Mart Kangro pälvis teatriauhindade väljakuulutamise eel neli nominatsiooni, sh ka parima lavastaja nominatsiooni "Inimese anatoomia" eest. Nominatsioonid on Kangrole enda sõnul meeldiv üllatus ja tunnustus on alati hea, kuid viimane sõna jääb ikkagi publikule.

Kangro jaoks on teater tänases maailmas vana hea analoogžanr, kus inimesed saavad ühes ruumis kokku ja neile pakutakse digitaalsele maailmale vaheldust. "Ma ise väärtustan väga seda kokkusaamist. Aga need teemad, kuidas vaatajat kõnetada, on A-st Z-ini või Y-ini. Selles turbulentses maailmas, mis see kunst muud teeb, kui peab pidet andma inimesele, vähemalt mingitki äratundmist," ütles ta.

Kangro ei pea end väga suurte ambitsioonidega loojaks, vaid tegeleb enda sõnul üsna egoistlikult iseendaga. "Ma üritan aru saada, miks kõik lähevad paremale, kui mina tahaks minna vasakule. Miks see, kuidas need inimesed käituvad, on nii teistsugune sellest, kuidas mina käitun. Võib-olla läbi kunsti saab neid küsimusi esitada ja võib-olla ka mingeid nähtusi – ma ei räägi ainult teatrist, vaid kunstist üleüldiselt – tegelikult paremini kokku võtta kui neid loogiliselt lahti seletada üritades. Mõni kujund võib tõesti mõnikord olla tabavam kui loogiline seletus," nentis koreograaf.

Samas on etenduskunst ja sellega tegelemine ka Kangro elustiil ja olemise viis. "Loomulikult ma arvestan vaatajaga ja sellega, et see võiks kedagi kõnetada. Ma tegelen enda kaasajaga ja seeläbi ka teiste kaasajaga, aga kas see kellenigi jõuab… tunnustusi tuli natuke."

Kangro töid ja isikut saadab pidev eneseiroonia. "Ma tundun endale meeletult naeruväärsena algusest peale. Võib-olla selline koha-otsimise absurd. Kogu aeg tundud teistmoodi iseendale kui teised ja loomulikult igaüks tunneb ja identifitseerib end erinevalt," ütles ta. See on koreograafi arvates ka justkui mingisugune ellujäämisviis – kui enda üle enam naerda ei suuda, siis on midagi päris pahasti. "Ma natukene kardan, et see läheb sinna suunda, et see heas mõttes iroonia, mitte parastav, kipub õhemaks ja õhemaks jääma," tõdes Kangro.

Kunstnik peab olema tundlik, kuid samas paksu nahaga. Eneseiroonia aitab seda kasvatada. Samas nentis Kangro, et kõige rohkem haiget teeb see, kui saad ebaõiglaselt nahutada. "Kunagi, kui ma olin noor koreograaf, ütles mulle üks kolleeg, et ära kunagi alahinda oma publikut. Nüüd, vabandage väljenduse eest, see üks inimene seal publiku seas võib olla loll kui lauajalg, teda absoluutselt ei kõneta, mida sa teed, aga publik kui selline teab rohkem. Ta teab seda, mis on enne tehtud ja ta jääb sinna ka pärast sind. Ma kuidagi hoian alati seda endal meeles, et ära alahinda publikut, kuid mõnikord ma arvan, et kipun teda ka ülehindama, paiskan liiga kodeeritud kujundeid ja võib-olla isegi liiga julgelt käin dramaturgiaga ümber. Sealt tuleb aeg-ajalt päris teravaid hoope publikult tagasi, arvustuste näol sa ikkagi loed ja kuuled enda kohta igasugu asju," rääkis Kangro.

