Reedel esineb seitsmendal Station Narva festivalil ühe peaesinejana tõeline kultusbänd Spiritualized, kelle segu psühhedeelsest indie-rokist, kosmilisest bluusist, gospelist ning keerukatest stuudiotrikkidest on toonud kuulajateni ühe unikaalseima nähtuse rokkmuusikas.

Kord meditatiivne, kord plahvatuslik, Spiritualized on alati emotsionaalne ja ambitsioonikas, seda ka kontserdilaval. Räägime vahetult enne Narvas üles astumist Jason Pierce'iga, kes põhimõtteliselt ongi Spiritualized ja kes omakorda enne seda elutööd oli koos Sonic Boomiga üks kahest kandvast jõust teise legendaarses kultusbändis Spacemen 3, mil teda tunti rohkem kui J Spaceman. Kuid Spiritualized on juba Eestis käinud ja seda esmapilgul ebatõenäolises olukorras...

Kas mäletad oma esimest Eesti külastust? Üllataval kombel olite külalisesineja Lenny Kravitzi kontserdil.

Jaa, keegi ütles mulle, et see oli umbes 15 aastat tagasi. See on pikk aeg. Minu lähenemine sellele bändile oli selline, et me võime vabalt reisida küll, aga meil on vaja kedagi, kes kontserti korraldab. Ma siis mõtlesin, et kui teeme Lenny Kravitziga selle esinemise ära, siis jääme kellelegi seal kandis silma ja ta helistab meile uuesti. Soomes andsime ka ühe kontserdi, aga Soome läksime juba paari kuu pärast tagasi, aga Eestiga on 15–16 aastat vahele jäänud. See on ka hea, lihtsalt võttis veidi rohkem aega.

Kas Kravitziga esinedes oli tunne, et olukord on kuidagi ebasobilik? Siinkandis on palju meenutatud, kuidas peale Spiritualizedi esinemist publik vahetus pea täielikult ja Kravitzi ajaks tuli uus rahvas asemele.

Suurt asja me sellest ei teinud. Festivalidel mängid ju ka bändidega, kellega sul pole väga midagi ühist. See oli lihtsalt viis, kuidas sinna piirkonda pääseda. Kohad nagu Eesti, Soome ja mingid kohad veel, mida ma ei mäleta, lihtsalt lipsasid meie eest ära, me nagu ei saanud jalga ukse vahele. Lootsime, et jääme siis sel viisil promootoritele silma.

See oli just see aeg, kui sa olid nii Spiritualizedi kui ka iseenda ääre pealt tagasi toonud (Pierce'i tabasid haigused, mis olid eluohtlikud). Album "Songs in A&E" oli kahe nädala eest ilmunud.

Vau, oli see tõesti nii ammu? Mul on mälestusi Eestis käigust, tunne, nagu teaksin seda kohta hästi, aga ei arvanud, et kohe nii ammu. Lenny Kravitz kutsus meid, aga ma arvaks, et nüüdseks ei ole enam inimeste maitsed nii kitsad. Aga eks see oli tõesti veider viis, kuidas esimest korda Eestisse tulla. Kuid kontsert oli hea.

Nautisid seda?

Jah, me olime vist enne seda Soomes esinenud ja seal läks kõik suurepäraselt. Siia tulles ei teinud me soundcheck'i, siis lööb lihasmälu sisse ja teed kontserdi ära. Hakkasime lihtsalt mängima ja ilma heliproovita see selle võrra raskem oli, aga ikkagi õnnestus. Me teame, mis teeme.

Sel korral ei esine te pealinnas, vaid riiaka naabriga piirnevas linnas nimega Narva. Kas see paneb sind kuidagi teistmoodi tundma?

Ei, ma tegelikult alles avastasin, et me seal esineme (naerab). Ma arvasin, et tuleme lihtsalt Tallinnasse tagasi. Ei tea, miks. Mitte, et teil oleks ainult üks linn, aga ma harilikult ei vaata, kuhu ma lähen. Lähen lihtsalt lennukile ja vaatan, kuhu välja jõuame. Aga ma arvan, et see on põnev. Igal pool on omamoodi inimesed.

