Novembris Konrad Mäe preemia pälvinud Piile leidis, et see on kõige suurem tunnustus, mida Eestis on võimalik maalikunstnikuna saada. "See oli uskumatu tunne. Ma olin juba nominatsiooni üle väga õnnelik, auhinda ma oodata ei osanud, nii tugev konkurents oli ja väga palju tugevaid tegijaid. See tuli suure üllatusena," tõdes Piile.

Maalides võtab Piile aluseks fotod, mille detaile ta vaatab arvutiekraanilt ja kannab need siis lõuendile. "Kunagi proovisin ka väljaprinditult, aga arvutiekraanilt meeldib mulle rohkem, sest saan pilti suuremaks või väiksemaks teha, tonaalsust muuta," selgitas Piile. Kuidas kunstnik detailid nii täpselt lõuendile paneb, Piile öelda ei oska. "Kuidagi ma suudan. Mul on jälle selline tunne, et kuidas keegi teine ei suuda," naeris Piile, kuid lisas, et kuigi ta kuuleb tihti, et tema joonistusi või maale peetakse fotodeks, siis ise näeb ta algmaterjaliga võrreldes suurt erinevust.

"Eks see on töö ja vaev. Harjutamise küsimus," lisas 2010. aastal EKA maalikunsti eriala lõpetanud Piile.

Fotorealism on olnud Piile kinnisideeks juba lapsepõlvest. "Ma ei ole kunagi puhtale lõuendile lihtsalt maalinud. Mul on alati mingi foto või midagi, mille ma järgi maalin. Olen kogu aeg selle poole liikunud, kuni ühel hetkel tundsin, et ma olen juba piisavalt võimekas selles. Pärast seda, kui selle kätte sain, hakkas töödest puhas fotorealism kaduma, või mu huvi selle vastu. Mind kohati hakkas see isegi häirima. Kõik see, mida on võimalik fotorealismile ette heita, masinlikkus, efektitsemine, just see, et käeline oskus on seal nii oluline. Sellest ajast saadik olen üritanud endale leida väljundeid ja viise, kuidas puhtast fotorealismist eemalduda või kohati isegi seda tehnikat saboteerida," avas Piile oma loometeekonda.

Tehnilises mõttes on Piile sõnul tema looming võimalik kolme kategooriasse jaotada. "Pastapliiatsijoonistused, mis võtavad kõige kauem aega ja on mõnes mõttes ka kõige keerulisemad, sest pastapliiatsi jooni pole võimalik parandada. Teine on puhtad õlimaalid, mis on ka väga ajamahukad, ja kolmas kategooria oleks akrüülmaalid. Kõik valmivad väga erinevalt, väga erinevalt tuleb läheneda, mulle endale pakub see vaheldus huvi," selgitas kunstnik.

Ateljees töötades kuulab Piile tihti David Vseviovi saatesarja "Müstiline Venemaa". "Vist neli korda olen kõik osad läbi kuulanud. Praegu on viies tiir, saateid on vist üle tuhande. Aga David Vseviovi hääl on lihtsalt väga mõnus ja hea," ütles Piile.

Piilet ootab veebruaris ees külaskäik Mexico Citysse koos Tütar galerii ja Urmas Lüüsiga. Eesti kunstnike seos Mehhikoga on viimaste aastate jooksul olnud võrdlemisi tihe. "See ongi nii, et mingitel perioodidel tõuseb üks või teine koht kunstimekana esile. Lihtsalt need perioodid lähevad ajaga aina lühemaks. Kunagi oli mitukümmend aastat Pariis, siis mingi periood oli Berliin ja nüüd on, jah, Mexico City esile tõusnud," selgitas kunstnik.

Piile enda ateljee asub Põhjala tehases. "Mida enam seda korda tehakse ning kõik paremaks ja tsiviliseeritumaks läheb, seda vähem sellist kunstnikuvaibi on. Ma arvan, et äkki Mexico Citys ongi täpselt see hetk, et on piisavalt arengut, aga on piisavalt metsikust ka see," leidis Piile.

Piile ateljee akendest paistab nii uut ja moodsat kui ka vana ja mahajäetut. "Mulle meeldivadki nad mõlemad koos, see vastandlikkus, mingi protsess käib. See, kui kõik on liiga uus ja korras, kaob põnevusmoment ära. Lagunemises on mingi võlu. Näed minevikku ja tulevikku ühel hetkel samas pildis," lisas ta.