõik muutub ühes ja samas kohas. Ja kui kiiresti. Ükski kaader minu animeeritud filmiplaanides pole sarnane eelmise ega järgmisega.

"Linnud läinud" on nüüd juba su teine film, millele tegi muusika Maarja Nuut. Kuidas see koostöö välja nägi?

Maarjaga tunneme juba väga pikka aega, sest me oleme samast kandist pärit. Mulle väga meeldib tema muusika ja tundus, et see võiks sobida "Talv vihmametsas" filmi jaoks.

Koostöö kujunes selliselt, et alustuseks palusin mina Maarjal teha esialgse viisijupi filmi jaoks. Tahtsin, et film džunglist oleks hoogne ja elav ja ülevoolav. Tahtsin animatsiooni saada ühtlast hoogsat rütmi ja Maarja tehtud muusika aitas mul seda rütmi luua ja animeerides hoida.

Hiljem, kui film oli valmis animeeritud, andsin ma selle Maarja kätte ja tema tegi kogu filmile muusika. Siis andsin mina oma kommentaarid ja tema tegi muudatusi, kuni lõpuks jõudsime ühise tulemuseni.

"Linnud läinud" puhul oli mul soov teha väga rahulikku ja meditatiivset filmi, mis eelkõige lähtuks loodusest ja sellest, mis ma looduses filmides oma plaanitule juurde leian. Seekord animeerisin filmi kõigepealt valmis ja siis andsin ta Maarjale edasi koos oma soovide ja kommentaaridega. Mõlemal puhul jäin tulemusega väga rahule, kuigi tööprotsess oli erinev.

"Linnud läinud" jaoks oled produtsendina kampa võtnud ka Marianne Ostrati. Kuidas te üksteist leidsite?

Peter Murdmaa, kes korraldas tol ajal Baltic Pitching Forumit, majutas meid Vilniuses ühte hotellituppa. See oli 2015. aastal. 2018. aasta augustis käisime mõlemad Eesti delegatsiooni liikmetena Jaapanis Hiroshima animafestivalil ja nii me tuttavaks saime. Mariannet köitis idee ekspeditsioonist Põhja-Norrasse ja filmimine 16mm lindile. Ma arvan, et Marianne on väga õige produtsent selle filmi jaoks – talle meeldib teha kunstilisi filme, ja ma ei tea, kas paljudel teistel produtsentidel oleks kannatlikkust tegeleda sellise projektiga. Ta laseb mul üpris vabalt toimetada ja usaldab minu maitset ja mina usaldan tema produtseerimise tööd.

Räägime natuke üldiselt Eesti animast ka. Mis sa näed – kus me oleme loomingulise taseme ja samas ka võimaluste poolest? Kuidas on Eestis animafilmi teha?

Eesti anima on jätkuvalt väga heal tasemel. See on suuresti tänu sellele, et meil on siin olnud aastakümneid animastuudiod – Joonisfilm ja Nukufilm – kus on saanud säilida oskused ning kasvanud peale uusi meistreid. Viimase kahe aastakümne jooksul on lisandunud veel mitmeid väiksemaid animatootjaid nagu näiteks Fork Film, mis tootis "Linnud läinud", kuid mis töötab projektipõhiselt ning kasutas meie filmi puhul samuti Nukufilmi meistrite abi.

Kui ei ole stuudiot, siis oskused võivad küll korraks tekkida mingi projekti jaoks, aga kui see projekt valmis saab, siis need inimesed, kes juba said mingi kogemuse, valguvad jälle laiali. Kui ühel hetkel tahad hakata uuesti filmi tegema, pead jälle kõik nullist looma. Seetõttu on paljudes teistes maades oluliselt raskem teha näiteks nukufilmi või üldse animafilmi, sest neid oskuseid ei ole niimoodi püsivalt kuskilt võtta. See on meie suur tugevus, et meil on siin olemas stuudiod, kus need oskused on säilinud.

Eesti animafilmid on huvitavad ja teistmoodi kui mujal. On väga oluline, et kõik ei teeks samasuguseid filme, ei jutustaks lugusid samamoodi, vaid oleks erinevaid ideid ja erisuguseid vaatepunkte. Ma arvan, et seda meil jätkub.

Ja mis on halvasti, see on ju teada. Igas valdkonnas on tunda, et alati on raha puudu ja võimalusi vähe. Väga väga raske on säilitada neid stuudioid, mis meil on. Nad ripuvad kogu aeg ääre peal – kas peab vastu, kas jaksab veel. Ega siin mingit pidu ei ole.

Millal Eesti publik filmi "Linnud läinud" näha saab?

Varsti – algaval sügis-talvel paralleelselt filmi linastumisega järgmistel välisfestivalidel ning hetkel ootame otsust ka PÖFF Shortsilt. Mariannel on ka plaanis panna kokku minu filmidest autoriõhtu, kus tulevad näitamisele nii varasemad filmid kui "Linnud läinud". Loodame sellega jõuda erinevatesse Eesti paikadesse. Peale Locarno festivali hakkame sellega aktiivsemalt tegelema.