Mitte, et ma tahaksin poliitikast rääkida, aga just Spiritualized on alati tundunud, kui üks kõige poliitikakaugemaid bände. Kas sinu meelest peakski muusika poliitikast eemale hoidma?

Ei, ma ei arva, et muusikal peaksid mingid reeglid lasuma. Peaasi, et tõtt räägid. Muusika, millest mina vast enim huvitatud olen, on folkmuusika, kus inimesed ütlevad, milline on nende hoiak ja kus nad maailmas paiknevad. Seda oleks raske teha, kui oleksid olemas reeglid, mis ütleksid, et sa ei või poliitikast või millest iganes kirjutada.

Mis muljed sulle Ida-Euroopast ja selle kandi muusikast üldiselt jäänud on? Siin näiteks sellist asja nagu psühhedeelset või kosmilist muusikat Nõukogude ajal põhimõtteliselt teha ei tohtinudki.

Kui me esimest korda Nõukogude Liidus käisime, siis tundsin ennast nagu laps. Nagu 11–12-aastane laps, kes nägi rongi peal maailma, millest oli kuulnud ainult läbi külma sõja. Rugbys, kus ma üles kasvasin, oli meil Inglismaa kõige suurem raadioteleskoop ja sealt kontrolliti tuuma-allveelaevasid, mistõttu me olime üks peamistest võimalikest külma sõja aegsetest sihtmärkidest. Seega lapsena tundsin seda hirmu ja väga veider oli siiapoole tulla.

Me käisime Ida-Saksamaal ja Ungaris enne, kui Berliini müür maha lammutati. Imelik oli üles kasvada informatsioonikeerises, kus sulle söödeti kõigesugust, mis ei pruukinud tõsigi olla.

See oli siis juba Spacemen 3 ajal.

Jaa, esimesed kontserdid idablokis olid Spacemeniga. Aga jah, ma vaatasin seda kõike justkui läbi lapse silmade. Olime üles kasvanud faktide ja väljamõeldiste vahepeal.

Lähme vapustava viimase albumi "Everything Was Beautiful" juurde. Lugesin ühest artiklist, et algul oli plaanis teha üks pirakas duubelalbum, kuid tuli otsus teha kaks albumit. 2018. aasta "And Nothing Hurt" ja too viimane.

Mis mind üllatas, oli see, et esimene oli rahulikum, rohkem laulupõhine, isegi kergelt americana'lik, aga "Everything Was Beautiful" oli järsku kui plahvatav kosmosesüstik – kuidas need albumid samade demode hulgast tulid?

See polnud minu idee need kaheks jagada. See oli vist (plaadifirma Fat Possumi asutaja, S.V.) Matthew Johnson, kes ütles, et "sa ei saa seda plaati kunagi valmis!". Nad täheldasid kuivõrd lootusetu eesmärgi olin endale seadnud. Olin üle pingutanud ja kui nad poleks nii öelnud, siis poleks meil võib-olla kumbagi plaati.

Ma tahtsin tegelikult plaati, mis hõlmaks kõiki mu muusikalisi suundasid. Olen alati tahtnud võimalikult palju maad läbi käia. Näiteks free jazz on kõrvuti gospeli, soul'i ja folkmuusikaga. Ei tundunud sobimatu, et eri stiilides lood koos olid. Kõik olid pärit kohtadest, kust ise inspiratsiooni ammutan. Aga see kujunes lõpuks nii kurnavaks, et kui Matthew poleks sekkunud, istuksin ma endiselt kodus ja üritaksin seda projekti lõpetada.

"Everythingi" produktsioon oli ka tohutult mitmekihiline. Meenutas korraga nii 1997. aasta albumit "Ladies And Gentlemen We Are Floating In Space" ja 2001. aasta "Let It Come Downi". Isegi plaadikujunduses tegi neist esimese kaanelt pärit tabletipakend comeback'i.

