Ligi neli kuud oodatud ja imekiiresti välja müüdud Florian Wahli "kultuslik rituaal" rahvusooper Estonias oli üle pika aja meie kohaliku popmuusikaelu kontekstis miski, mida võis pidada tõeliseks sündmuseks, selle sõna kõige suurejoonelisemas tähenduses. Viimase kahe aastaga põranda alt eredasse rambivalgusesse lennanud Wahl ei ole enam alternatiivsema publiku halvemini või paremini hoitud saladus, vaid "Mu vend on lesbi" austajate hulka kuuluvad ikkagi juba ka vanaemad ja vanaisad, kuu aega enne kontserti valiti Wahl Eesti muusikaauhindadel ka aasta meesartistiks ja veel enne lõi ta juba kaasa esikoha-hitil koos ei kellegi muu kui 5miinusega.

Selle üle on muidugi väga hea meel, et nii pöörase loomuga looja on leidnud tee nii paljude inimesteni ja meie (põhimõtteliselt ikkagi) peavoolus tegutseb artist, keda saadab teatud oht, etteaimamatus ja võime pakkuda adrenaliinilaksu. Elujaatava absurdsuse ning oma üheaegselt väga terava ja pehme keelega inimesed ära võlunud Wahl pidi nüüd esialgu täiesti eksklusiivse, aga siis meeletu menu järel siiski kahel õhtul toimunud kontsertlavastusega lööma peale pitseri seljataha jäänud aastale ja näitama, kas ta tõepoolest on lubatud päästja.

Joped-mantlid ära antud, tervitasid külalisi mõlema külje treppidel noored ränga vaesuse käes kannatavad Floriani "orjad" ehk florjad, kes ehmunud ja ebalevatelt saabujatelt kriisates-karjudes raha kerjasid ja Floriani laulikut ostma ajendasid. Kui mina treppidele jõudsin, seisiski trepil ees kolme või nelja inimesega florjamüür, kellest üks hüüatas (või pigem röökis) "kes siit on lesbi?!". Üks naisterahvas õnneks vastas, et "mina kunagi olin", mis tähendas, et florjade tähelepanu koondus temale ja endal õnnestus ühe teise naisterahva seljataha peitu pugedes ja pilku maas hoides mustadesse ürpidesse riietatud tõsiusklike vahelt läbi pugeda. Trepimademel ootasid muidugi juba järgmised, maas aelevad või kägarasse tõmbunud florjad, kes siis soovitasid tungivalt laulusõnadega kavalehte osta.

Kui lõpuks sai saalis koht üles leitud ja reakaaslased ükshaaval endast mööda lastud, haaras mind tunne, nagu oleks varakevadel saabunud jõuluõhtu. Tihedalt täis pakitud Estonia teatrisaal oli täis äraootavat soojust, elevus kõdistas, mis trikkidega Florian nüüd inimesi korraga meelitama ja pilkama hakkab. Kui muidu on Wahlil kombeks alustada kontserte kuskil lae all rippudes või lennates, igal juhul mitte laval, siis seekord tõusis Jeesuseks riietatud Wahl publiku ette lava seest. Jeesus-Florian tuli oma rahvast lunastama ja vaesuse käest päästma.

Esimene vaatus oli piibellikult askeetlik, laval oli vaid jumalikus prožektorivalguses Wahl ja instrumendid, mille taha seisid mungarüüdesse riietatud flo-akolüüdid, kes tavakontekstis tegutsevad indie-bändis Ouu, aga on juba mõnda aega olnud lavalaudadel Wahli ustavad jüngrid. Kontsertlavastuse (kui seda nii määratleda) lavastuslikumale poolele lõigi raamistiku Wahli kehastatud päästja-figuur, kes Eesti rahvast tema erinevates hädades aitas. Olgu selleks hädaks siis juba eespool nimetatud vaesus, aga ka ahnus, haigused (nt kerge nohu, aids, viimast tajus prohvet saalis eriti paljudel) või hasartmängusõltuvus.

Ahnusevastast teraapiat said eelkõige endale väga naiivselt või siis masohhistlikult orkestriauku VIP-laua ostnud "rikkad", nende hulgas näiteks ka Markus Villig, kes ootuspäraselt said spektaakli osaks ja keda vastandati pidevalt parteris istuvate "vaeste" ja rõdudel istuvate eriti vaestega. Esimeses vaatuses selgus ka, et VIP-laudasid teenindanud Floriani assistent on hasartmängusõltlane, keda Florian üritas küll päästa, aga kuna sellest tolku ei olnud, määras päästja talle igaveseks karistuseks Eesti kõige levinuma ameti ning needis ta oma bändi DJ-ks.

Pikemate ja lühemate vahejuhtumite ümber keerles muidugi ka kontserdiosa. Wahl kandis ette lugusid nii sellel suvel ilmunud "Flo Raadiolt" kui ka 2023. ja 2022. aasta albumitelt "Intellikõnts" ja "Katarsis garanteeritud". Paljud neist olid oma tavapärases kuues, aga mõni kohandati ka kontsertõhtu jaoks ümber. Nii sai loost "Uus salajane baar" hoopis "Uus salajane saal", milles Wahl jagas salajast retsepti, kuidas leida üles selline müstiline paik, nagu seda on Estonia teatrisaal. Ja "Flo Raadio" loost "Eestis on palju venelasi", mis muidu on pühendatud Paavli kultuurivabrikule, aga oli samuti toimumispaiga järgi ümber seatud – "Sveta baar pandi kinni, aga Estonia püsib".

