Seda, kust jookseb kirjaniku ja ajakirjaniku piir, ta öelda ei oska. "Ütlen ausalt kätt südamele pannes – mitte kunagi elus ma ei ole mõelnud endast kui kirjanikust. Mitte kunagi. Nüüd, kui sa mind siia saatesse kutsusid, siis seda imelikum see mulle tundus," tunnistas ta saatejuht Mart Juurele. "Aga kindel on see, et ajakirjanik või kirjanik, mõlemad on kirjutavad inimesed, ja nad on head, kui nad kirjutavad hästi."

Raamatu valmis saamine on Kilumetsa sõnul suur eneseületus ja võit. "Vähe on elus neid hetki, kus ma tunnen ennast võidukamana, võib-olla mõne dokumenaalfilmi valmimise järel ka, aga see on rohkem kui lihtsalt artikkel või telesaade. See on ikkagi vähemalt pooleteiseaastane töö, mis saab kaante vahele," märkis ta.

"Kui see veel juhtumisi õnnestub või pakub rõõmu ning inimesed ei ole pärast su peale pahased, mida elulooraamatute puhul vahel juhtub, vaid sa saad nendega koos klaasi veni juua või nad ei lähe teisele poole teed pärast seda, kui sa oled neist raamatu valmis saanud, siis see on ikkagi suur rahulolu," lisas ta.

Jutule saamiseks on Kilumetsal varrukas mitmeid võtteid. Eriti oluline on isiklik suhe. "Midagi ei ole teha, inimene peab ennast sulle lähedale laskma. Sa pead talle ikkagi mingisuguseid võtteid kasutades – vahel ka mitte ausaid – hinge pugema. Sa pead natukene tema ümber luurama. Mul on küll see kultuurikiht juba nii paks, et tunnen peaaegu kõiki Eestimaa inimesi. Kellegi kaudu saan ikkagi seda suhet luua."

Samuti on oluline põhjalik taustatöö. "Sa pead ikkagi kõige paremas mõttes välja nuhkima need asjad, mida sa saad pärast selle inimese vastu vahel ära kasutada – saad öelda, et ärme tee sellist roosa šokolaadi võtmes raamatut, sest sinu elus on ka see või see juhtunud. Et ta lihtsalt on sunnitud sulle ka natukene negatiivseimaid asju rääkima. Sa pead teadma rohkem, kui ta võib-olla tahab sulle rääkida," avaldas Kilumets.

Esimene, kelle loo Margit Kilumets kaante vahele pani, oli Ita Ever. Selle pakkumise tegi talle ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Katrin Streimann. "Ja siis ma hakkasin Itat väga keeruliste meetoditega võrku püüdma ja lõpuks alistasin ta," meenutas ta.

Everile järgnesid Kersti Kreismann ja Jaak Joala. Viimase loo pani ta perekonna ja kirjastaja palvel kirja pärast muusiku lahkumist. "Sa pead olema ise nii tubli ja välja mõtlema, kas saad sellega hakkama, kui sa inimese enda käest enam luba küsida ei saa. Ega üldse ühtegi küsimust küsida ei saa. See on dilemma," tõdes ta. "Mind köidab värskema Riho Sibula elulooraamatu puhul mind väga see mõte, et mida ja kui palju ta ise sellest raamatust praegu lugu peaks või arvaks." 

Nii-öelda peategelase surm või raamatu vaatenurgast olla nii kaotus kui ka võimalus. "Jaak Joala väga enesekriitilise inimesena ilmselt oleks ikkagi üht-teist välja kraapinud sellest raamatust, mis nüüd läks sisse lihtsalt sellepärast, et minu südametunnistus lubas – minu lävi, et mis sobib ja mis ei sobi, see lasi need asjad läbi. Mõned asjad jäid välja ka, aga see sõltub suuresti autori taktitundest või sisemisest kompassist, mis ta sinna paneb ja mida ei pane."

Autorina on Kilumets kahe käega kärpimise poolt. "Kill your darlings (loomingulises protsessis kasutatav võte, kus tuleb loobuda ideedest, tegelastest või stseenidest, mis autorile endale väga meeldivad, aga mis ei teeni terviku huve - toim) sobib mulle väga hästi. Ma võin julmalt maha kriipsutada ja igavamad asjad välja visata. Üks, mille vastu ma olen, on igavus. Asi peab voolama," on ta kindel. "Ma neid väga telliskivi laadseid raamatuid, mida inimestest kirjutatakse, natuke kardan. Et sa paned ta öökapile ja mõtled, kas ma tõesti jaksan selle täna õhtul omale rinnale venitada."

Vahel võib aga juhtuda, et ka raamatu peategelane tahab mõned räägitud lood raamatust siiski välja võtta.

"Ma olen päris hea ärarääkija, tagasirääkija. Minu kangelannadega vaieldes, tülitsedes oleme osad asjad tagasi pannud, osad asjad välja jätnud," märkis ta. "Itaga istusime, nutsime, võtsime viina, leppisime ja läksime tülli. Ta tõmbas ikkagi lõikude kaupa asju maha. Ja mitte enda pärast, vaid ta kartis solvata inimesi, kes on veel elus. Need olid tohutult keerulised skeemid, mida ta üritas mulle selgitada, et kes loeb ja tunneb ennast solvatuna. Aga me saime maadeldes päris palju asju sinna sisse tagasi."

Elulugusid on kirjutatud ka väga noortest inimestest, kel piltlikult öeldes on veel elu elamata. "Inimene peab ära tajuma hetkel, mil tema raamat üldse müüks või inimesi köidaks ja huvitaks. Kui sa oled sportlane ja su karjäär saab 30. eluaastaks läbi, siis mis sa 60-aastaselt enam seda raamatut välja annad, keegi ei mäletagi võib-olla enam su nime," ei heida Kilumets noortest kirjutatud raamatuid kõrvale.

Paljud inimesed on Kilumetsa poole pöördunud sooviga, et ta neist raamatu teeks. "Kõik need ettepanekud ei ole üldse halvad – kellegi lapselaps ütleb, et vanaema on tippkirurg, praegu ta elab ja tahaks. See on iseenesest suur kompliment, aga ma kujutan ette, milline kähmlemine hakkaks nende tõrvatilkade üle, mis sa pead sellistesse tellitud elulugudesse sisse rääkima. Kui see peab olema klantspilt suguvõsa autahvlil, siis sa ikka ei saa vanaema väikestest kõrvalhüpetest kirjutada. Ma ei ole eriti alistunud. Võib-olla mõned väikesed vastutulekud väga headele inimestele, aga need ei piina mind. Ma ei ole läinud iseendaga vastuollu."