See polnud kuidagi otsene mõju, lihtsalt väike noogutus minevikule. Muusikalises mõttes ka nii väga mitte. Ma lihtsalt teen muusikat ilma, et kõiki võimalusi ammendaksin. Üritan muusikat viia nii kaugele kui võimalik, nagu teda oleks proovile pandud. Seda ma saangi muusikast. Töö oli raske ja kurnav, aga ikkagi see, mida mulle kõige rohkem teha meeldib.

Ma lihtsalt tunnen, et lood peavad olema valmis ja nii head kui võimalik. Suure osa kaasaegse muusika puhul märkan, kuidas üritatakse ruttu lõigata kasu hetkest, mil artisti nimi on kuum. Edu korral soovitakse ruttu järgmine album teha. Mind ei ole selline asi kunagi huvitanud. Peaasi on teha hea album, mis ütleb seda, mida ta mõtleb – see on mu bändi eluline osa.

Tundub küll, et paljusid plaate toodetakse tänapäeval kiirelt, kindlasti mitte nii hoolikalt, nagu Spiritualizedil kombeks.

Mulle lihtsalt meeldib suhtuda muusikasse kui millessegi, millest on alati midagi avastada. Vahetevahel saab mul ruum otsa, sest üritan liialt palju ideesid kokku mahutada. Osad neist töötavad, osad mitte. Muusikas on põnev ka katse-eksitusmeetod. Vahel võib suurim viga osutuda suunaks, mille järgi tuleb edasi minna.

Free jazz'i kasutust oli eriti tunda "Everythingi" lõpuloos "I'm Coming Home Again", samamoodi nagu "Ladies And Gentlemani" lõpuloos "Cop Shoot Cop" – kas siin oli teatav kaja minevikust?

Võib-olla natukene, aga eks paralleele võib kõigega tõmmata, sest need on minu seest tulnud. Ma ei ürita järsku suunda muuta ja moodsate tuultega kaasa minna. Kõik, mis ma teen, on järjepidevalt minulik.

Rääkides loost "Cop Shoot Cop", siis omal ajal sõitsid Ameerikasse, et saada sellele loole klaveripartii New Orleansi muusika legendilt Dr. Johnilt. Kuidas see üldse juhtus?

Inimesed võivad alati "ei" öelda või sind ignoreerida. Ma saatsin talle selle loo ja ta ütles mulle, et talle väga meeldis see. Suurim üllatus oligi, et ta üldse tahtis sellel mängida.

Oeh, ei teagi, mida öelda. Kõik teavad seda meest, ta on uskumatu. Ta oli nagu Jim Dickinson (Spiritualizediga töötanud Ameerika produtsent, S.V.), teadis New Orleansi muusika ajalugu, kõiksugu stiilivõtteid ja erinevaid mängijaid. Ta polnud lihtsalt panist. Kuigi veetsime seal ainult ühe päeva, olime stuudios vaid neli või viis tundi, siis tundub, nagu oleksime saanud terve muusikalise hariduse.

"Ladies And Gentlemani" peal lõi kaasa ka tolleks ajaks tohutu kogemusega John Leckie, kes on töötanud koos Paul McCartney, Pink Floydi, Simple Mindsi, The Stone Rosesi, The Falli jpt, kelle tööd ma väga imetlen. Kas temalt oli ka midagi õppida?

Ausalt öeldes oli kogu see kogemus üks suur tripp. Tundus, nagu enamus sellest oligi inimestega kohtumine. Kui läksin Memphisesse Jim Dickinsoni juurde, siis tahtsin lihtsalt selle mehega kohtuda. Tulgu siis sealt mis tuleb. Reisid ja kohtumised olid tol ajal justkui sama tähtsad kui plaadi enda tegemine.

Äkki on praegu ka veidi samamoodi. Et teekond kõige kokkuviimiseks on sama oluline kui plaadi loomine. Täna on muuhulgas näha ka seda, et artistid annavad ruttu albumeid välja, sest mida kiiremini ta tehtud saab, seda vähem ta maksab ja seda rutem saab plaati promoma hakata, aga selline asi pole mind kunagi motiveerinud.

