Mihhail Lotmani ja Boriss Uspenski teooria järgi moodustub kultuur mäluteksti salvestunud sündmuste alusel (Juri Lotman, Boriss Uspenski. Vene kultuuri semiootika. Valik artikleid.- TLÜ kirjastus, 2022). Seitsmendat korda piirilinnas toimunud Station Narva on üks neist sündmustest, mis sellist kultuurikihti loovad.

Sündmus on see iga vaataja ja artisti tasandil eelkõige, kuid siia lisanduvad ka laiemad kihid - linna elanikud, linnavalitsus, ja siit edasi minnes ka laiem üldsus. Sest isegi kui sa pole varem kuulnud sellistest artistidest nagu Echo And The Bunnymen, Asian Dub Foundation, Tirzah, T ricky või Spiritualized, jäävad need nimed festivali eelsel ajal ikka kuidagi silma, iseasi, kas nad äratavad ka nii palju huvi, et kohale minna ja aidata festivalil oma korralduskulusid tasa kanda.

Station Narvat on aga vaja, seda nii regionaalses kui ka kultuuripoliitilises plaanis - festivali traditsioon annab tüünele linnakesele korraks lisasärtsu ja siinsetele muusikasõpradele avaneb võimalus näha artiste, keda võibolla enam ei loodagi Eestis kohata. Pealegi saab Station Narval alati näha ka selliseid nimesid, kes Tallinna külastanud Tallinn Music Weeki raames, kuid kes on väärt rohkem kui esitlusplatvormi formaati mahtuvad paarkümmend minutit. 

Tänavune festival mahtus kahele õhtule Narva linnuses. Pikemalt esimesest õhtust, mille programmi kuulusid Sven Grünberg, Spiritualized, Puuluup, Kate NV, Belle Chen, Maria Kallastu ja Singer Vinger. Väsimatutele järelpidu Ro-Ros Tabloitediga. 

Ehkki Narva linnus andis festivalile kompaktse, piirava raamistiku, pakkus ta omalt poolt tähelepanu kõrvalejuhtivaid tegevusi - muuseumilabürint oma väljapanekuga, linnusetorn, müür, lisaks veel hulk söögikohti kontserdiplatsil, mida paistis olevat rohkem ja hinna poolest soodsamaid kui kogu linnas kokku.

Esinemiskohti oli linnuses kolm, lisaks veel kinosaal, kus linastusid esimesel päeval filmid Sven Grünbergi muusikaga. Muusikat mängiti pealaval, kõrvalhoovis paikneval väiksemal laval ja linnuses sees olevas refectoriumis ehk siis linnuse kunagises söögitoas.

Klaveriga võimestatud refectorium oli ka kõige vaiksem esinemiskoht, kus esimesel päeval esines häguse termini contemporary classics ehk uudse klassikalise muusika alla liigitatav Belle Chen. Tema ambientsed post-minimalistlikud kompositsioonid ulatusid emotsionaalsuse skaalal ühest otsast teise - romantilisest õrnusest katastroofini. Virtuoossest tehnikast kantud filmilikud klaveriluubid (klaver + elektroonika) lõid lossi kunagisse söögituppa oma fantaasiaruumi ja imetleda võis artisti keskendumisoskust, sest teda ei seganud ka otse lavale avanevast uksest sisse astuvad juhuslikud, hilinenud kontserdikülalised.

Lavale avanev uks on linnuse omapära, millega korraldajal tuleb järgmisel korral ehk juba eelnevalt paremini arvestada, nagu ka pealava ja sisehoovi vahetu lähedus. Vaatamata sellele, et programmi koostamisel oli täpselt paika pandud, mis kell artistid erinevatel lavadel alustavad, et teineteist ei häiriks, segas peahoovist tulev ootemuusika Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli EMA Sven Grünbergi kava ettekannet sisehoovis.

EMA esitas Grünbergi muusikat tema albumitelt "Hingus" (1981), "OM" (1988) ja filmist "Hukkunud alpinisti hotell" (Grigori Kromanov, 1979). Kuue muusiku, elektrooniliste instrumentide ja koto (jaapani kannel) toel said plaatidelt ja filmist tuttavad meloodiad otsekui uue hinguse, "Laviin" kõlas sama võimsalt kui plaadil ning üllatusmomente pakkusid 40 minutilisse kavva sisse pandud helikatked filmist. Kontsert lõppes Grünbergi uue "Hinguse" kompositsiooniga, mille lõpetas linnusehoovi päriselanik - tuvi oma valju kluugutamisega. Ilmselt oskab Sven Grünberg mingit universaalset harmooniat oma loominguga kõnetada. 

Samal laval esines pärast suurel laval üles astunud Puuluupi vene päritolu maailmakodanik Kate NV lõbusa ja kaasakiskuva girl-popiga. Nii Puuluup kui ka Kate NV on fenomenaalsed artistid juba selles mõttes, et nad on äärmiselt ökonoomsed. Neil pole vaja saatebändi, sest nad suudavad kogu lava ise ära täita ja publikutki kaasa tõmmata.

