"Viirastusi" kirjeldas Sauter kui stiilset ja väga päikeselist mereäärset Prantsuse trillerit.

"Käisin alles vaatamas Hollywoodi märulit "Vares", kus 45 minutit järjest soojendatakse üles Bill Skarsgardi ja muusik FKA Twigsi armusuhet, aga neil oli sama palju kuumust kui õhtuses Selveri õhtuses pirukaletis. Kohe pärast seda sain õnneks vaadata "Viirastusi", mis on tõesti seksikas ja stiilne mereäärne Prantsuse triller. Siin paistab muide kohe silma, et kõik tegelased elavad puhtas luksuses, ilusates rannaäärsetes majades, mille ümber saab rahulikult ringi joosta ja päevitada."

Sauter märkis, et film pakub kõrvalliinina huvitavat vaadet lennukipilootide tööle, sest peategelane Estelle töötab piloodina. "Mulle meeldib näha, kui režissöör on viitsinud kodutööd teha, sest siin on palju detaile selle kohta, kuidas piloodid tööd teevad ning kuidas igal aastal tuleb läbida katsed, mis näitavad pilootide psüühilist ja füüsilist vormi. Lennufirmad tahavad veenduda, et kaptenitel oleks piisavalt hea tervis, aga kui peategelasel hakkavad eraelus toimuma kummalised juhtumised, siis lisastressi tekitab tõsiasi, et ta peab samal ajal läbima lennufirma jaoks need katsed."

"Viirastuste" lugu hakkab lahti hargnema, kui välja ilmub arstiga abielus oleva Estelle'i kunagine armastatu, naine nimega Ana. "Sellest kolmnurgast hakkab film punuma välja lugu, kus aina suuremat rõhku mängivad pealkirjas välja toodud viirastused. Teisisõnu film muutub üha umbmäärasemaks ning me vajume aina sügavamale alateadlikku maailma, kui naine hakkab oma armukese kadudes tundma, et kõik muutub ainult ohtlikumaks. Vaataja saab mõistatada, kas asi on naise enda psüühikas, kas arstist mees on midagi tegemas või on probleem armukesest naisest, kes on järsku ära kadunud."

Sauterile meenutas film õrnalt nii Francois Ozoni kui ka Paul Verhoevenit. "On näha, et lavastaja on intelligentne visuaalne mõtleja. Seda märkab juba avatiitritest, mis on kokku monteeritud silma makrovaadetest, kus silm näeb välja nagu ookean. Siis liigub film edasi stseeni juurde, kus naine ujub ookeanis, justkui ta oleks silma sees. Isegi kui film pole täiesti suurepärase stsenaariumiga, siis minu jaoks on boonus, kui režissöör oskab visuaalselt mõelda ja luua pakitseva, elegantse ja veidra unenäomaailma."

Filmikriitiku hinnangul on ka stsenaarium võrdlemisi tugev. "Tegelikult on film ka päris hästi kirjutatud, sest kui müsteeriumi üles punutakse, liikusid mu mõtted erinevatesse suundadesse. "Viirastused" võiks ainult pool tundi lühem olla, sest umbmäärased nägemused hakkavad ennast kordama. Seda enam, et lõpus pakutav pööre pole päris nii rabav. Aga mulle meeldib, kui vahepeal keegi teeb intelligentse, seksika ja stiilse filmi, mis viib õigesse meeleollu ja suudab kestuse jooksul küllalt ärevust tekitada. Põhiliselt seatakse üles dilemma, kas toimumas on midagi peategelase enda psüühes või hoopis teised inimesed manipuleerivad temaga."

Sauteri hinnangul tuleb Yann Gozlani visuaalne mõtlemine siinkohal kasuks. "Kui Estelle üritab toimuvast aru saada, siis film näitab meile läbi oma visuaalse keele, mis päriselt toimumas on, aga me saame sellest päriselt aru alles siis, kui tuleb lõpupööre. Ja ma ei saaks öelda, et see on vapustavalt originaalne lõpplahendus, aga stiilse trillerina on ta elegantselt tehtud ja pakub head suvist meelelahutust. Film paneb mõtlema sellele, kui hästi saab usaldada inimesi, kes on minevikust su ellu tagasi tulnud; kui palju saab usaldada neid, kes juba on su elus ja kui hästi saad usaldada lõpuks iseennast."

Edasi liikus Sauter Itaalia režissöör Matteo Garrone filmi "Mina, Kapten" juurde, mis pakub rändekriisile sellist perspektiivi, mida Euroopa filmides sagedasti ei näe.

