Jõudes näitusesaali on mälestused lapsepõlvest ja lastesaadetest kärmed tulema. Kes mäletab lugusid Leopoldist, kes Tipist ja Täpist või kelle jaoks oli üks tähtsamatest lastesaadetest "Buratino tegutseb jälle". Kuna põlvkondi, mis nende lastesaadetega üles on kasvanud, on palju, on ka omajagu lugusid, mida meenutada.

"Mul on siin täiesti kodune tunne. Need nukud olid meil kodus, tihti sai nendega isegi mängitud, sai telemajas vaatamas käidud, kuidas nad esinevad ja muidugi oldud selle juures, kuidas isa neid lugusid kirjutas," sõnas režissöör Eno Leies.

Ka näitleja Karol Kuntsel märkis, et avatud näitus on väga nostalgiline. "Ma vaatan, et ma olen kõiki lapsena vaadanud – "Väikest nõida", "Mõmmi ja aabitsat", "Kessut", "Oh seda eeslit!", "Vembu ja Tembu seikluseid". Kõik nad meenutavad seda lapsepõlve õhinat, et kohe-kohe algab lastesaade ja vaatame, mis täna tuleb."

Nii Karol Kuntseli kui ka mänguasjamuuseumi arendusjuhi Marge Pärnitsa sõnul suutsid telenukkudega lastesaated lapsi võluda nii muusika, laulude, nalja kui ka oma toredate õpetustega.

"Tihtipeale oli selline kihvt muusika, head laulud, aga ka palju huumorit ja läbi huumori tulid sellised õpetlikud ivad. Ei teki sellist tunnet, et keegi määriks sulle midagi pähe, aga eks see siis ka vaikselt külge jääb," märkis Kuntsel.

"Kas või see sama Kessu. Kui sellised 70-ndate ja 80-ndate lapsed nüüd seda nukku vaatavad, siis kindlasti neil tuleb meelde, et "Kessus" olid kõverad joonlauad ja jälle selline õpetlik iva, et kas sa saad kõvera joonlauaga sirget joont teha. Võib-olla ei ole see täiskasvanule nii tohutult oluline, sest täiskasvanu juba teab seda kõike, aga väikelapse jaoks võib see arenguhüppe koht olla," rääkis Pärnits.

Vähem oluliseks ei saa Pärnitsa sõnul pidada ka lastesaadete mõju keele arengule või ka huvide kujundamisele nii kunsti kui ka teatri vastu. Seda nii eelmisel sajandil kui ka praegu, mil telenukkudega Eesti lastesaated on suuresti asendunud välismaise sisuga ja nukudki on saanud moodsama välimuse. Sellest hoolimata võib öelda, et ka vanemaid nukke ja lastesaateid endiselt väärtustatakse.

"See tuleb ka ilmselt läbi lapsevanema. Kui lapsevanem või vanaema-vanaisa tulevad lapsega muuseumisse, siis laps ikkagi huvitub sellest, kuidas tema ema või isa lapsepõlv möödus või missugused nukud olid siis dinosauruste ajal, kui vanavanemad olid lapsed. Nad võib-olla ei mängi nende asjadega, aga nad tunnevad huvi ja küsivad infot, et kuidas varem olid lood," rääkis Tartu mänguasjamuuseumi peavarahoidja Liis Järv.

Lisaks sellele, et lastesaated pakkusid lastele palju rõõmu, on ka nende tegemine näitlejatele olnud meeldejääv. Heino Seljamaa sõnul oli just "Buratino" saade see, mis pani teda esimest korda mõtlema sellele, et üks puust nukk on võimalik elama panna. Aastaid hiljem sai ta ise anda hinge paljusid lapsi rõõmustanud Äpule ja praegugi on nukkudele elu andmine ja nende abil lugude jutustamine tema töö.

"Nukk sureb ju kogu aeg käes ära. See on pidev fookus ja pinge, et ta elaks, sest tema olemus on ju mitte elus olla. Minu ülesanne on teda elustada ja seal vahel käib niisugune pinge. Vot see on nauditav, kui see nukk hakkab elama. Nukunäitlejana olen ma seda kogenud, kui nukk hakkab minuga rääkima. Ma tean, et see võib hullumeelne tunduda, et ma olen patoloogiline, aga see ei ole nii. See on nagu uks täiesti uude maailma. Mul on seda väga keeruline seletada," kirjeldas Seljamaa.

Praegusel ajal lapsed telenukkudega lavastusi ja lastesaateid telekavast eriti ei leia. Heino Seljamaa sõnul võib öelda, et eelmisel sajandil, mil telenukkudega lavastusi võis teleekraanil mitmeid näha, oli nukuteatril Eestis pigem hea aeg. Praegu oleme aga madalseisus, kust annab minna vaid paremuse poole. Vaja oleks häid tegijaid.

"Igasugust mõõna võib ju laine eellasena näha. Tegelikult ongi mõistlikum mitte võidelda, hädaldada, et meil ei ole raha ja meid inimesed ei mõista. See kõik on jamps, täielik. Aga see, et see mõõn on käib laine ette, see usk on ilmselt tõsine, nii et jääme paremat lootma," sõnas Seljamaa.

"Iga lastesaade, mida tehakse, on teatud mõttes ka nagu "Õnne 13" – selline kroonika, mis maailmas toimub, mis Eestis toimub. Kui sellesse pikem lünk nüüd jääb, võib sellest kunagi kahju olla," nentis Kuntsel.