Sürrealismile pühendatud kunstinäitused Tartus on suurejooneline ettevõtmine. Näitusega "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood..." Eesti Rahva Muuseumis (ERM) kaasnevad ka näitused Tartu Kunstimuuseumis (Tartmus): Ilmar Malini retrospektiiv "Igaviku hõõg", kuid ka Tallinnfilmi sürrealistide ja karikaturistide näitus "Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel" ning Kris Lemsalu isiknäitus "DONATELLA. Elukeeris" (kõik kolm näitust olid avatud 16. märtsist 21. juulini 2024).

Sürrealismi teema on aktuaalseks muutunud seoses suuremate näitustega ja mõistagi esimese sürrealismi manifesti (Manifeste du surréalisme, 1924) tänavuse juubeliga. 2022. aasta Veneetsia kunstibiennaali peanäitus "Ulmade piim" ammutas inspiratsioon Leonora Carringtoni sürrealistliku raamatu pealkirjast, mille ta kirjutas 1950. aastatel, ja sellel näitusel oli mäletatavasti esindatud ka Anu Põder (1947–2013). Praeguseks hetkeks on Tartus toimunud näitustest mõned arvustused juba ka ilmunud¹ ja kahtlemata kõnetab sürrealism erinevate kultuurivaldkondade esindajaid – kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke jt. 14. mail toimus ERM-is rahvusvaheline konverents "Sürrealism 100". Teadagi saame sürrealismi algust lugeda pigem kirjandusringkondadest, kuid tuntust edendas oluliselt visuaalkunst, mis levib keelteüleselt.

Sürrealism 100 ja kunstiajaloo "transnatsionaalsus"

Heites pilgu "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…" näitusele, mille kuraatorid on Joanna Hoffmann, Kristlyn Liier ja Anna Pravdová, siis sürrealismi austajana võin vaid kiidusõnu lausuda kohalikule sürrealismimõjulisele kunstile uue vaatenurga pakkumisel. Eesti sürrealismi loomemeetoditest inspireeritud kunsti ning tšehhi sürrealismi kokkupanek on mänguline ja loov liigutus. See on ka kuraatorite kontseptuaalne seisukoht ja nutikas võte etteheidete tõrjumiseks.

Eestis justkui ei olnud samaaegseid sürrealismi järgivaid kunstiliikumisi, Praha kunstnikke külastas aga lausa André Breton (1896–1966) isiklikult. Eesti sürrealismimõjulisele kunstile saab osaks ülendav puudutus, sideme loomine päris nähtusega. Selle eest võime tänada hõlpsaks muutunud rahvusvahelist suhtlust, ilmselt ka sponsoreid, ja mõistagi sünnivad sellised suurnäitused ennekõike kuraatorite loomingulise entusiasmi toel. Ja miks ei peaks Praha kunstiprofessionaalidel olema väiksem huvi nähtuste kokkupanekuks, mille seos on küll kaudne, aga sisuline? Miks mitte tekitada dialooge kultuuride vahel? Eestlastega võrreldes asusid tšehhid Euroopa keskustele lähemal, mis 20. sajandi esimesel poolel oli veel eelis. Praeguseks ei ole see poolteist tuhat kilomeetrit enam mingi vahemaa.

Mõistagi võib eelöeldu kohta ütlejale ette heita, et lõpetatagu see ennast halvustav arutelu, et polevat tähtis, kas Eestis oli sürrealismi (või mõne muu voolu) peegeldusi reaalajas või mitte – kunstilooming pole rahvusvaheline spordivõistlus jne. Ent siiski, reaalne rahvusvaheline asjaajamine käib sissetallatud radu pidi: tegutsemine olulistele kunstikeskustele ja metropolidele lähemal, suhtlemine kunstimaailma otsustajatega, õppimine sealsetes kuulsates kõrgkoolides – need aspektid moodustavad ambitsioonikatele tegijatele stardiplatvormi rahvusvahelises kunstis tegutsemiseks ka praegu, ja tegid seda kindlasti 100 aastat tagasi.