Album sündis küll britpop'i maania ajal, aga "Ladies And Gentleman" oli ikkagi edukas. Kuidas hiljutiste uudiste valguses kogu see briti roki ajastu sulle tundub? Nüüd, kus ollakse järjekordsel nostalgialainel.

Ei teagi, kas ollakse. Muusika-"äri" on alati olemas olnud. Mida rohkem sa investeerid, seda rohkem saad promoda ja seda enam raha teha. Mind pole see kunagi huvitanud. Edetabelid näitavad vaid müüginumbreid, mitte seda, kui hea plaat on. Kui palju keegi on müünud pole ka väga huvitav. Nüüd räägitakse väga palju ka sellest, kui palju inimesi mõnel tuuril käis ja kui kiiresti piletid müüsid. See asi läks minust täiesti mööda.

Samas läks järgmisel albumil, "Let It Come Down", lausa nii hästi, et olite Ühendkuningriikide albumimüügi edetabelis kolmandal kohal ja pääsesite isegi Ameerika edetabelisse. Kas sellest oli ka ükskõik?

Plaate, mis paremini müüsid, toetas plaadifirma lihtsalt rohkem. Ma ei ütleks, et need olid halvemad või paremad, kui need, millel säärast toetust polnud. Kõik jutud sellest, kui palju keegi müüb ja kui palju tuur potentsiaalselt raha sisse toob, pole kunagi olnud põhjus, miks ma muusikasse tulin.

"Let It Come Downi" peal oli sa justkui orkestrijuht. Selle tegemise juures oli tohutult inimesi. Kas Spiritualizediga mõtlesidki sa alati stuudiost kui instrumendist, nagu seda tegi Brian Wilson?

Jah, aga omaette asi oli ka tõsiste teadmiste puudumine. Isegi päris orkestri partiide puhul ei mõistnud ma päriselt kõike. Kusjuures, ma mäletan, et kui peale albumi ilmumist uuesti Dr Johni nägin ja plaadist rääkisime, siis ta ütles, et orkestrite kasutamiseks on ju teatavad reeglid. Näiteks mitu trompetit peaks olema. Nii et osa selle tegemisest oli oskamatus, olin nagu laps kommipoes. "Mis ma siin teha saan? Mis ma sellega teha saan?" Osa rõõmust oli reeglitevabalt läheneda ja mõned vead toimima panna.

Minnes tagasi debüütalbumi "Lazer Guided Melodies" juurde. Produtseerisid seda ise palju väiksemate võimaluste, aga tohutu ambitsiooniga. Ja see kõlab täiesti teistmoodi kõigest, mis enne ja pärast seda ilmunud on. Kas seal oli ka juhusel suur roll?

Natukene oli head õnne, natukene tunnetamist, kuidas mu lemmikmuusika mind tundma paneb ja selle tunde jälitamist. Ja ka liigne ambitsioon. Mul oli tihti tunne, et olime parimas vormis, kui olime liiga ambitsioonikad. See tekitas teatava turvatunde, et kui peaksime põruma, siis see on ju loomulik – vaata, milliseid kõrguseid me saavutada üritasime! Kui ma panen 40-pealise orkestri lavale, ilma, et päriselt mõistaksin, mida ma teen, siis muidugi see ettevõtmine põrub. Nii mõeldes töötasime kõige paremini.

Tänapäeval tuleb live'idel ka palju asju lindilt ja kõigil on klapid peas. Kui see ei tööta, pannakse järgmine track, ja vahel on kõik üks track – kus on selle võlu? Millest sa rõõmu saad, kui seisad laval ja sa pole isegi kindel, kas see, mis publik kuuleb, on sinu mängitud või tuleb lindilt? Ka elav muusika kannatab praegu ambitsiooni puudumise all. Vead on osa sellest, kuidas sellest välja tulla.

Enne Spiritualizedi oli viimane Spacemen 3 album bändikaaslase Sonic Boomi ja su enda vahel põhimõtteliselt pooleks jagatud. Kas kunagi oli tunne, et oleksid tahtnud enda lood Spiritualizedi kombel grandioossemalt lõpetada?

