TMW peaprodutsent Eva Johanna Lepikov: Helen Sildnalt võtsin üle just selle igapäevasema toimetamise

Selle aasta alguses alustas Tallinn Music Weeki peaprodutsendina tööd Eva Johanna Lepikov, kes on festivali juures töötanud juba viis aastat. ERR-ile antud intervjuus kinnitas Lepikov, et nad on festivali juhi Helen Sildnaga arutanud, et selle positsiooni päris potentsiaal avaldub ilmselt alles paari aasta pärast, kui ta on asja käppa saanud.
Oled nüüd TMW peaprodutsent. Selgita, mida see positsioon endast kujutab?
Minu ülesandeks on juhtida festivali operatiivsemat poolt: korraldada tiimi igapäevast tööd, neid toetada ja juhendada, luua ja järgida ajaplaane, koostada eelarveid ja jälgida nende täitumist. Aga tegemist on täiesti uue postsiooniga, milles olen olnud kõigest kolm kuud, seega ütleksin, et see lõplik "tööde list" on endiselt välja kujunemas.
Kuivõrd muudab see sinu positsioon tegelikult Tallinn Music Weeki struktuuri? Kas sa võtsid üle ka mingid ülesanded, mida kandis varem Helen Sildna?
Muudab palju. Helenilt võtsin üle just selle igapäevasema toimetamise, sealsamas Helenile jääb endiselt n-ö suure pildi haldamine: strateegiad, sihid, raampartnerlused, laiem esindus kultuuripoliitilistes teemades. Arvan, et see uus struktuur aitab meil teha asju professionaalsemalt, keskendunumalt. See, et festivali juhi ja terve tiimi vahel on üks lisalüli, võtab kõigilt osapooltelt pinget maha. Heleni meeletult kiire graafiku kõrval on tiimil üks uus inimene, kellele toetuda, kellelt nõu küsida ja kelle ülesandeks ongi kogu tiimi tööprotsessi jälgimine ja ergutamine.
Eks praegu toetun veel suuresti Helenile, abi ja nõu vajan palju. Aga oleme ka omavahel arutanud, et selle positsiooni päris potentsiaal avaldub ilmselt alles paari aasta pärast, kui ka mina olen asja käppa saanud. Minu aeg TMW-s (nüüdseks juba viis aastat) on aga olnud kõige ehedam näide, kuidas päriselt positsiooni pea ees sisse hüpates õpibki kõige kiiremini. Ning palju teeme ka koos, meie organisatsiooni puhul ongi üleüldiselt nii, et kõigi sisend ja nõu on väga teretulnud igas sektsioonis.
Kas sa tuled sellele positsioonile ka mingi selge visiooniga? Pean silmas, et kas sa näed mingeid kohti, kus Tallinn Music Week peaks muutuma, või kui mitte muutuma, siis vähemalt veel suuremaks kasvama?
"Suuremaks kasvamine" pole meie jaoks enam ammu eesmärk. Siinkohal pean silmas mahult suuremaks kasvamist, muidugi külaliste arvu ja publiku nimel pingutame ikka. Aga usun, et oleme jõudnud sellisesse sweet spot'i, kus festival on täpselt parajalt kompaktne, et inimesed, kes siin käivad saavad luua päriselt sügavaid sidemeid. Tegemist pole small-talk networking festivaliga, vaid kohaga, kus sõlmitakse tõesti pikaajalisi sõprus- ja partnerlussidemeid ning leitakse fänne kogu eluks. See on meie suur eelis Euroopa suurte esitlusfestivalide nagu Eurosonic või Reeperbahn ees. Samas oleme piisavalt suured, et programm saab olla mitmekesine ja žanriteülene, mis on ühed meie baasväärtused. Ja oleme piisavalt suured, et olla muusikamaailma kaardil oluline tegija.