Pildikogemuse plaanis on igale kunsti- ja sürrealismihuvilisele Praha sürrealistide teoseid ehedal kujul näha erakordne kogemus. Legendaarsete originaalteoste aura tõstab vererõhku ja on liigutav. Jindřich Štyrský (1899–1942), Toyen (1902–1980), Jan Švankmajer (s. 1934), Mikuláš Medek (1926–1974) jt tšehhide nimesid näeme sürrealistliku kunsti ülevaatealbumites, need nimed on jõudnud üldisesse kunstiajalukku.

Kataloogis on Joanna Hoffmanni kaks artiklit "Sürrealismi ajaloost ja olemusest" ning "Sürrealism Eesti kunstis – on…ei ole… Ikka on!", kus samuti tõdetakse sürrealistlike mõjude katkendlikkust eesti kunstis. Ta kirjutab: "Reaalsuse painutamine, mängud alateadvusega, unenäolisus ja toetumine vaistlikkusele ilmub ning kaob kohalikus kunstiajaloos ikka ja jälle. Sürrealism Eesti kunstis on nagu külaline, kes ringiga aeg-ajalt ühel või teisel moel tagasi jõuab, ent päris pereliikmeks justkui ei saa."²

Anna Pravdová annab ülevaate omaaegse Tšehhoslovakkia sürrealismi ajaloost ja seda on õpetlik lugeda: kui paljudele meie kunstiekspertidele sealsed nimed midagi ütlevad? Kuid tšehhide olukord on sürrealismi suhtes teistsugune, kuna seal tegutseti praktiliselt Pariisiga sünkroonajas ehk kohalik sürrealistlik grupeering loodi 1934. aastal ja Breton käis Prahas 1935. aastal loenguid pidamas. Ka tuntud poola kunstiteadlane Piotr Piotrowski (1952–2015) on viidanud 1935. aasta Bretoni loengule Prahas, kus Breton lausus, et sürrealism areneb Pariisis ja Prahas kahte paralleelset teed pidi.³

Piotrowski on arendanud ideed, et Euroopa kunstiajalugu tuleks kirjutada "transnatsionaalselt", arvestades kohalikke identiteete ja kunstivoolude sünkroonseid peegeldusi Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Tema on välja pakkunud ka "horisontaalse kunstiajaloo" ideed, mis oleks vastandlik "vertikaalsele kunstiajaloole" ehk Lääne-Euroopa vaatepunktist kirjutatule. Selles peaks peegelduma rahvuslike ja kohalike avangardide käekäik, mis ei olnud pelgalt jäljenduslik ja sekundaarne, vaid millel oli peale sünkroonsuse ka oma kultuuriline eripära.⁴ Tšehhi sürrealismi olukord sobib seda teesi ka perfektselt illustreerima. Teised on lood eesti sürrealismiga ja võiks pigem ütelda, et sürrealismi mõjudega eesti kunstnikele.

Sürrealismi üle on Eestis vaieldud põhjusega, sest kujutavas kunstis on sellele nähtusele stilistilisi kriteeriume raske – kui mitte võimatu – rakendada. Eestist ei ole võimalik tuua välja rahvusvahelise sürrealistliku liikumisega paralleelseid nähtusi. Teame Eduard Wiiralti "Põrgut" (1930–1932), näitusel "Sürrealism 100" näeme Karin Lutsu (1904–1993) kompositsioone, milles võib näha "fantaasiarikast kummastavat pildimaailma" (Joanna Hoffmann). 1920. aastatest saame Eesti Kunstnikkude Rühma siduda konstruktivismiga, Pallase kooli maalijaid saab siduda postimpressionismi hilinenud, ent siiski mitte väga hilise järelpeegeldusega. Kõik teised lääne kunstivoolud on 1960. aastatest alates sisenenud eesti kultuuri justkui läbi lukuaugu. Alles 1990. aastatel hakkas eesti kunst hingama rahvusvahelise kunstiga ühes taktis, postinterneti kunsti initsiaatorite hulgas oli näiteks Katja Novitskova (s. 1984). Siin võib vaid oletada, mis oleks olnud siis, kui Eesti olnuks vaba terve 20. sajandi vältel ehk kui vahepeal polnuks Nõukogude okupatsiooni – kui palju eesti nimesid võinuksime näha praegu rahvusvahelises kunstis?