Me ei saanud läbi ja ei olnud enam sõbrad. Kogesin esimest korda, mida tähendab surve midagi koos hoida, sest Spacemen 3 oli reklaamitav nimi. Palju oli ka survet, et üks meist sama nimega jätkaks, sest sellel oli vist väärtus väljaspool iseennast.

See oli vastik tunne. Nii ei peaks muusikat tegema. See plaat oli selline, nagu ta oli, sest ta tuli meie sõpruse lõpus ja ei olnud miski, mida omakorda tulevikus käsitlema hakata. Ta pidi olema punkt kõigele sellele, nii heana, kui ta oli.

Varsti peale seda, Spiritualizedi alguses, läksite te The Jesus And Mary Chaini "Rollercoaster" turnee Põhja-Ameerika otsaga kaasa. Nad käisid ka äsja Eestis ja kui sellest rääkisime, ütlesid nad, et selle tuuriga kaasnes tunne, nagu oleks kõik bändid tolles ajahetkes üliolulised. Kas teie tundsite samuti, et olete osa millestki, mis defineerib ajastut?

Ausalt öeldes olime pettunud, et ei saanud juba oma enda esinemisi. Lihtne on alati kellegi teise asjaga kaasa minna. Kuna olime tuuri põhiliste bändide järel pingereas kuskil kolmandal kohal, siis ei tekitanud see tunnet, nagu oleksime osa suuremast momendist.

Mulle meeldib osa Mary Chaini asju, aga see tuur läks kuidagi korporatiivseks. Raske oli mängida, kui publik alles jalutab sisse. Ja mul on ka armastus ja igatsus Ameerika järele, sest suur osa mulle olulisest muusikast tuli sealt. Aga see oligi vist meie esimene reis Ameerikasse ja kuna olime külalised kellegi teise peol, siis ei süstinud see kogemus erilist enesekindlust. Unelmate stsenaarium see polnud ja tegelikult ei jõudnud me ära oodata, millal me seal päris oma kontserte teha saame.

Sinu muusikalise vundamendi on paljuski ladunud Ameerika folk- ja bluusartistid nagu Junior Kimbrough, JJ Cale, John Prine, kelle lugusid ka ise mänginud olete. On nad sulle endiselt olulised? Või gospel, mis on Spiritualizedi muusikas suisa läbiv märksõna. Kui sügavale sa Ameerika vana gospeli raamatusse lähed?

Kindlasti on olulised. Kunagi arvasin, et mida sügavamale sa kaevad, seda enam kvaliteet langeb. Nagu northern soul või Jamaika dub, või ka gospel – kuulad klassikud ära ja edasi läheb aina kehvemaks. Kuid nüüd ma leian, et asi pole sugugi nii, vaid hoopis mida sügavamale teemasse lähed, seda paremaks kõik muutub. Ameerika on lihtsalt nii tohutu. Usun, et see on võrreldav terve Euroopa maailmajaoga, kui siit kõik erinevad muusikastiilid kokku koguda, skaala võib olla võrreldav.

Ma kasvasin üles väga väikeses linnas ja lapsepõlves tundus Ameerika veel enam kui muusika maailm. Samas avastasin enda jaoks ka Euroopa jazz'i, mis oli Ameerika omast totaalselt erinev ja ka sellega võib väga sügavale minna. Enda elu jooksul ei jõua ma seda kõike avastada.

Ja Spiritualized on teinud ka ühed kõige loomingulisemad kaverid, nagu "Why Don't You Smile Now", Lou Reedi ja John Cale'i Velvet Undergroundi eelne laul, The Troggsi "Anyway That You Want Me" või "Sad Days, Lonely Nights" Junior Kimbrough tribuutalbumilt. Kuidas te teiste inimeste originaalloomingule lähenesite?

Kui oma käekirja loole ei jäta, siis pole mõtet tehagi. Vahel me ei õppinud isegi akorde ära, vaid tegime loo lihtsalt enda omaks. Tunned küll loo endaga tugevat sidet, kiindumust, aga samas võimet seda omastada.

