"Tõuske üles armetud, kas teil häbi ei ole niimoodi elada!" – sellise eksistentsiaalse hüüde teeb Linnateatri uuslavastuses nimitegelane Krum. Omal kombel vastuse, kuigi lahenduseta, annab tegelane nimega Felicia: "Halastage meie kõigi peale ja tehke meile üks süst, et meil teistsugune elu oleks". Nende kahe appikarjena mõjuva väljaütlemisega võib kokku võtta Marta Aliide Jakovski poolt lavastatud Iisraeli näitekirjaniku Hanoh Levini ühe tuntuima komöödia "Krum"¹ sõnumi. Näidendi autor on kuulsust kogunud provokatiivse ja satiirilise lähenemise poolest, mis segab omavahel musta huumorit ja mõtisklusi inimeksistentsi üle. Tema loomingut on võrreldud absurdi- ja eksistentsialistliku kirjandusega ning tõmmatud paralleele Albert Camus' ja Franz Kafkaga.

Kuigi "Krumi" kirjutamist dateerib aastaarv 1972. pole näidendi aktuaalsus sugugi vähenenud, pigem vastupidi. Praeguse ärevuse ajastul on olulisem kui kunagi varem võtta silmilt meie ühiskonnakorralduse poolt sigitatud ideaalide ja unistuste roosad prillid, tajumaks sügavamaid allhoovuseid, mis peibutatuna hea elu pealispinna virvendustest meid endaga kaasa kannavad. Neid elu allhoovuseid serveeritakse lavaloos jõuliselt, lausa lagipähe langevate illusioonivabade lajatustena – asjadena, mida me viisakuse maski taha peitudes naljalt teha või kõva häälega välja öelda ei julge, kuid mis tegelaste suu läbi täies halastamatus hiilguses paljastuvad.

Nõrgad mehed

Näidendi keskmes on Krum, 38-aastane mees, kes naaseb koju välismaalt, kus ta ootustele vastupidiselt pole mitte midagi saavutanud. Isegi ilusat ja rikast naist ei ole mees leidnud. Uute võimaluste poole püüdlemise asemel resigneerub Krum oma väikeses mitteinspireerivas kodulinnas, kus elu jätkub igapäevaste rutiinide lõputus tsüklis. Teda ümbritsevad sõbrad ja tuttavad elavad tavalist igapäevast rutiinset elu, milles Krum küll elada ei soovi, kuid on samal ajal passiivsena ja küünilisena jõuetu sellest välja astuma.

Krum, keda kehastab Kristo Viiding, on lavastuse uhkes koomiliste karakterite plejaadis vaat et kõige vähem koomiline tegelane. Vaatamata küünilisele kestale näeme laval tundlikku imet ootavat meest, kes välisest tõredusest hoolimata armastab sisimas oma ema ja kelle unistuseks on kirjutada valmis romaan. Parema tuleviku nimel loobub Krum abielust teda armastava Truudiga, kelle armastusavaldused toovad mehele judinad peale.

Tõsi, Krum leiab soovitu meelaste ihade mullis hõljuvas Tsvitsis, kellelt paraku vastuarmastust ei tule. Küll aga paiskab naine mehele näkku karmi tõe, küsides: "Miks kõik alguses on kunstnikud ja lõpetavad ettekandjatena?". Ema surmast tulev ahastus viib Krumi näidendi lõpus hetkelisele tahtejõu puhangule. Puhastumisele, mida saadab usk, et kõik on võimalik. "Nutan ja purustan oma kesta siis olen eluks valmis," ütleb Krum lootusrikkalt. Ent "ei veel mitte" jääb mees lõpuks ikkagi oma jõuetusele alla.

Teine keskne meeskarakter on lavastuses Tugati. Argo Aadli poolt suurepäraselt kehastatud, kogu maailma kannatuse enda peale võtnud kurva kuju rüütlina mõjuv tegelane, kelle kannatuste sisuks on taandunud püüdlused leida vastus küsimusele, millal on õige trenni teha. Kas õhtul või hommikul? Selle küsimusega sümboliseerib ta omal kombel meie argielu probleemide tegelikku tühistust ja mõttetust. "Tänu kahtlusele olengi haigeks jäänud," on mees veendunud.

Enne lõikusele minekut tunnistab Tugati, et on olnud väga pealiskaudne inimene ja palub jumalalt andestust (mis sest, et ta ümbritsevas materialistlikus trallis jumalat ei usu), et ta ei suutnud trenni probleemi lahendada. Õnneks saabub enne surma siiski otsus, et õige aeg spordi tegemiseks on pärastlõuna. Lavastuse üks tragikoomilisemaid stseene on surma ja pulma kohtumine, kus ratastoolis Tugatit pildistatakse koos publiku hulgast valitud "pruutpaariga". Viimases maailmaga kohtumise stseenis pole mehele midagi muud jäänud kui kauguses triiviv täitumatute unistuste Valge Laev, hea elu tähistav Hiltoni hotell ning päikeseloojang.