Eraldi teema on meil sürrealistlik animatsioon, millest kõneles Mari Laaniste oma ettekandes ERM-i konverentsil. Siin on vajalik teha ka viide Indrek Grigori kureeritud näitusele "Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel" Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas, mis osutab tähelepanu Tallinnfilmi sürrealistidele ja nende legendaarsele 1986. aasta näitusele ning selle järelkajadele. Sürrealismi animatsiooni on uurinud ka Ülo Pikkov ja kirjutanud sel teemal artikli, milles intervjueeris mitmeid olulisi režissööre, sealhulgas juba mainitud Jan Švankmajerit, vendasid Quay'sid (mõlemad s. 1947) jt.⁵ Artiklis viitab ta Priit Pärnale (s. 1946), kelle sõnul oli Nõukogude animafilmis sürrealistliku vaatenurga omaksvõtmine protestivorm, sest võimud eelistasid naljakaid, üheselt mõistetavate sõnumitega filme. Sel moel sürrealistlik visuaal omas Nõukogude Liidu aegses kontekstis teatavat kahemõttelist potentsiaali, mis võimaldas ebakompetentsete ideoloogide eest varjata tegelikke tähendusi, arukatele pildilugemisvõimelistele andis aga mõista keelatud sõnumeid.

Sürrealismi vastuoluline kodustamine 1990. aastatel

Pooldan seisukohta, et sürrealismi kohalik manifesteerimine 1989. aastal (rühmituse Para '89 näol) oli seotud konkreetse isiku – Ilmar Malini (1924–1994) – sooviga muuta sürrealismi "keel" aktsepteeritavaks ja anda tema enda taotlustele väärikas koht Eesti kunstiajaloos. Malini eesmärk oli koondada Para '89 gruppi seda, mida esines eesti kunstnike loomingus ka varem, aga lahustunud kujul. Eesmärki aktsepteerisid paljud kunstnikud, kes olid Maliniga lähedased, kuid kunstieksperdid suhtusid sellesse pigem skeptiliselt.

Põhjus oli ilmselt selles, et sürrealismi kui nähtust seotakse kindla ajaperioodiga ja kindla ajaloolise inimeste tuumikuga ning selle eksisteerimine aastakümneid hiljem kusagil mujal tundub justkui kohatuna. Olemuslikult oli tegu end neosürrealistlikuks nimetava retrospektiivse nähtusega. Sotsiaalne tellimus sellise nähtuse jaoks pigem puudus, mis aga ei välista lühiajalist "sürrealismi buumi", mille tekkepõhjuseks oli üleüldine perestroikaperioodiga kaasnenud vabanemine ja ideoloogilise kontrolli kadumine. Para '89 tekkeks oli küll kunstnike nõusolek, kriitika reaktsioonid olid samas vastuolulised. Sürrealism ütles kõigile midagi, kõik olid väheke asjatundjad ja see lõi ka pinnase eriarvamusteks.

Taastades toonast ajajoont, tuleks mainida Ilmar Malini artiklit "Rehabiliteerime sürrealismi" toonases loomeliitude häälekandjas Sirp ja Vasar (20. jaanuar 1989), kus ta kirjutas: "Kutsun üles liituma neid kunstnikke ja kunstiteadlasi, kes on huvitatud sürrealismist, kes on huvitatud selles sisalduva loomemeetodi olemusest ja selles peituvatest võimalustest, kes tunnevad vajadust puhastada see edevusest ja pealiskaudsest efektitsemisest – liituma kas rühmituseks, ühinguks või mingiks muuks struktuuriüksuseks. [---] Põhieesmärk võiks olla rajatud lootusele ja usule, et klassikalisele sürrealismile toetudes sünniks kunst, kus peegelduks kogu olemise ja inimeste käitumise ja alateadlike olekute ümberpaigutused, mis on tingitud tänapäeva sotsiaalsetest ja ökoloogilistest muutustest."