"Režissöör Matteo Garrone on öelnud, et tema peamine lähtepunkt oli soov näidata mitte seda, kuidas põgenikud on juba Euroopasse jõudnud ja seal integreerunud või mitte integreerinud. Ta tahtis hoopis näidata teekonda Euroopasse ja kuidas see üldse välja näha võib, antud juhul Aafrikast. Tegemist on rännakufilmiga, kuhu on toodud ka maagilise realismi elemente ning üritatud tõestisündinud lugude põhjal kokku panna pikem teekond läbi kõrbe ja üle mere Itaalia poole."

"Lahe, kuidas režissöör on ennast siin julgenud visata tundmatusse kultuuri. Matteo Garrone on varem teinud suuresti Itaalia gangsteri- ja krimifilme. Ta ei mõista keelt, milles selle filmi tegi ja pole selles kultuuris elanud, aga pea ees tundmatusse hüpates näitab ta julgesti, kuidas Aafrikas kogu selle teekonna läbimine välja näeb." 

Sauteri sõnul valgustab film hästi Aafrikast lahkuvate inimeste ohtlikke kogemusi. "Filmi alguses kohtume kahe teismelise Senegali poisiga, kes otsustavad oma pere toitmiseks esmalt minna Liibüasse ja sealt edasi üle Vahemere Itaaliasse."

Sauteri arvates seisneb filmi kõige harivam ja olulisem pool selles, et juba Aafrikas on põgenike ekspluateerimisest, orjastamisest, vangistamisest ja ära kasutamisest saanud omaette tööstus. Kohe alguses need kaks poissi üritavad saada endale võltspasse ja kohtavad meest, kes Aafrikas nende loomisega tegeleb. Ta on iidvana kivimaja peale joonistanud ühe valge ruudu, kuhu ette pannakse inimesed järjest seisma. Neist tehakse nutitelefoniga foto ja see on lihtsalt kurbnaljakas vaatepilt, kuidas Aafrikas keset kõrbe tehakse inimestest võltspasside jaoks nutitelefoniga fotosid."

Filmikriitik märkis, et film kandub aeg-ajalt ka fantaasiasse. "Sellised tõsielulised detailid annavad filmile palju juurde, samal ajal rikastavad filmi visuaalset keelt fantaasiastseenid, mis võib-olla ei ole siin lõpuni vajalikud või läbimõeldud. Aga nad tekitavad tunde, nagu oleks "Tuhandes ja ühes öös". Seda enam, et kõrbed on visuaalselt lummava miljööga. Film kasutab seda loominguliselt, dramaatiliselt ja valusalt ära. Kõige vaimustavam on "Mina, Kapteni" juures see, kui hästi suudetakse ühendada lootus, ilu, sügav meeleheide ja hirm."

Sauter jätkas: "Peategelastest poistel ei ole alguses aimugi maailma kurjusest, sest nad on harjunud eluga Senegalis, kuid kõrbe jõudes nad näevad, kuidas nad on ennast pannud saatuse meelevalda ning ristamisi kurjategijatega, keda ei huvita potentsiaalsed põgenikud."

Sauteri sõnul on päris kurb näiteks see, et kui inimesed tahavad siin kõrbe läbida, siis mingid kohalikud lubavad uue autoga seda raha eest teha. Aga kui võetakse näiteks viisteist inimest auto peale ja sõidetakse kõrbesse, siis kui keegi peaks auto pealt maha kukkuma, ei huvita see juhte üldse. Nende eesmärk on lihtsalt kõrbe-taksoteenusega raha teenida."

Sauteri sõnul on film küll sentimentaalne, aga teenib selle välja. "Kogu selle rusuvuse juures suudab film tekitada tunde, et poisid jõuavad järgmisse sihtpunkti. Toon on hästi paigas, sest siin ei eirata valusaid tõdesid teekonnast, aga samas näidatakse läbi maagilise realismi, kui lummav ja aukartust äratav see keskkond on, andes lootust pääsemisele. Film ei peagi näitama tulevikku, kuhu poisid jõuavad, aga sisendatakse kindlust, et sinna ikkagi jõutakse, ükskõik kui palju valu ja kannatust nad teekonnal ei kogeks."

Samuti kiitis Sauter filmi üht peoasalist Seydour Sarri. "See on alati huvitav, kui leitakse kuskilt näitleja, keda keegi ei tea, ja tal õnnestub teha silmad ette väga kogenud näitlejatele. Seydour Sarr on hästi haavatav ja tekitab tunde, et on nii lähedal murdumisele, aga alati valmis astuma järgmist sammu läbi lõputu ja avara kõrbe, kuhu poisid siin ekslema satuvad."