Omamoodi tõekuulutaja ja materialistliku maailma jumala rolli on pandud arst (Tõnn Lamp), kes väidab, et "ainult arstiteadus suudab terveks ravida, aga enamikel juhtudel ta ei suuda sedagi". Ainukene asi, mille peale saab loota, on see, et meie jaks raugeks ja meie unistused mattuksid tuha alla ning meie soovid kaoksid. Kas pole selle "arstiteadusliku" soovituse taga mitte haista budismist pärit mõtet, et ihadesse klammerdumine on meie kannatuse aluseks?

"Ülemjuhatajatest" naised

Raske öelda, kas see oli autori või lavastaja teadlik valik, aga kõige jõulisemad tegelaskujud on näitemängus naiste kanda – naiste, kelle instinktiivne soov paarilist leida ja järglasi saada on muutunud nende elu leitmotiiviks. Kõige eredamalt tõuseb naistest kindlasti esile söögiihasse kõrvuni uppunud Felicia² Anne Reemanni säravalt robustses kehastuses. Naise õnn piirdub esmaste vajadustega – sellega, et kõht oleks kurguni täis, söömingu ajal saakas kõndida vetsust lauda ja lauast vetsu ning et kõrval oleks mees, kelle kohta on võimalik täie omanditundega öelda "sina oled minu loomulik taust, minu iseenesestki mõista" ning kelle peput jagada – "üks pool mulle ja teine sulle".

Samas tajub alati valgesse riietatud "peen mees" Dolce³ (Rain Simmul) naise labasust, väljendades soovimatust temaga peput, peldikut ja külmkappi jagada. Felicia suust kõlab ka retooriline küsimus sellest, mida oma tervisega peale hakata: "Kas tervise juures olev inimene suudab midagi luua, kas tänapäeval üldse keegi täie tervise juures on?"

Teine jõuline naiskarakter on iga hinna eest meest saada sooviva üksiku naise igatsuste võrdkuju Dupa, kes suudab lõpuks oma elus muutuse ette võtta ja otsustavalt linnast lahkuda. Talle pakutakse Põhjas tööd kassapidajana supermarketis, kus on lootust leida kaua igatsetud mees. Naise ootused mehele pole kõrgete killast – ta ei pea isegi mitte tark olema, oluline on see, et saaks õhtuti kodus pidžaamas aega veeta. Ereda karakterrolli loob siin Maiken Pius, kes oranžis rebasekasukas, pideva suits hambus poosiga ja ülbusele kalduva kibestumisega mõjub vastupidiselt tegelase enesekuvandile vägagi seksapiilselt, tuues sellega esile naise kibestumisest tulenev vastuolu.

Pehmemalt, kuid mitte vähem veenvamalt on esitatud Truudi (Sandra Uusberg) roll. "Minuga sa elad, soovid lapsi saada, minu kõrval sured," ütleb Truudi enesekindlalt Krumile, kes paraku naise hülgab. Lõpuks abiellub naine Tahtihiga— vaikse, naisele täielikult alistuva mehega, kellele naine on vaatamata kollasele ihule ja mustadele kehakarvadele printsess, ülemjuhataja ja juhatuse esinaine.

"Ülemjuhataja" tüüpi naine on ka Krumi ema (Epp Eespäev), keda on kujutaud karmi olemisega vananeva naisena, kelle ellu pole jäänud midagi muud kui oodata lapselapsi.

Näitemängu kõige õnnelikum ja rahulolevam tüüp on Dupa sõbranna Tsvitsi (Elisabet Reinsalu), kes laias maailmas ringi tuulutab ning räägib hõljuvas leebuses oma paljunäinud tagumikust, mille jumal oleks võinud vetsus käimisest vabastada. Õnnelik saab Tsvitsi olla tänu sellelle, et tal on väga kehv mälu ning võime muretult hõlmade lehvides tuleviku suunas kulgeda. Ehk ongi mineviku taagast loobumine ja tuleviku tundmatusse rõõmu ja ootusteta sukeldumine inimliku õnne valem? Kes teab…

Tsvitsiga jagab armurõõme Bertoldo, keda kehastab Alo Kõrve. Suurepärases esituses on Kõrve loonud tüübi, kelle karmivõitu rafineerituse taga on naudingujanuline Eros ning kes itaalllasliku kuumaverelisusega ei vali ihade rahuldamiseks ei kohta ega aega. Laval on aeg-ajalt näha veel ühte tegelast – vaid paar lauset lausuvat Škitat (Jan Ehrenberg), kes oma vaikimisega ilmselt kinnitab, et tal pole lootusetule loole enam midagi lisada…

Häirivalt mõjus lavastus

Lavastuslikult on lavalugu lahendatud mitmekülgsete vahenditega. Peale sõnaliste osa on olulisel kohal ka performatiivne külg, mis etenduse väljendusjõudu oluliselt laiendab. Stop-efekti loovad žestid, tantsud ja akrobaatika, mis keeravad niigi absurdimaigulisele süžeele veel ühe vindi peale.