10. veebruaril 1989 toimus Kuku-klubis nn Dalí-õhtu, kus asutati Ülemaailmne Sürrealistide Selts, millest saame lugeda Ants Juske samanimelisest artiklist ajalehes Sirp ja Vasar (17. veebruar 1989). Hiljem ilmus almanahhis Kunst ka Ants Juske lühiartikkel nimega "Dalí-õhtu" (Kunst 1990, nr 75/1). Tegu oli frivoolse performatiivse ettevõtmisega, mida on nimetatud ka "Dalí peiedeks". Salvador Dalí (1904–1989) suri sama aasta 23. jaanuaril.

2. juunil 1989 ilmus ajalehes Sirp ja Vasar Malini, Jüri Palmi (1937–2002) ja Ervin Õunapuu (s. 1956) artikkel "Sürrealism tahtis olla lakkamatult uuenev eessõna". Selles tunduvad autorid end vastandavat juba toona väljakujunevale dominantsele eesti kunsti narratiivile, mille keskmes on pigem kontseptuaalne lähenemine. Visatakse ebaviisakas kild: [18 eesti kunstniku näitus] ""Struktuur ja metafüüsika" – niisama originaalne sõnade paar kui esteetika ja Vorkuta." Peaprobleemiks peetakse maailmakunstis "sabassörkimist". Taotletakse "geomeetrilise ja kontseptuaalse" prioriteedi kukutamist. Rõhutatakse neosürrealismi.

29. detsembril 1989 ilmus nädalalehes Eesti Ekspress Nicolaus Cheney artikkel "Sürrealismi buum", kus mainitakse ajakirjades Vikerkaar ja Looming avaldatud Ilmar Laabani (1921–2000) luuletusi ja ka Laabani õhtuid, näiteks kolmepäevast sürrealismifestivali Elva 2. keskkoolis, mis oli seotud Laabani 68. sünnipäevaga. Seal esinesid teiste hulgas Ants Juske (1956–2016), Andres Ehin (1940–2011), Ain Kaalep (1926–2020) ning mõistagi Ilmar Laaban ise.

9. veebruaril 1990 avati Tartu Kunstimuuseumis neosürrealistide näitus, kus ajakirjaniku küsimustele vastas kõigi osaliste nimel Ilmar Malin: "Oleme eesti kunstnikud, kes endid sürrealismimeelseteks nimetavad, täpsemalt sürrealismile omast loomemeetodit kasutavad. Ühendus ei ole eriti homogeenne, sest sürr ei ole mingi usk ega konkreetne kunstistiil. [---] Esimene näitus on teatavas tähenduses endi identifitseerimine." (Edasi 9. veebruar 1990) Ene Lamp (. 1936) kirjutas näitusest kohe ka arvustuse pealkirjaga "Neosürrealistide rühm Para '89" (Reede 7. märts 1990).

Üks vaidluslaine oli seotud 1990. aastal Eesti Kunstimuuseumis korraldatud näitusega, mida kureeris Anu Liivak (1953–2016). Näitus peakirjaga "Sürrealism eesti kunstis" avati Eesti Kunstimuuseumis, Kadrioru lossis 23. novembril 1990. 3. detsembril 1990 ilmus Rahva Hääles Liivaku artikkel "Sürrealism ja eesti kunst". Teine lõik artiklis algas omamoodi väljavabandavalt, iseennast tühistavalt: "Rangelt võttes pole väljapaneku nimetus täpne." Edasi rääkis ta sellest, et Eestis ei võrsunud küll "terviklikku, selgepiirilist liikumist", ent kunstnike huviorbiidis on see püsinud siiski kolm viimast aastakümmet.

14. detsember 1990 ilmub kultuurilehes Reede Ants Juske artikkel "Kimpus sürrealismiga", mis on kriitika näitusele "Sürrealism eesti kunstis", kus viidatakse Para '89 liikmete repliigile, kes olevat öelnud, et "kõik seal eksponeeritu ei ole sürrealism" (ütlus, mille allikat siinkirjutajal ei õnnestunud leida). Sealt koorub välja ka etteheite tuum, et näitust serveeritakse "sürrealismina eesti kunstis" ja mitte "sürrealistlike tendentsidena". Juske rõhutab oma artiklis, et sürrealismi tuleks käsitleda mitte stiilina, vaid loomingumeetodina. Ta annab ka oma hinnangu, kuidas peaks näitusi tegema: "[---] näitusi tehku üks oma kindlast kontseptsioonist lähtuv kunstiteadlane, kes peab olema suuteline ka oma kontseptsiooni põhjendama." Ju neid põhjendusi ta Liivaku näitusel ei leidnud.