Ja milline muusika praegusel ajal inspireerib? Kas on uusi avastusi või bände, või miski, mis tuuril saadab?

Tuuril võis olukord päris ekstreemne olla. Kunagi kandsin CD-mappides plaate kaasas, kuni need läksid lihtsalt liialt raskeks. Nüüd on voogedastusega lihtsam, kuid muusika hulk on seal muidugi tohutu. Olin väga šokeeritud, kui sain teada, et Spotify esitusloenditel on limiit. Mõtlesin, et saan kõik tuuriks vajaliku ühe playlist'ina kaasa võtta, aga kui jõuad 10 000 looni, on kõik. Nagu keegi kuskil öelnuks: "keegi ei taha ju nii palju kuulata!"

Aga paar kuud tagasi armusin taas Keith Hudsoni plaatidesse. Ma ei tea, mis värk nendega on, aga nad täidavad mu südame valgusega, nagu kõik oleks maailmas korras...

"Flesh Of My Skin" on erakordne album.

Jaa, just hiljuti sain selle esimese väljalaske ja tundsin, nagu hoiaksin oma käte vahel mingit reliikviat. Geenius! Aga uue muusikaga on see, et mul ei teki vajadust pidevalt uut leida. Olen taasavastanud asju, mida juba teadsin, näiteks raamatuid. Ma polnud ühtegi raamatut üle lugenud kuni päris hiljuti ja mulle jõudis kohale, et inimene, kes seda raamatut nüüd loeb on näiteks 14 aastat vanem, kui eelmisel korral. Kogu suhtumine maailmasse ja iseendasse on muutunud ning kogemus on täiesti teine.

Muusikaga on sama asi. Viimane plaat, mille ostsin, oli Ameerika bluusilaulja Skip Jamesi teine plaat, mis kindlasti oli mul juba kuskil olemas, aga siin ta on, uuesti mu käes ja kodus plaadimängijas järgmised paar-kolm nädalat, kuni midagi asemele leian.

Kas hetkel on ka mingeid kindlaid tulevikuplaane Spiritualizedi maailmas?

Eks seesama eesootav kontsert (Narvas), mille pärast oleme elevil, aga see on nüüd mõneks ajaks ka viimane esinemine. Eks ma kirjutan midagi kogu aeg ja tuleb millalgi vaadata, mis kogunenud on. Plaadist on juba aega möödas ja vast peaks kuhugi stuudiosse minema ja ideesid vorpima.

"The Spaceman Reissue Programiga" andsite esimest korda korralikult vanad plaadid uuesti välja. Mis tunne nendele plaatidele tagasi vaadates oli?

Algsed vinüülid olid juba nii kalliks läinud ja Matthew Johnson pakkus välja, et laseks nad uuesti välja. Teha inimestele justkui teene, et nad saaksid selle muusika vinüülil kätte ilma, et nädala palga ära annaks. Tegelikult oli imeline kogemus need uuesti üle vaadata ja välja lasta, ent samas oli veider 30 aastat vanasid plaate uuesti kujundada.

Sander Varuski juhised algajale kosmoserändajale Jason Pierce'i maailmas

Spiritualized "Lazer Guided Melodies" (1992) - kõrged ambitsioonid eimillestki

Enne, kui Spacemen 3 ametlikult laiali läks, suunas J Spaceman Spiritualizedi esimese singli "Anyway That You Want Me" näol pilgu tulevikku. Tollel The Troggsi kaveril kuuldud grandioossus manifesteerus debüütalbumil, kuigi eelarve oli isegi tolle aja kohta minimaalne. Plaadi narkootiliselt hõljuv produktsioon peidab kihtide kaupa erinevaid pille ja toimib tervikliku kosmilise kogemusena, kinnistades bändi muusikalise šablooni. Ekstaatiline "I Want You" ja meeleheitlikult imeline "Shine A Light" on tipphetked ning "Run" näitab meisterlikku oskust teha kellegi teise lugu täielikult ümber.