Mälu meelevaldsus

Hiljuti esietendus Kangro kõige uuem lavastus "Pantheon", mille aluseks on saksa kunstiajaloolase Aby Warburgi "Mnemosyne atlas" ehk "Mälu atlas", mis kätkeb lääne kultuuri ajalugu baaskujundite kaudu. Mälu ja mäletamine läheb Kangrole korda, sest tänast päeva üritame seletada läbi nende kogemuste, mida me mäletame minevikust. "Ma tundsin ennast selles töös ära, sest mulle meeldib ka niiviisi kildudest kokku panna, laduda fragmentidest mosaiiki ja mälu on samamoodi meelevaldselt selekteeriv. Me kõik teame lugusid, kus on perekeskne vestlus, kus meenutatakse mingit üritust ja üks ütleb teisele, et see polnud ju üldse nii. Me mäletame kogu aeg mälestust taasluues ja tegelikult see mälestus muutub. Mälu on meelevaldne – ta asendab lüngad, täidab lüngad. Warburg mängis sellega, kuidas need traagilised sündmused taasloovad end hilisemates epohhides. Ja samas ta rääkis nendest kujunditest ja lugudest ka kildusid kokku ladudes, ja mulle on see väga omane. Nii nagu ma siin praegu räägin ka, ma räägin põimlausetes, mitu teemat panen sinna kokku. Ja tegelikult ka see, kuidas etendajad seal laval tegutsevad – mul kunagi ei ole selline lineaarselt jutustav lugu. Mulle lihtsalt meeldib see fragmentaarsus," sõnas koreograaf. 

Warburg liigub Kangro sõnul mööda inimese püüdlust taevaliku aatelisuse poole, aga mõistab, kuidas me kogu aeg langeme tagasi kehalisuse lihalikku ihade sohu. "Sellise monstra ja astra vahel, tähistaevas ja siis see kehaline monstra. See on korduv muster. Erineval moel küll, aga see taasloob end uuesti ja uuesti. See on tõesti meeletult massiivne töö," tõdes Kangro.

Warburgi jaoks on Lääne-Euroopa kultuurilugu tragöödialugu, mis paljuski väljendub žestides ja see pakub Kangrole, kelle jaoks keha on väga oluline, huvi. "Ka seal piltidel on need kehad väga dramaatilistes poosides, mis korduvad ja korduvad. Väga erineva alltekstiga poosid võivad mõjuda väga sarnaselt. Selline eufooriline bakhanaalil tantsiv tantsijanna, kelle pea on kuklas ja käsi pea kohal, näeb äravahetamiseni sarnane välja ühe meeleheitel naisega, kes on, pea kuklas, käsi pea kohal, ahastuses karjumas oma poja surnukeha ees. Warburg otsis korduvusi selles, kuidas teatud motiivid korduvad ja taaskülastavad meid uuesti ja uuesti ja kuidas antiik kandub renessanssi ja nii edasi," lausus Kangro.

Mäletamise teema on Kangro jaoks paeluv sellest perspektiivist, et mõnikord tahaks ta küsida endalt või kõigilt meilt, kas me tõesti siis ei mäleta midagi. "Miks ma selle Warburgi üles võtsin, ta suri aastal 1929, see "Mnemosyne atlas" jäi tal tegelikult lõpetamata. Aga ta viimastel tahvlitel, mis on tema kaasaeg, on Jaapani keiser mängimas golfi koos Saksa keisriga. Seal on ka Lääne-Euroopa kaart ühel tahvlil, kus Eestit ei ole. Kui ma enda perspektiivist seda vaatan, siis me teame 1929, kuhu see Jaapani ja Saksa keisri golfimängimine viis kokkuvõttes. Seal on selline kahe ilmasõja vaheline ärevus täiesti olemas, mis resoneerib ja riimub sellega, kus me täna oleme. Suured riigijuhid saavad kokku ja ei tahakski mäletada, mis on olnud," ütles Kangro.

Kangrole tundub, et me liigume kahedimensionaalse maailma poole – kultuur on see, mis annab sellele kolmanda mõõtme. "Warburg näitas kätte, et need momendid, need kultuurilised ilmingud tekivad asjade ristumisteedel. See ei ole nii mustvalge, ka nende kultuurifenomenide tõlgendamine. See on võib-olla romantiline ja naiivne igatsus, aga sellise poeetilisema maailma tõlgenduse järele ma täna justkui igatsen. Me kipume liialt rääkima otse ja kahemõõtmeliselt, et asi on kas hea või halb, aga kultuur on see, mis rikastab meie keelt, meie meelt. Meie huumor loob seda elamise mänguilu. Meie huumor on positiivne ja loov, mitte ärapanev ja solvav. Kui me ei mäleta seda, mis juhtunud on, siis mulle tundub, et meil pole ka millelegi viidata, meil puudub sõnavara. Me lähemegi pinnapealseks," sõnas koreograaf.