Liivak vastas Juske artiklile artikliga "Kas näitusel "Sürrealism eesti kunstis" on tegemist sürrealismiga eesti kunstis?" (Reede 21. detsember 1990), kus ta kirjutab: "Olulisem on näituse panus meile suhteliselt lähedase, kuid äärmiselt lünklikult dokumenteeritud kuuekümnendate aastate kunstiprotsessi määratlemisse." Seda asutakse tegema näitusele pühendatud Eesti Televisiooni telesaates "Sürrealism eesti kunstis", kus peale Anu Liivaku võtab sõna Olav Maran, rääkides ideede ja hoiakute liikumisest 1950.–1960. aastatel, mil asuti omaks võtma lääne kunstivoolude mõjutusi.⁶ Varem see ei olnukski võimalik.

Asjakohaseid sõnavõtte leiab veel ka 1991. aasta telesaatest "Para 90"⁷, kus sõna võtavad Ants Juske ja Ilmar Malin. Saade oli pühendatud Para '89 näitusele "Paradiisi parafraasid" Tallinna Kunstihoones.

Nüüdiskunstniku "töölaud" ja kunstipildi hoomamatus

Para '89 väitis end esindavat uussürrealistlikku lähenemist, neosürrealismi termin meeldis ka Jüri Palmile. Tagantjärele tarkuses näeme, et 20. sajandi kunstivoolude ülesäratamine ja uude vormi panek ei ole tegelikult kunagi lakanud: teame ju uuspoppi, uuskontseptualismi jne. Kui vaadata praegusaegsete kunstnike "töölauale", siis seal on valikuvõimalus kogu 20. sajandi kunstivooludest. Isegi interaktiivne kunst kui meie kaasaegse kunsti üks žanre on sinna "töölauale" jõudnud, kuigi nähtuse esmaversioon sündis ja kinnistus alles hiljuti, 1990. aastatel. Nüüd saame kõnelda isegi postinterneti ja postdigitaalsest kunstist ja miks mitte ka post- või neosürrealistlikust kunstist.

Digikunstis räägiti juba 1990. aastatel meediaarheoloogilisest lähenemisest – varasemad leiutised või ka kineetilise kunsti projektid viidi digitaalsele platvormile. Kõik kunstinähtused on läinud teisele, kui mitte kolmandale või enamale ringile. Kunstielu on kiirenenud ja selle värskendamiseks pöördutakse sageli varasemate nähtuste poole. Näib samuti, et praegu ei ole sellist põdemist nagu 1990. aastate alguses, kui oli oluline, kes ja kus nurgas midagi reanimeeris, rehabiliteeris või tegi hoopis midagi ülivärsket.

Tõsi, 1990. aastate alguses oli olukord teistsugune: kriitikud jälgisid valvsalt toimuvat ja kujundasid osavõtlikult eesti kunsti peanarratiivi. Kuigi "eesti avangardi" valgete laikude katmisel tegeldi samuti varasemate nähtuste reanimeerimisega, siis eelmiste kunstivoolude elluäratajad ja sürrealismi fännid tundusid mängureeglite rikkujatena. Ja milles seisnes see "mäng" ja "peanarratiiv"? See seisnes eesti kunsti integreerumises toonase lääne kaasaegse kunstiga. Sürrealism tundus kadunukese ülesäratamisena ja sellele "peanarratiivi" sihtmärgile mitte pihta saamisena. Ilmar Malini seisukohalt oli see aga "rehabiliteerimine", tolle halvustava lisatähenduse eemaldamine, mis oli sürrealismi ümber tekkinud Nõukogude Liidu ajal. Ja halvustav lisatähendus oli sürrealismil küljes mõistagi mitte eesti kunstnike suhtumise, vaid ametliku kunsti vaatenurga pärast.