Spiritualized "Ladies And Gentlemen We Are Floating In Space" (1997) - üldtunnustatud meistriteos

Album, mis koos Radioheadi "OK Computeri" ja The Verve'i "Urban Hymnsiga" näitas teed laiemasse ja murelikumasse tulevikku peale britpop'i õlleseid pidustusi. Album oli petlikult pakendatud, kui tabletipakk meditsiiniliste juhistega, seest tulevad mõjud on aga peadpööritavalt plahvatuslikud. Õrnad momendid on vähemuses ja rajud rokisümfooniad segunevad free jazz'i freak-out'ide või ülendavate gospelikooridega. "I Think I'm In Love" on kahes osas eepos, mis on juba omaette enneolematu trip ning "Come Together" on senini Pierce'i üks jahmatavalt rajumaid momente.

Spacemen 3 "The Perfect Prescription" (1987) - kosmilise visiooni algus

Pierce ja Pete "Sonic Boom" Kember olid debüütalbumil oma eeskujude varjudes, kuid teise albumiga leiti enda pilves maagia. "The Perfect Prescription" viitab juba nimes medikamentidele, kuid album on suisa kontseptuaalne teos, mis toimib kui narkootiline kogemus algusest lõpuni. "Take Me To The Other Side" kutsub üles meeli kaotama, "Call The Doctor" on raske mahatulemise bluus. "Transparent Radiation" on esimene vapustav vanema loo tõlgendus ja "Soul 1" on ehk kõige ilusam instrumentaalpala, mis kunagi kitarridega on tehtud ja toimib väärika järeltulijana Santo & Johnny legendaarsele 1959. aasta "Sleep Walkile".

Spacemen 3 "Recurring" (1991) - intrigeerival lahkteel

Pierce ja Kember olid nii möödapääsmatult tülli läinud, et album jagati toorelt kaheks. Pierce'ile jäi teine pool. Aga mõlemad olid tippvormis ja kui Kemberi kraftwerkilik ood "Big City" on plaadi meeldejäävaim hetk, siis Pierce'i õhulisem pool andis aimu Spiritualizedi muusikalisest filosoofiast. Tema "Hypnotized" on üks karjääri tipphetkedest ja puges isegi omal ajal indie-roki maailmast klubipõrandatele, pakkudes reividele joovastavat biidivaba lõppmomenti.

Spiritualized "Everything Was Beautiful" 2022 - major Pierce, kas kuulete meid?

Viimane album ja naasmine kosmilistesse tippudesse, mis tõi pea ühehäälsed reaktsioonid – "kust see nüüd tuli!?" Eelnenud rahulik ja hingeraviv "And Nothing Hurt" ei valmistanud kuulajaid ette järgmise albumi eepiliste palade tormiks, kus Spiritualizedi jõulisemates motoorilistes käikudes on tihedaks külaliseks taas free jazz. "Always Together With You" on pisarakiskuja, nagu "Ladies And Gentlemeni" nimilugu, kuid kordades suurem kosmosegospel ning "I'm Coming Home Again" on selle kosmosereisi vägivaldselt, raputavalt, halastamatult maanduv põlev süstik.

Edasised reisid

Spiritualizedi ja Spacemen 3 ülejäänud stuudioalbumid on kõik väärt leidmist, kui ülemised soovitused juba paeluvad, kuid mainime ka tutvumiseks Pete Kemberi projekti Spectrum, kelle esimeselt üllitiselt "Soul Kiss" leiame enda laiahaardelises eksperimentaalsuses mälestusväärse suhkrulaksu "How You Satisfy Me", mis tugines kavalalt ühel vanal The Holliese hitil. Spiritualizedi süvakaeveteks leiab palju albumivälist kulda kaheosaliselt kogumikult "The Complete Works". Ja selleks, et saada maiku, milline võis kosmosemeeste kaootiline elu olla väikelinna algusaegadel, tasub lugeda Spacemeni bassimehe Will Carruthersi eriti musta huumoriga autobiograafiat "Playing The Bass With Three Left Hands".