Ta igatseb elada maailmas, kus võib-olla polegi liiga mugav eksisteerida, tuleb natuke mõtelda, uurida ja mingitest asjadest läbi pureda. "Võib-olla isegi kergelt turbulentses olekus kogu aeg olema, aga ma tean, et kui sa viskad mulle palli, ma viskan selle sulle tagasi, seal on mingisugune kujund ja ideede maailm, kuhupoole pürgida," ütles Kangro.

Koodid kunstis

Lapsest saati on Kangrot huvitanud maakaardid ja atlased – need on, nagu kunstki, tema jaoks justkui mingi kood. "Meil oli kodus üks suur "Haack Weltatlas" ja see oli mu lemmikraamat. Mis see kunst on, see on kood. Kaart on samamoodi kood. Kuidas seletada midagi, mis on hoomamatu, kuidas võtta see kokku. Kuidagi alateadlikult see köitis mind. Nõukogude laps nagu ma olin, väga palju rännata ei saanud, aga läbi atlase said käia kuskil, kus sa minna tahtsid. See kaart, on ta siis geograafiline või poliitiline, seal on mingi filter, läbi mille sa seda loed, seda koodi ja üldiselt lavastades ma arvan, et teen seda sama. Sa kuidagi organiseerid seda kaost, see kood organiseerib seda kaost. Kaos on see, et sul ei ole võtit, eks ole. Sul on need korrad kõik olemas, ta loob seal kaoses korda ja lavastamine on samamoodi. Sa kutsud need inimesed sinna ruumi, oled ise seal nendega, tegeled nendega ja üritad anda neile mingi koodi, läbi mille seda situatsiooni lugeda, kuidas selles kaoses end organiseerida, seda vastu võtta," arvas Kangro.

Linnades ja metsas Kangro naljalt ära ei eksi. Ta pole päris kindel, kas see tuleb sellest, et on lapsena väga palju aega metsas veetnud või hoopis koreograafilisest taustast. "Ma olen pidanud kogu aeg vaatama vasakule ja paremale, et olla reas õiges kohas. See selline perifeerne nägemine, ma olen täheldanud sõpradega koos käies, et ma kuidagi märkan asju ja see on midagi sellist, miks mulle ruum on lavastades nii oluline ja mulle tegelikuilt meeldib, kui see ruum on ääretult ebamugav ehk peaaegu tühi. Seal on inimesed, seal on publik, ja seal on etendajad – seal on kehad. Need kehad hakkavad seal ruumis jutustama ja looma mingeid tähendusi, mis on seal olemas, aga nad ei ole nähtavad. Sul on vaja neid kehasid, filtreid, läbi kelle sa näed ja hakkad kuulma seda lugu, mida jutustatakse," ütles ta

Tantsu juurde sattus Kangro küllaltki juhuslikult – ta läks katsetele, et mitte minna nõukogude sõjaväkke. Kangro nentis, et õppima pääsemine oli õnnelik juhus. "Mait Agu oli koreograafia kateedri juht ja Juta Lehiste klassikalise tantsu pedagoog. Ma olin hästi noor ja nolk ja hiline küpseja, aga nad kuidagi nägid, et minus on tehnilist võimekust ja ka loovat mõtlemist. Ma arvan, et suuresti tänu nendele ma jäin. Aga väga raske on, mõeldes Warburgile, seda epohhi seletada, mis seal oli ja mis seal toimus. Eks ta oli selline metsik lääs, aga asjad hakkasid juhtuma, see kaasaegne koreograafia tuli, ja tõesti nii juhuslikult, kui ma sinna tantsu või liikumise juurde sattusin. Ma arvan, et ma sattusin väga õigesse kohta," sõnas ta.

Korra on Mart Kangro isegi Estonia laval olnud. "See oli 90-ndatel, ega seda enam ei juhtu. See oli erakordne küll, aga see oli tänu Mai Murdmaale. Seda on väga raske lihtsalt seletada, aga ma olin aktiivne ja võimekas. Mai Murdmaa on mulle öelnud, et ega ballett teda ei huvitanud, teda huvitas hoopis teistsugune koreograafia. Ta korraga nägi, et on üks poiss, kellega saab tegutseda ja ma olen väga tänulik, et ta mind sinna võttis," meenutas Kangro.