Maksab aga meenutada, et n-ö endise kunsti rehabiliteerimist toimus 1990. aastate alguses laiaulatuslikult, alates kollaažinäitusest ("Kollaaž eesti kunstis. 1960-ndad" 1993. aastal Tallinna Rüütelkonna hoones, Eesti Kunstimuuseumis) kuni Jüri Okase (s. 1950) maakunstimõjulise kunstipraktika muuseumiruumidesse toomiseni. Mis oli varem keelatud või mis immitses ametlikku kunstiellu läbi graafika "legaalse" vormi, see toodi nüüd publiku ette ehedal kujul.

Minu mulje järgi tekitas selline sürrealismi rehabiliteerimine viisaka tõrjereaktsiooni ka tolleaegses tippkriitikus Ants Juskes. Viisakus oli tingitud lugupidavatest suhetest Ilmar Maliniga, kellest tehtud telesaate juht oli ta olnud ning kes teadaolevalt oli talle kinkinud ühe oma maali. Tollest ajast on alles üks legendaarne foto Ants Juskest laialisirutatud kätega, ilmestamas oma nõutust siinse kunstielu üle. Kriitik istub seakorjuse ja kontrabassi taustal pärast Para '89 näituse "Paradiisi parafraasid" avamist 1991. aastal Tallinna Kunstihoones.

See žest vormus järgmisel aastal kirjalikuks seisukohaks Juske artiklis pealkirjaga "Suluseis" (Sirp 20. märts 1992): "Vaevalt on kriitikuid kunagi varem vallanud selline nõutus, nagu seda kutsub esile praegune kunstiseis." Pilt oli tehtud vahetult pärast tema teleintervjuud, mida näeb ka saates "Para '90".⁸ Selles intervjuus lausub Juske paradoksaalse lause Para '89 kunstnike asjus: "[---] kas on tegemist stiilipuhta sürrealismiga või ei ole. Selle üle võib vaielda." Ja ometi teame, et mingit sürrealistlikku "stiili" ei ole olemas. Üldjoontes oli aga Juske seisukohavõtt mõistlik ja tema "nõutus" võis olla personaalne reaktsioon toona tekkivale heterogeensele kunstielule, mis 1990. aastate alguses oli äärmiselt erinev 1980. aastatest, mil kriitiku vaade kunstielule välja kujunes ja mil siinses kunstielus toimuv oli ka tunduvalt kergemini hoomatav.

1991. aasta kevadel kirjutasid Ilmar Malin ja Jüri Palm ühe kirja kaasparalastele, tehes kokkuvõtteid peale kahte Para '89 näitust: "Positiivse kõrval on üheks meie nõrkuseks tunnistatud näitusevaliku hajuvust, paljude tööde puhul mittekuuluvust sürri piiridesse. Gruppi teatakse aga kui eesti sürrealistide või kui neosürrealistide gruppi, ükskõik kuidas me ise oma koondist kutsume."⁹ Näeme jälle, et otsitakse palavikuliselt mingit sürrealismi "stiili".

Sealsamas kirjas kaasparalastele kirjutavad Malin ja Palm ka, et on tekkinud võimalused näitusteks Rootsis ja Prantsusmaal: "On vaja tulla kokku, et otsustada, hinnata, valida oma töid, et komplekteerida näitus, mis oleks terviklik ja õigustaks end väljaspool Eestit."¹⁰

Tulles tagasi tänapäeva, võiksime küsida, kas kunstielu hoomamatus tekitab praegu enam kelleski nõutust? Ilmselt ollakse leppinud asjaoluga, et kunstielu käib erinevates "sektsioonides", mingit tervikut või tuuma ei ole. Need kujutlused "tervikliku", "ühtse" ja "arusaadava" kunstielu suhtes 1990. aastate alguses olid aga veel tugevad ja pärinesid mõistagi varasemast, Nõukogude Liidu aegsest, aeglasest ja suletud kultuuriruumist.

Lõpetuseks

Pöördudes veel kord kõnealuse näituse juurde ERMis, siis peamised väärtustavad hinnangud olen artikli alguses juba esitanud. Kahtlemata on näituse tähtsus sürrealismimõjulise loome koondamine "ühe katuse" alla: Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster (1924–1970), mõistagi Ilmar Malin, rühmitused ANK '64 ja Visarid ning teised 1960. aastate autorid ning see kõik dialoogis Praha sürrealismiga. Uudne on ehk vast 1988. aastal formeerunud Kursi koolkonna kaasamine ja Para '89-ga sidumine. Muide, Kursi liige Ilmar Kruusamäe (sünd. 1957) oli ka 1990. aasta "Sürrealism eesti kunstis" näitusel. Pole ka kahtlust, et Peeter Alliku (1966–2019) ja Priit Pangsepa (s. 1966) loomes leiame sürrealistlikke elemente.