Esimese vaatuse lõpus küsis Florian florjadelt, kui palju nad trepikodades saabujatelt raha said. Kui vastus oli piinlik null, saatis Wahl oma truud alamad saali peale uuele katsele, et teine vaatus "nii sitt" ei oleks. Florjad sädistasid, sahmerdasid ja kerjasid mööda saali ringi, taustal esitas Wahl ühte oma parimat lugu "Põrgu", ja lõpuks toodi päästjale lavale 17 eurot. Üldse võib öelda, et eestlasi vaesusest päästma tulnud prohvet oli (mõneti tänase päeva kultuuritegelasele kohaselt) üpris agar publikult raha nõudma.

Kui pärast 40-minutilist vaheaega kardinad teiseks vaatuseks jälle avanesid, selgus, et tegu oli väga eduka kollektiivse investeeringuga. Räbalates Jeesuse asemel tervitas publikut poistebändist inimpüramiidi otsas ülisiledaks, puhtaks ja libedaks lakutud anime-pahalasest Florian. Lavale olid tekkinud värvid, valgus, purskkaevud, laternapostide allee, "kuldne trepp" ja uhke roosaken. Teise vaatuse avas Wahl mitte enda looga, vaid mingil väga rändom, aga geniaalsel põhjusel hoopis Chris Browni ja Benny Benassi 2011. aasta hitiga "Beautiful People".

Üks klakööridest vokaliseeris vast mitmete rituaalis osalenute sisekõnet ja seadis kahtluse alla, kas laval oli ikka seesama päästja, kes meid esimeses vaatuses juhtis või oli tegu petisega. Valeprohveti süüdistused lükkas Anime-Flo-Jeesus kiirelt mõne imeteoga ümber – tegi oma bändiliikmetest võluväel mõminaräpparid, äratas koomast üles Skittlesite peal libastunud baleriini (Edgar Vunš) ja pani ta uuesti tantsima ning oli esimeses vaatuses VIP-laudades pakutud Sovetskoje, topsiviina ja Voimixi asendanud nüüd juba klaasidesse valatud peenema mullijoogi ja kalaga.

Show osaks sai muidugi ka vaesem publik – kas siis "Viimase hetero" ajal kaamerameeste abil suurele ekraanile tekitatud kiss-cam'iga või siis loožis istudes, kus sul võis ootamatult hetkel alata sünnipäev ja seljataha ilmuda noormeeste kvartett, kes harmoniseerivad varem ilmumata Wahli laulu võõrastest inimestest, kes su Facebooki sõbralistis on. Kahe publiku liikme peal tegi Florian ka oma imeprotseduure, aga vast endalegi ootamatult jäid nad siis mõnekümneks minutiks nn kuldsele trepile florjade koori liikmeteks.

Kuigi "Mu vend on lesbit" laulis kaasa terve saal, teisel korral (mis sai reaalsuseks ainult tänu umbes 150 eurole, mis publikust lisaloo tegemiseks koguti) isegi seistes ja kätemere lainetes, siis ülejäänud etteastete vältel ei saanud lahti tundest, et olen oma toolis lõksus, tahaks kaasa liigutada, õõtsuda ja lemmiklaule kaasa üürata, aga kuna kogunetud oli ikkagi uues salajases saalis, siis ei julgenud endale liiga palju vabadusi võtta, kuigi näiteks loo "DJ" ajal toolis vaikselt istuda oli põhimõtteliselt võimatu. Esimeses vaatuses oli toolis lõksus olemise tunne ehk isegi tugevam, sest vahepeal tundus, et Florian on laval veidi üksi ja ei saa ehk vaguralt uhkes saalis istuvalt publikult kätte seda energiat, mida vajanuks.

Sellele tundele ei aidanud kaasa ka võrdlemisi vaikne heli, mis ei lasknud korralikult lugudesse sisse minna, kuna selja taga kõlareid ei olnud, haigutas seal vaikus ja lemmiklood ei lajatanud niimoodi pähe, nagu oleks tahtnud. Teises vaatuses see viga parandati, kõik oli valjem ja selle võrra mõjusam, aga kuuldavasti rõdudel jäi see probleemiks etenduse lõpuni.

Õhtu vältel oli ka muid tehnilisi viperusi, mida oleks saanud ehk mõne publikuga tehtud läbimänguga välja triikida ja mis mõnel kriitilisemal momendil torkasid mulli katki (nt kui Ouu asendas 5miinust loos "Pilates spiritual clüb"), aga teistel muutusid veidralt sobivaks osaks etteastest, mis ei lasknud etendusel muutuda liiga ülepunnitatuks ja puhtaks, sest teatav kaos on olnud kõikide Floriani kontsertide väga oluline osa ning täpselt õigel määral jäi seda kaost alles ka Estonia teatrisaalis. Nii ei teagi täpselt öelda, kas esimeses vaatuses välja lülitunud mikker oli osa etteastest, oli see õnnetus või hoopis sama õnnelik juhus, nagu etenduse lõpus lavale sattunud inglihäälega poiss, kes üheks refrääniks "Mu vend on lesbit" solistina vedas.