Köögipoolel tahaks arendada organiseeritust, võib-olla mõned sisse harjunud süsteemid ja mustrid tükkideks võtta ja ümber teha. Usun, et saame tiimina veel professionaalsemaks, efektiivsemaks ja tulemuslikumaks kasvada.
Minu jaoks ehk kõige olulisem teema üldse, mille nimel kavatsen pingutama hakata, on nii meie tiimi kui tegelikult üleüldiselt kohaliku muusikasektori vaimne tervis. See on meeletult nõudlik ja tihti "ebatervislik" valdkond. Kui rahvusvahelisel tasandil on tegemist juba väga kuuma teemaga, millest julgetakse rääkida ja raskete küsimustega tegeleda, siis mulle tundub, et meil siin on tegemist ikka pigem tabuteemaga. See võiks muutuda ja muudatust tuleb alustada iseendast, seega meie tiimi sees tahaks need asjad käsile võtta.
Ja südameteemaks on veel artistide kaasatus. Meil on sellega päris hästi, oleme suutnud kohalikele muusikutele üsna hästi selgitada, mida pakume ja kuidas saame neid aidata. See "tööstuse" ja artistide pool võiks olla meiesuguse festivali puhul aga täielikult integreeritud, tahaksin, et artistid teaksid, et nad on teretulnud ja julgeksid osa võtta. Me oleme üks väheseid esitlusfestivale, kes pakuvad igale artisti tiimiliikmele PRO passi ehk ligipääsu kogu konverentsiprogrammile ja kaasnevatele üritustele. Meil on artistidele palju ülirelevantset ja kasulikku sisu konverentsipoolel, lisaks see rahvusvaheline seltskond, kelle Tallinnasse toome. See on kõik väga läbimõeldud ja strateegiline töö ja igal otsusel on põhjus. Selle selgitustöö jätkuv tegemine on kindlasti samuti üks minu, aga ka kogu tiimi prioriteetidest.
Eks iga showcase festival maailmas ilmselt vaevleb alati küsimusega, kas teha festivali kohalikule publikule või rohkem muusikatööstusele. Seda on ka Tallinn Music Weekilt alati küsitud ja kohati ka ette heidetud, kuidas sulle seestpoolt tundub teie tasakaal praegu?
Jätkuna eelmisele vastusele, tooks siia tegelt ka kolmanda osapoole juurde: artistid. Me teeme festivali ka artistidele.
Isiklikult arvan, et meil on päris hästi. Programmi koostades peame absoluutselt kõiki sihtgruppe silmas, sest meie jaoks on tõesti kõik kolm olulised. Aga see kohalikule publikule festivali tegemine meie eripära juures ongi omaette katsumus. Kuna meie eesmärk on ikkagi esitleda enamjaolt ka uut, värsket, veel laiema üldsuse ette mitte jõudnud talenti, siis selle võlu n-ö tavapublikule selgeks tegemine on paratamatult keerulisem missioon kui müüa raadiorotatsioonis inimestele pähe kulunud headliner'eid.
Ma julgen küll väita, et meil on see tegelikult päris hästi õnnestunud. Eesti ja Tallinna väiksust arvestades on meie saalid ka põhimõtteliselt tundmatute artistide puhul rahvast täis ja meid hinnataksegi selle avastusrõõmu pakkumise pärast. Seda märkavad ka kusjuures välismaalased, et TMW publik on kuidagi eriti entusiastlik ja särasilmne, avatud meelega.
Tegelikult on Eesti artistidel TMW-l esinemisel ka koduväljaku eelis, sest rahvusvahelised külalised näevad meie artiste siin olukorras, kus nad esinevadki toetavale kodupublikule ja fännidele. Välisfestivalile minnes on Eesti artistidel riskid suuremad, raske kontrollida palju rahvast lõpuks saali jõuab.