Kuid ERMi näitusel jõutakse ka meie kaasaega, esindatud on Jass Kaselaan (sünd. 1981), Eike Eplik (s. 1982), samuti Kris Lemsalu (s. 1985), kelle isiknäitus avati veidi varem Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas. Kindlasti võime ütelda, et sürrealistlikud tendentsid leiavad tänapäeva Eesti kunstis ekspluateerimist. Sageli tundub, et need on segatud iroonilise ja groteskse, ka väheke humoorika ja ehk kohati isegi lollitava suhtumisega, ilmestades "piirideta sürrealismi" võidukäiku.

Lõpetuseks ütleksin, et sürrealismi ja ka dadaismi vaim elab erksalt häälutamisega ja helipoeesiaga tegelevate autorite loomingus. Siin mainin Jaan Malinit (s. 1960) ja Roomet Jakapit (s. 1973), kes on teinud mitmeid dialoogilisi ühishäälutamisi, kus Malinil on lähtepunktiks pigem keel, Jakapil hääl. Nad olid esindatud ka ERMi näituse avamisel ansambli Rooluulend koosseisus. See ansambel on illustratsiooniks dadaistilik-sürrealistlikule muusikalis-häälutuslikule kooslusele, mis kannab edasi mängulisust, huumorit ja kunstialade sünteesi.

Jaan Malini kaudu kõneleb ka Ilmar Malini vaim, mida ta tema oma isa pojana elusana hoiab. See tundub loomuliku eneseleidmisena ja traditsiooni jätkamisena. Nullindatel tegutses Jaan Malin ka asjatundliku kuraatorina, korraldades mitmeid Para '89 liikmetega seotud näitusi, mis rändasid Soomeni välja.

Kokkuvõttes võiks ütelda, et sürrealismi ideed ja mõjud on levinud ja lahustunud ning neid leiame ka meie kaasaegses kunstis. Näitus "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…" on näiteks rahvusvahelisest koostööst ja legendaarsetele kunstinähtustele uudse pilgu heitmisest.

¹ Vt näiteks: Hasso Krull, "Kuulda sürrealismi häält." – Sirp 26.04.2024; Aleksander Metsamärt, "Mäng, poeesia ja ajalooline lihtsustus." – Sirp 26.04.2024.

² Joanna Hoffmann, "Sürrealism Eesti kunstis – on…ei ole… Ikka on!" – Koost. Joanna Hoffmann, Kristlyn Liier, Anna Pravdová, "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…" Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2024, lk 37.

³ Piotr Piotrowski, "The Surrealist Interregnum", 1945–1948. – Piotr Piotrowski, In the Shadow of Yalta. Art and the Avant-garde in Eastern Europe, 1945–1989. London: Reaktion Books, 2009, lk 41.

⁴ Vt lähemalt: Piotr Piotrowski, Toward a Horizontal History of the European Avant-Garde. – Ed. by Sascha Bru, Jan Baetens, Benedikt Hjartarson, Peter Nicholls, Tania Ørum and Hubert van den Berg, "Europa! Europa? The Avant-Garde, Modernism and the Fate of a Continent." Berlin: Walter de Gruyter, 2009.

⁵ Ülo Pikkov, "Surrealist Sources of Eastern European Animation Film." Baltic Screen Media Review 2023, No. 1 (1), lk 28−43.

⁶ "Sürrealism eesti kunstis", režissöör: Jaanus Nõgisto. – Eesti Televisioon (ETV), 1991.

⁷ "Para 90", režissöör Aile Ellmann. ETV, 1991. Vt: https://arhiiv.err.ee/video/vaata/para-90.

⁸ "Para 90".

⁹ Ilmar Malin, Jüri Palm, Kallis kaasparalane. Käsikiri, 1991. Käsikiri autori valduses.

¹⁰ Ibid.