Põhiliselt oled tuntud näitlejana, kuidas jõudsid filminduse, täpsemalt režissööritööni?

Teatriõpe võimaldas meil päris palju kaamera ees toimetada, sellest meediumist aimu saada. Sinna sekka hulganisti ühiseid filmivaatamisi ja -analüüse, kord fookusega näitlejal, mõistmaks missuguseid vahendeid kasutatakse, siis jälle režissööridel ja operaatoritel, et dekodeerida lahti loo jutustamiseks tehtud valikuid ja nende tagamaid. Sealt see huvi tasapisi tärkas.

Ja kuna lõpetamise eelduseks on ka akadeemilised kirjatööd, siis ühel hetkel tundus loogiline, et seon oma debüütfilmi lõputööga. Kindlasti pean siinkohal tänama meie filmiõppejõudu Jürgen Volmerit, kes on ääretult inspireeriv mentor sellise isetegemise osas ja kannustas filmi tegema n-ö by the book – kirjutada stsenaarium, otsida produtsent, taotleda rahastust jne. 

Mis film on "Saab"? Rahastust otsisid selle jaoks läbi Hooandja?

Ise ütlen ikka, et see film on igavusest. Igavuse esteetikast ja argipäeva poeesiast, kui sõnastada kuidagi pompöössemalt. Vaatajate tagasiside sõnul ei tähenda see sugugi, et film ise oleks igav või et filmi jooksul tegeletakse igavlemisega. Kui üldse, siis mõjub ehk meditatiivselt. Aga ise ütlen nii, sest selle filmi eeltaktiks sai igavuse kui kunstilise meediumi uurimine, mis omakorda viis aeglase kinokunstini. Sealt lihtne tehe, kuidas tänapäeva virvarris on peatumisele suunatud teoseid väga-väga vaja.

Ja siis sündiski "Saab", mis põhineb isiklikul kogemusel aeglasest argipäevast, täpsemalt ühel autosõidul, mis mõjus kuidagi metafüüsiliselt ja on siiani hästi meeles. Ka "Saabi" tegevustik on väga lihtsustatult üks autosõiduteekond viieliikmelise pundiga.

Mis puudutab rahastust, siis kuna tegu oli tõesti mikroskoopilise eelarvega, vaevu neljakohaline summa, siis tundus Hooandja olevat õige meedium, et idee teostuseni jõuaks. Samal ajal tulid oma debüütidega lagedale ka minu kaks kursaõde – Maria Valk ja Pirte Laura Lember – kellega kolmekesi panime oma filmidest kokku kasseti "Eimiski Saab Kultuurimaastikule", et oleks hõlpsam nii Viljandis, Tartus kui Tallinnas linastusi korraldada ja kulusid katta. See meil ka eelmise suve hakul õnnestus ning selle üle on väga hea meel. 

Kuidas jõudsid oma filmiga Hispaaniasse filmifestivalile? Võid ka veidi selgitada, mis festivaliga üldse tegu oli.

Muidu käib see filmifestivalitamine ikka niiviisi, et pead ise kandideerima ja ootama vastuseid. FICBUEU puhul läks aga niiviisi, et üks sealne produtsent nägi mu filmi märtsikuus Tampere filmifestivalil ja arvas, et võiksin kindlasti selle ka neile saata. Hispaanias valitigi see põhiprogrammi ja pärjati ootamatult teise kohaga.

FICBUEU ise on lühifilmidele orienteeritud festival, kuhu kogutakse kokku viimase kahe aasta rahvusvaheline paremik. 

Näed sa end ka lähitulevikus tugevamalt just filmindusega tegelemas? Tahaksid kunagi lavastada täispikka filmi?

Hamba sain verele küll ja mõtteid just lühifilmide osas on tulnud veel. Täispika osas... eks näis. Lihtsalt tegemise pärast ei ole vaja, peab ikka mingisugune tung ja äratundmine selle osas tekkima. Ja teemad peavad olema olulised. 
Praegu on hoopis tunne, et tahan filmimaailmaga veel näitleja positsioonilt kokku puutuda, et veel paremini mõista, mis toimib ja miks. 

Kui oluline see tunnustus filmifestivalil sinu jaoks on?

See oli ootamatu. Aga läks vägagi korda. Alustades on ikka tunne, et vajaks mingisugust kinnitust ja peegeldust, et keegi saab veel aru, mis asja ma ajan ja missuguseid mõtteid mõtlen. Selline tunnustus kinnitab seda mõistmist ja teemaga tegelemise olulisust. 

Kas "Saab" rändab veel ka mööda teisi festivale? Ja kas Eesti publikul on ka võimalik filmi veel näha?

"Saab" on praeguseks olnud nii PÖFF-il, Tampere filmifestivalil kui FICBUEU programmis. See, kuhu edasi, on hetkel veel lahtine. Aga kindlasti näitaksin rõõmuga seda veel siinsele publikule, kui võimalus tekib. Nii et kinosaalid, ae!