Ja viidates veelkord oma eelmisele vastusele, siis arvan, et see integratsioon eri sihtgruppide puhul on oluline. Tahaks laiema rahva teadvusesse viia ka muusikatööstuse teemasid. Et inimesed ei kurdaks niisama, et miks pole Eestis suuri suvefestivale või miks käivad maailmastaarid Tallinnas nii harva. Sellel kõigel on selgitatavad põhjused, milleks kindlasti ei ole kohaliku muusikatööstuse saamatus või laiskus. Otse vastupidi, meie siinsed tegijad on meeletult tublid ja probleemid peituvad mujal. Teiselt poolt jällegi ei taha üldse, et muusikatööstus unustaks ära, kelle jaoks me seda kõike tegelikult teeme: publiku ja artistide.
Kui tänavusele festivalile otsa vaadata, siis mis põhimõtetest tänavu kava puhul lähtusite? Rohkem tähelepanu mingitele konkreetsele žanritele või riikidele?
Esiteks on meil sel aastal suur Soome koostöö, seega põhjanaabreid on kavas tervelt 21 ja nende muusikaõhtuid kaks: kultuuripealinn Oulu2026 õhtu Soome talendiga ning festival Blow Up oma rahvusvahelise programmiga. Usume, et väikeste turgudena peame tegema koostööd, et päriselt asju ära teha ja see koostöö laieneb muusikaprogrammist ka konverentsipoolele. Samas tähistame ka 10. koostööaastat Kanada muusikatööstuse esindajatega ning esitleme lausa üheksat Kanada artisti.
Konkreetsetele žanritele ei pööra me fookust kunagi, aga sel aastal võtsime iseendi lubaduse korraldada žanriteülest festivali eriti karmilt ette ja lõime käed klassikalise muusika esitlusfestivaliga Classical:NEXT, kellega koos nüüdismuusikale pühendatud õhtu kokku panime.
Lisaks mainiksin, et muusikatööstuse soolise võrdõiguslikkuse võrgustiku Keychange liikmena oleme alla kirjutanud lubadusele, et meie programmis kajastub 50-50 sooline tasakaal. Aga mul on ülihea meel, et seda tasakaalu pole me juba ammu pidanud kuidagi vägisi punnitama, vaid see juhtub juba lihtsalt orgaaniliselt. Kui programm koos, avastame, et jälle sattunud võrdne line-up.
Kas Eesti artiste jäi tänavu palju ukse taha? Pean silmas, et neid artiste, kes lihtsalt kavva lõpuks ära ei mahtunud.
Sel aastal oli kandideerunute seas umbes 190 Eesti artisti ja neist 76 on programmis. Seega sel korral jäi pisut üle poole välja. Aga see konkurents on karm, kui võtta võrdlusesse sisse ka rahvusvahelised artistid, siis kokku oli umbes 1700 kandideerunut, kellest umbes 170 meil sel nädalal Tallinnas esinevad.
Vaatame korraks ka kaugemale. Kas Station Narva toimub sel aastal? Saad juba ka veidi saladuseloori kergitada, mis seal toimumas on või kas on tulemas suuremaid muutusi?
Toimub! Station Narva tuleb jälle 5. kuni 8. septembrini. Päris ausalt öeldes on Narva festivalist rääkimiseks natuke vara. Eks mõtteid on ja peame plaane, aga meie aastarütm käibki nii, et Station Narva võtame päriselt käsile peale TMW lõppu.
Nagu on traditsiooniks saanud, siis ilmselt kolime ikka jälle uude toimumispaika, võib-olla on selleks mõni juba külastatud koht, aga tegelikult on ka paar uut ideed. Aga muidu soovime jätkata sama rada, tegime eelmisel aastal publikurekordi, kusjuures kaasates seni kõige suurema protsendi kohalikku, st Narva ja Ida-Viru rahvast.
Tahame kasvada, jätkates oma missiooni tutvustada Narvat põnevaid nurki ja toredat kogukonda ülejäänud Eestile, aga sealjuures pakkuda rahvusvahelise taseme elamusi siiski eelkõige ka kohalikule rahvale.