Kõige eredamad hetked olid selles vallas Felicia-Anne Reemanni "lauakarobaatika" ja Tugati-Argo Aadli "diafragma tants". Keele piiridest väljapoole jäävad elemendid olid häirivalt mõjusad, luues füüsilise väljenduse hetki, atmosfääri ja rütmi, mida igaühel on võimalik oma äranaägemist mööda tõlgendada. Iseenesest on muidugi küsitav see, kas need üldse tõlgendust vajavad.

Lavastuses on kaks lavaruumi – virtuaalne ja füüsiline. Live-video proijtseeringud on saanud teatris viimasel ajal igapäevaseks nähtuseks, tundub, et ilma nendeta teatrit enam ei tehtagi. Iseenesest mõistetavalt pole siin küsimus võtte kasutamises või mittekasutamises, vaid põhjendatuses. Selles, kas ekraanilt nähtu lavastusele ka midagi uut juurde annab. "Krumi" kontekstis võib viimasele vastata jaatavalt. Kindlasti lisavad etendusele väljendusjõudu ekraanilt nähtud suure plaani kaadrid. Kunstilist mõjujõudu suurendavat efekti avaldasid mitmed episoodid, milles üks kaunimaid oli Truudi laua otsas toimunud monoloog.

Lavakujundus (kunstnik Laura Pählapuu) koosneb mobiilsest liigutatavast poodiumist, millele on asetatud suur piklik laud ja 12 vetsupotti. Viimased annavad selge vihje Luis Buñueli filmile "Vabaduse viirastus", kus korralikud inimesed istuvad ümber laua olevatel tualetipottidel ja söövad. Buñuel'i alltekst on siinkohal mõttel, et vabaduse saavutamine eeldab kõigist tavadest loobumist. Ent selle saavutamine on reaalselt võimatu ning ainuke asi, mis on vaba, on mõte⁴.

Samas on roojamisele ja väljaheidetele antud kultuurides, religioonides ja psühholoogias erinevaid sümboolseid tähendusi. Piibel ja kristlik sümboolika viitavad sageli rüvedusele ja patule, kuid ka vaimse puhastumise vajadusele. Budism ja taoismile on väljaheited kõige kaduvuse ja maailma asjades lahtlaskmise tähistajaks. Carl Gustav Jung näeb roojamises sümboolset lahtilaskmise akti, mida tuleb muutumise ja uuenemise eesmärgil läbi viia. Siinkohal jätaksin tegemata oletused, kuidas asjad "Krumis" tegelikult olid. Nagu igast heast kunstiteosest, nii võib ka "Krumist" aru saada mitut moodi.

Lõpetuseks tuleb kõikide lavalaudadel kohatud tegelaskujude kiituseks öelda, et ükski neist ei ela oma olukorrast teadmatuse pimeduses, ent kuna sellest välja rabalemiseks puudub neil tahe ja jõud, siis uputavad nad oma elu kurbuse ja armetuse kinofilmi illusioonidesse "ilusatest õnnelikest, hästi riides inimestest, ilusatest paljastest noortest naistest, aiaga majadest ja kallitest kiiretest autodest (…) ja kujutame vaimusilmas ette, et meie olemegi need ilusad inimesed"⁵.

Seda sama teeme meiegi "Krumi" vaatajatena omal iroonilisel kombel – põgeneme teatrisse, et leida unustust igapäeva rutiinist ja pingetest. Vaatamata sellele, kas soovime mõista elu allhoovuseid või näha head absurdimaigulist meelelehutuslikku janti (või mõlemat korraga!), on "Krum" igal juhul väärt vaatamine.

1 Näidendi tõlkja Margus Alveri selgituse kohaselt tähendab Krum  jidiši keeles "viltune" või "kiivas" ja heebrea keeles "kihti", "kirmet" ja "kilet".  https://kultuur.err.ee/1609612853/marta-aliide-jakovski-krum-ajas-lugedes-naerma-ja-samal-ajal-nutma

2 Sõna felice tähendab itaalia keeles õnnelik

3 Dolce tähendab itaalia keeles magus, armas

4 "Krumi" kavaleht, Tristan Priimägi "Vabaduse viirastus"

5 Etenduse "Krum" kavaleht, https://linnateater.ee/wp-content/uploads/2024/10/krum_kava_veebi-1.pdf