Samaaegselt hakkas ta aduma, mis see keha tegelikult tähendab. "Keha on midagi sellist, millega kõigil meil on kogemus. Ballett balletiks, see on vorm, väga teatud esteetilise tasandini viidud keha. See keha, nagu ta meil on, on midagi, mis suudab rääkida lugusid. Kui mulle see selgeks sai, toimus totaalselt muutus selles, mida ma hakkasin oluliseks pidama. Igal inimesel on kehaga kogemus ja meil on see kinesteetiline empaatia, ma löön oma pea ära, ütlen "ai", ehmatan. Väga algsel tasandil on keha üks väheseid asju, mis ühendab meid kõiki. Kui me hakkame seda stiliseerima, siis on küsimus, kas me seda üheselt mõistame. Just see keha kui selline tähenduste looja, justnimelt see sotsiaalne keha, mitte figuur, see, mida ma kannan, on osa minu kehast, see ruum siin, see, et me siin niimoodi vestleme, on ka tegelikult minu keha laiendus ja omab sotsiaalset sõnumit. Mai Murdmaa võimaldas Estonias mul omakeskis sellega tegeleda," sõnas koreograaf.

Hoolimata sellest, et Kangro ei õppinud klassikalist balletti, on ta tantsijana läbi teinud kõik, mis võimalik: alates Mait Agu assisteerimisest tantsupeol lõpetades klassikaliste ballettidega nagu "Giselle". Kangro sõnul oli see ajastu märk ja tänapäeva noored spetsialiseeruvad palju kitsamalt. "Miks ma olen selle kogemuse üle tänulik on see, et see õpetas mulle mingit kriitilist distantsi oma eriala suhtes. Ma ei võtnud kõike iseenesest mõistetavalt ja mul ei olnud ka sellist aukartust mingi väga konkreetse stiili, žanri või koreograafi suhtes. Ma julgesin küsida küsimusi ja julgesin ka endalt küsida küsimusi. Ma mäletan, kuidas ma eelmise sajandi lõpus käisin vaatamas lavastusi ja kogu aeg laulsin seda laulu, et "see pole see, pole see", midagi on veel vaja. Ma arvan, et just see, et ma tegelesin kõigega, tekitas minus dialoogi iseenda ja selle distsipliiniga," ütles ta.

Klassikaline põhi võib, aga ei pruugi Kangro hinnangul anda eelist kaasaegsetes etenduskunstides. Kõik sõltub sellest, mida teha tahetakse. "Ma olen tänulik, et ma seda oskan ja olen tehniline tantsija, aga sa võid ka ilma selleta läbi saada. Tantsutehnikad on väga erinevad. Keha ladestab endas selle treenituse. Mõnikord on hea olla hoopiski treenimata," rääkis koreograaf.

Töö koreograafina

Kangro läbimurdeks koreograafina kujunes lavastus "Start. Based on a True Story" 2001. aastal, mille edu kujunes väga paljude elementide koostöös ja on Kangro sõnutsi hea näide sellest, kui komplekssed sellised kultuurinähtused on. "Ma olin õigel ajal õiges kohas. Mul oli väga hea töö, aga ei olnud vähemtähtis ka see, et ees oli Euroopa Liidu laienemine ja Ida-Euroopa oli korraga huvitav. See Lääne-Euroopa, selle sama Warburgi Euroopa, kelle esimese paneeli kaardil Eestit isegi ei olnud, nüüd korraga vaatas itta. Need lääne kuraatorid leidsid sealt ühe poisi, kes mõtleb kriitiliselt. Ma tabasin trendi alateadlikult. Ja oli ka raha. Need asjad tähendasid seda, et sõitsidki iga nädalavahetus uude Euroopa linna ja andsid aga etendusi. Ühelt poolt see hea töö ise ei tähenda mitte midagi, sa pead olema ka õigel ajal õiges kohas," rõhutas ta. Kangro peab siiani loost palju ja etendas seda veel 2018. aastal Glasgow's, kus see tema sõnul endiselt adekvaatne tundus.