Puuluup pani publiku naerma ja tantsima, esinedes ometi kord ilma 5miinuseta. Ramo ja Marko on sedavõrd universaalsed ning intelligentsed, et suudavad kaasa tõmmata ja rääkida igasuguse publikuga hoolimata keele- või (sub)kultuurilistest eripäradest. Eesti- ja ka venekeelsed vahetekstid olid ühest küljest nagu vastutulek kohalikule publikule, teisalt aga iroonia kultuuriliste erinevuste aadressil, sest see, mida ütles Marko vene keeles, polnud kaugeltki see, mida ütles Ramo enne eesti keeles. Ehk siis, moodustus kaks tähendusruumi, mis said kokku haaravas muusikas. 

Kate NV naiivne ja nakatav pop avardas seda maailma veelgi. Kate NV tundis end oma muusikas sedavõrd hästi, et tal oleks olnud lõbus ka siis, kui kedagi poleks olnud vaatamas. Nakatavalt mõjubki selline harukordne haaratus muusikast.

Slave to the Rhythm, nagu laulis Grace Jones. Kate NV esines ja ka ei esinenud, ta tantsis, keerutas ja laulis ettesalvestatud rütmide saatel, elas seda läbi ja elas end välja, kutsudes publikut kaasa. Mõnel harval korral mõni ka hakkas end liigutama. Suhteliselt liikumatutena vaadati ka Puuluupi. Võib vaid kujutleda, milline möll puhkeks Puuluubi esinemise ajal mõnes Balkani riigis, näiteks.

Kate NV sobiks ideaalselt mõnda väiksemasse klubisse ja häbita oleks ta seal põhiesineja, ehkki teda ennast ei kõigutaks ilmselt mitte mingisugune hierarhia. Võibolla sobiks ta stiili iseloomustama isegi sõnapaar pop-anarhia - jaapani 80' klubipop kohtub vene undergroundi melanhoolia ja minimalistliku tantsumuusikaga, samas ei tähenda need stiilid artistile endale eriti midagi, talle on pigem oluline neist saadav impulss.   

Legendaarse Spiritualized'i muusikat ja kontserti ei saa iseloomustada aga teisiti kui püüdega maksimumi poole. Neli kitarri, trummid ja kolm mustanahalist taustalauljat tekitasid Narva linnuse hoovi ekstaatilise heliuniversumi, viies kuulaja dimensioonidesse, millest enne aimugi polnud. Eestis oli Spiritualized teist korda- esimest korda juhtus see aastal 2008, kui juba toona legendi staatusse jõudnud bänd soojendas Lenny Kravitzit. Toona oli see kontserdikorraldajate soov kaasata võimalikult laia kuulajaskonda, ehkki Jason Pierce'i austajad enne põhiesineja lavaletulekut koju läksid. Aga kes mäletab praegu Lenny Kravitzit? 

Narva kontserdi avas "Hey Jane" 2012. aasta albumilt "Sweet Heart Sweet Light", mis on viide ja kummardus Velvet Undergroundi albumile "White Light/White Heat" (1968) ning soovi korral võib leida ühiseid jooni ka sealt leiduva looga "Sister Ray".

"Hey Jane'i" avalooks pannes läks Spiritualized Narva kontserdil kohe välja täispangale, viies kuulajad joovastusse ja tuletades striimimisse uppunud tänapäeva muusikasõbrale taas meelde, mida tähendab elav esitus. Sa võid koduse helisüsteemi ükskõik kui valjuks keerata, kuid artisti laval, oma silma ees toimuvat ansambli kokkumängu ja sellest moodustuvat helimassiivi ei asenda ükski salvestis.

Spiritualized'i muusikaline valem on lihtne - lihtne meloodia tekib ja võimendub kordustest ning kihistustest, elab ja kasvab nagu organism viies lõpuks kakofooniasse, milles tekib uus maailm, ekstaatiliselt laienev ruum, kus omad rütmid tekitavad paralleelmeloodiaid. Ühest maailmast avaneb teine ja nii edasi. See on 1960'popi ja bluesi viimine kosmosesse. Spiritualized'i Narva kontserdi kava viis kuulaja läbi bändi diskograafia kuni 1992. aastal ilmunud "Lazer Guided Melodies" albumini. Kõige enam lugusid oli 2018.aasta plaadilt "And Nothing Hurt", mõned ka seni viimaselt, kaks aastat tagasi ilmunud albumilt "Everything Was Beautiful".

See, et Spiritualized ei esitanud selliseid hitte nagu "Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space" või "Come Together" näitab seda, et Jason Pierce pole kinni jäänud menulugudesse ega tee soovikontserte ning samas on ka selline kava nagu Narvas ette kanti, vaimustav tervik, tunnistus sellest, et Spiritualized on endiselt aktuaalne, vaatamata sellele, et vahepeal on laiemal muusikamaastikul paljutki muutunud. Mingi valemiga õnnestub Pierce'il välja filtreerida näiteks Velvet Undergroundile vägagi omane äng ja destruktiivsus, Spiritualized ekstaas on pigem positiivse märgiga, ta ei suru sind alla, vaid tõstab üles. Muusika, mis toimib droogina. 

Kui Narva linnuses mängis muusika, siis tõusis üle jõe Mordorimaalt, Jaanilinnast, sealses linnuses lehviva Vene Föderatsiooni lipu alt musta suitsu. Narvakate sõnul olevat seal olnud filmivõtted. See oli ka ainuke seik, mis Station Narva ajal tuletas meelde, mis riik asub üle jõe, vaid kiviviske või supluse kaugusel.