Sakala 3 teatrimaja kammersaalis, kus esietendub reedel Marianne Kõrveri Jorge Luis Borgese ainetel valminud lavastus "Surematud", toimub esmaspäeva pärastlõunal veel ehitus. "Olukord on pingeline, lava pannakse püsti ja loodetavasti on õhtuks kõik tehniliselt valmis," sõnas lavastaja.

Eelkõige filmirežissöör Kõrver jõudis teatrisaali enda sõnul proosalisel põhjusel. "Elu on näidanud, et üks kord viie aasta jooksul ma teatrisaali satun. Selline statistika on viimase kümne aasta jooksul läbiv olnud. Lauri Lagle helistas mulle ja küsis, kas mul ei ole mõnda ideed, mida tema teatris teha. Sel hetkel ei olnud, aga siis andis ta mulle paar kuud mõtlemisaega. Siis mõtlesin, et väiksema tiimiga väiksemat lavastust, kus saab katsetada ja prooviperiood on pikem, võiks ju täitsa teha," selgitas Kõrver Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Lavastuse helilooja on Lauri-Dag Tüür, kes varem ka režissöör Kõrveriga koostööd teinud. Lavastaja Kõrveriga koos töötamine on siiski erinev. "See on põhiliselt tingitud sellest, et teatrilavastusele muusika tegemine on hästi palju erinev filmile muusika loomisest. Kui Mariannega koos filme teeme, siis üldjuhul on meil õnnestunud niimoodi tööprotsess läbi viia, et ma saan juba peaaegu valmis filmi, millele hakkan muusikat kirjutama. Lavastuse tegemine on niivõrd elus protsess, iga päev midagi muutub, kunagi ei tea, kas see, mida üks päev näed on järgmine päev samasugune," selgitas Tüür.

Kõrver seisab silmitsi sarnase väljakutsega. "Mulle tegelikult meeldib kui asjad väga ei muutu. Mulle meeldib kui mul on montaažirida, mis ei muutu ja mis iga kord vaadates on enam-vähem samasugune. Selles mõttes ongi see selline enese proovilepanek, kus iga päev asjad muutuvad ja kuidas seda siis hallata. See on väga põnev," tõdes Kõrver.

Praegu arenduses olevas Kõrveri dokumentaalfilmis on surmateema tugevalt esil. "Aga kui seal vaatlen ma seda teemat natukene tõsisemalt, siis vastukaaluks sellele tundus päris tore võtta ette üsna meeleolukas ja lõbus reis läbi ajaloo, kus siis inimesed on otsinud surematust, ja need lood lavale tuua. See tasakaalustab seda filmitegemist," sõnas lavastaja.

Kõrveri hinnangul paneb inimesi surematust otsima nende oskamatus tulla toime asjade lõplikkusega. "Läbi ajaloo on inimestel tekkinud hirm hääbumise ees, tunne, et midagi, mis on inimese sees, vääriks alalhoidmist või säilitamist. Hirm lõplikkuse ees."

"Inimeses ongi pidev paradoks, et ma oleme ajalikud ja ajatud korraga. Vähemalt me ise tunneme seda nii. Olen kuulnud väga palju, kuidas vanemad inimesed räägivad, et nad ise ei tunne, et nad vanemaks jäävad, aga keha jääb vanemaks. Need käärid on inimeses kogu aeg olnud," lisas Lauri-Dag Tüür.

Lavastuse algtekst lähtus Borgese novellist "Surematu". "Olles ise väga huvitatud jungiaanlikust psühhoanalüüsist, mis on kohal ka Borgese novellis, haaras mind olemise terviklikkus. Olemine sisaldab endas kõiki neid vastandeid ja kõik on kogu aeg kohal. On nii hea kui halb, nii minevik kui tulevik, need sisalduvad ühes ajahetkes. Selline mõtlemine on mulle väga südamelähedane," selgitas Kõrver.

"See ei ole Borgese lavaletoomine, lihtsalt Borgese lugemine sai mulle endale ajendiks seda etendust teha. Tänu Borgesele võtsin ette otsida välja läbi ajaloo erinevad lood inimestest, kes on surematust otsinud. Ja kui ma päris värvika galerii leidnud olin, siis palusin Taavi Eelmaal kirjutada need stseenideks. Taavi kirjutas lood, mina panin kokku terviku ja niimoodi kahe peale oleme selle loo teatrilavale toonud," jutustas lavastaja.

90 protsenti lugudest, mis Kõrver leidis, jutustasid sellest, kuidas mehed surematust otsisid. Teatrilaval otsivad seda aga kaks naist, kelle osasid täidavad laval Katariina Tamm ja Mari Abel. "Vastukaaluks näitan siis, et ka naistele ei ole surematuse teema võõras ja ka nemad soovivad surematuks saada," muigas Kõrver.

Lavastuse kostüümikunstnik on Kris Lemsalu, kellega Kõrver on soovinud pikka aega koostööd teha. "Talle ka meeldis väljakutse teha hoopis etendusele kostüüme, mitte installatiivset asja, mida ta muidu teeb," ütles Kõrver. Valguskunstnikuna lööb kaasa Kristjan Suits, kunstnikuna Viktoria Martjanova ning videokunstiga aitas Emer Värk.

Tüür lähtus heliloomisel kergest ja huumorikast nurgast, mille alt teemale peale vaadatakse. "Materiaalses maailmas on surematuse otsimine iseenesest nonsense. Inimene, kes üldse aru saab, kuidas maailm toimib, saab aru, et see on nonsense," lisas ta.