Selle etendusega sai Kangro tunda, mida tähendab, kui publik ta mõtetega kaasa tuleb ja mõistis, et institutsioonidega ta end siduda ei saa. "Oluline moment oli minu jaoks see, et ma ei võtnud tantsu lihtsalt kui sellist dünaamilist koreograafiat. Ma sain aru, et lava on platvorm seisukohavõtuks ja sa saad midagi öelda. Midagi kaasaja kohta, enda kohta, inimeste kohta enda ümber. See kõnetas. Õnneks tuli Priit Raud ja ütles, et nüüd on aeg teha Kanuti Gildi Saal, meil on selline võimalus, kas me teeme. Ma lõin selles kaasas, aga isegi Kanuti Gildiga ma olen sellises heas kamraadluses, ma ei ole seal hingekirjas. See võib-olla tähendab ka seda, et mulle on see otsingulisus oluline ja tänu sellele, et ma pole sidunud end kellegagi, ma olen saanud töötada nii teatris kui ka muusikutega väga erinevates žanrites. See võib-olla on see sama püsimatus, et ma pole lõpuni nende vastustega rahul, mis see üks hetk mulle annab," nentis ta.

Lisaks on ise tegutsedes suurem õigus end kehtestada ja valida need vahendid, mille läbi end kõige paremini teostada. "Sul ei ole kedagi teist, kes paneb sind sellesse vormi. Kui see läbi ei lähe, siis sa valid teise tee ja proovid uuesti ja uuesti, aga lõpuks sa leiad selle enda keele. Seda niimoodi vabakutselisena leida on palju lihtsam kui kuskile institutsiooni minna ja hakata käsku täitma."

Kangro tunnistas, et saab inimesest ülevaate juba tema kõnnaku või kehahoiaku järgi. "See on jah selline professionaalne kretinism, et sa üldiselt keha järgi loed päris palju asju välja, sa oled harjunud seda nägema," ütles ta ja lisas, et iga keha räägib lugu. "Iga keha ei sobi iga asja jaoks, aga iga keha on huvitav ja need lood on seal olemas. See ongi nii paeluv selle keha juures. Miks tants on mulle huvitav, ta eksisteerib ainult siis, kui keegi tantsib. Kui seda keha pole, siis tantsu pole," lausus Kangro.

Kangro peab oma töös oluliseks vabaduse ja vastutuse duaalsust. Need on tema jaoks alati väga koos ja kindlasti ei ole vabadust ilma vastutuseta. "Ma arvan, et me kipume seda ära unustama. Vabadus ei tähenda, et ma võin igat kapriisi, mis minus on, valimatult välja paisata. See on ka selline trafarett, et tundub justkui see praegune aeg on eriti murranguline, aga mõtleme siis aastakümneid tagasi, 40ndatesse või veel, kogu aeg on juhtunud need asjad. Ma arvan, et justkui pealtnäha meil pole kunagi olnud sellist vabadust valida, ükskõik mida ma teen, kuidas ma oma elu elan, aga see tähendab ka seda, et kuna meil ei ole sellist autoritaarset hierarhiat, kes ütleb, et nüüd õpi just seda või tee seda, siis see vastutus valiku ees langebki mulle. Ma tunnen, et ma olen suhteliselt piiratud teadmistega, mul ei ole ei intellektuaalset, ei rahalist, ei ajalist ressurssi, et selle vastutusega toime tulla ja see on minu jaoks see komistuskoht. Ma pean endale kogu aeg meelde tuletama, et ma võin jagada seda informatsiooni, seda müra toota sotsiaalmeedias, aga võib-olla ma peaksin korraks mõtlema, kas see on seda väärt, kas ma seisan selle taga, kas see esindab mu vaatekohta. Minu jaoks vabadust ilma vastutuseta ei ole, kokkuvõttes me lõpetamegi seal, et ma tulen ja võtan ära sult selle pintsaku," rääkis koreograaf.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on mõned päevad veel Jupiteris vaadatav dokumentaal Jonas Mekasest, kes oli Leedu filmitegija. Ta emigreerus Ameerikasse ja samamoodi pani fragmentidest kokku oma elatud elu. Ma soovitan seda vaadata just selles mõttes, et ta on väga poeetiline, omamoodi melanhoolne enese leidmise ja maailma tõlgendamise üritus," soovitab Kangro.