Kuna kontserdi eel ei teadnud keegi täpselt, millega tegu on, sest "kultuslik rituaal" on üpris segane määratlus, siis olid ehk igaühel oma ootused, mis võisid olla tänu peaaegu piiritule usule Floriani leidlikkusesse suurejoonelisemad kui reaalsus lubab. Sinna juurde ka muidugi teatud ootused, mida seab uhke maja ise. Tuleb tõdeda, et neid ootusi tuli tõesti ohjeldada ja endale meelde tuletada, et oma peas ehitatud õhulossidega spektaaklit võrrelda ei saa, aga suure osa tööst tegi Florian tegelikult esimese ja teise vaatuse vahele loodud kontrastiga ise ära. Vaatustevaheline "hüpe" ei mõjunud mitte ainult liimina, mis kogu laval nähtu kokku sidus, vaid just nimelt maandas ka ootused publikus, kes sai vaimustuda, kui tühja ja kõheda lava asemel toodi nende ette kulda ja karda. Ehk toodi inimeste ette see, mida nad saali saabudes enam-vähem ootasid, aga mis ilma kontrastita oleks ehk omaette võinud ikka "pettumusena" mõjuda.

See žanriline ebamäärasus oli ühelt poolt pluss, sest kui selle peale mitte mõelda, siis ei saagi öelda, et jäeti midagi tegemata, mida oli lubatud. Aga kui hakata mõtlema, kas see oli nüüd muusikal, oli see lavastus, oli kontsert, siis võib väike segadus tekkida, sest konkreetselt ei olnud ta nagu ühtegi neist. Kõige täpsem olekski vast öelda kontsertlavastus, ja veel ikkagi rõhuga sõna esimesel poolel. Igal juhul oli see üks küsimustest, millega nii vaatajad kui ka Florian laval heidelda võisid.

Teatraalsus ja erinevad sketšilaadsed episoodid on olnud Wahli kontsertide iseenesestmõistetavaks osaks juba mitu-mitu aastat, ta muusika peaaegu et vajab seda, aga seekord mindi siiski püüdma midagi suuremat ja hoopis teistsuguses keskkonnas, ehk küsimus "mida me nüüd siis ikkagi täpselt vaatame?" on üpris põhjendatud ja tasunuks ehk mingil määral teha konkreetsem otsus, mida tegema minnakse. Aga üldjoontes jäi nende erinevate heitluste – ootuste ja reaalsuse, Estonia ja popmuusikakontserdi, kontserdi ja lavastuse – vahel võitjaks ikkagi Florian, kes suure laeva edukalt ja hoogsalt rahvusooperi sadamasse juhatas. 

Üks olulisemaid mõtteid, millega etenduselt lahkuda sai, on see, et Florian Wahl andis Estoniale juurde uue mõõtme. Mis seal salata – mina käisin viimati Estonias (vist) 13 aastat tagasi, kui vahetusõpilaste külaskäigu ajal meid terve klassiga ühte balleti vaatama kupatati. Ja – mis seal salata ja mis seal parata – põhjust või vajadust sinna peale seda minna ei ole ma tundnud. Aga nüüd, kui avanes võimalus minna, läksin rõõmuga (kas te teadsite, et Estonias on viis kohvikut – wtf?!) ja nokamütside põhjal hinnates tundus, et minusuguseid oli kindlasti veel, kes ei olnud ehk isegi kauem meie ühe rahvusliku sümboli fassaadi taha näinud. Aga Wahli show tegi "uuest salajasest saalist" ikkagi väga paljude inimeste jaoks uuesti "päris" koha, kus võib toimuda ka midagi nende jaoks. Ja see on ju ainult suurepärane avastus. Võib öelda, et esimene osa Estonia juurdeehitusest on alanud.

Midagi nii ambitsioonikat nagu Floriani ettevõtmine Estonias pole igatahes ükski teine Eesti popartist väga kaua aega (kui üldse) teha üritanud. Muidugi eeldab see ka teatud tasemel tuntust, võimalusi ja toetajaid, aga ikkagi läks Wahl raskemat teed, kui võinuks. Tavaliselt liiguvad "sündmus"-kontserdid meie muusikamaastikul ainult teljel Paavli kultuurivabrik–Alexela kontserdimaja–Unibet Arena–A le Coq Arena, st et küsimus on peaaegu ainult selles, mitu tuhat inimest rohkem või vähem sa kohale suudad tuua. See on ka muidugi põnev mäng ja need sammud artistide karjääriredelil on märgilised, aga Wahli kontsert Estonias loob sellega risti jooksva vertikaali, millel saab popkontserte suureks, sündmuslikuks teha ka julguse ja loovuse, mitte lihtsalt publikunumbri arvelt.