Uue raamatukoguseaduse fookuses on kogukonnavajadused ja lugejate mugavus. Mis praegu kogukonnavajadustele ja lugejate mugavusele ei vasta? Millised muutused uus seadus kaasa toob?

Kõige suurem muutus, mida ka lugejad selgelt tajuvad või näevad, on raamatukogusüsteem. Praegu on Eestis kasutusel kolm raamatukogusüsteemi ja inimesed, kes on kolinud ja otsinud näiteks kohustuslikku kirjandust uutest raamatukogudest, on sellega võib-olla ka kokku puutunud, et iga raamatukogu kasutab oma süsteemi.

Nüüd on meie eesmärk rajada kõikidele Eesti raamatukogudele üks süsteem ja andmekogu. See on mõistlik ka ressursside kasutamist ja efektiivsust silmas pidades.

Teine suurem süsteem on võrguloomise põhimõte. Täna ütleb seadus ette mitme elaniku kohta tuleb raamatukogu rajada, aga me näeme, et see põhimõte on mitukümmend aastat vana ja praegu on väga palju hoopis teistsuguse struktuuriga asustusi tekkinud.

Nüüd on omavalitsustel rohkem vabadust oma võrku ise kujundada ja otsustada, kus raamatukogu parasjagu peab asuma. Või panna hoopis raamatukogu asemel raamatukogubuss käima, kui piirkonnas on selleks vajadus.

Kolmandana tooksin veel esile, et Eesti Rahvusraamatukogust saab raamatukogude arendusüksus ja rahvusraamatukogu hakkab keskselt pakkuma paljusid teenuseid, mida praegu pakutakse piirkondlikult. On see siis raamatute hankimine või erialane nõustamine raamatukogudele.

Eraldi võib välja tuua ka paindlikkuse ja KOV-i rolli suurenemise. Täna näeme ette ka selliste nõukogude loomist, kus kohalikud elanikud saaksid kohalike raamatukogude võrgu loomises kaasa rääkida. See ei ole ka vähe oluline.

Tuleme selle kolmanda nimetatud uuenduse juurde. Praegu kehtiva seaduse järgi täidab igas maakonnas üks rahvaraamatukogu ka riiklike ülesandeid. Kokku on selliseid maakonnaraamatukogusid Eestis 15, mis tegutsevad teistele rahvaraamatukogudele komplekteerimis-, koolitus- ja nõustamiskeskustena.

Nüüd hakkab neid ülesandeid täitma Eesti Rahvusraamatukogu. Miks see on vajalik ja kuidas hakkab selles uues juhtimismudelis toimuma kogude komplekteerimine?

Eks see ongi ressursside mõistlikum kasutamine. Eelmine seadus on sisuliselt paarkümmend aastat vana ja täna on võimalik hästi palju tehnilisi protsesse automatiseerida. Selle nimel olemegi seda reformi suuresti teinud. Komplekteerimine on näiteks üks neist protsessidest, mida saab väga palju automatiseerida.

Aga selge on see, et sisuline otsus millist raamatut kohalikule elanikule hankida, jääb ikkagi raamatukogude või KOV-ide enda teha. Keskselt hakkame pakkuma tehnilist tuge. Need ressursid, mida me selle muudatusega kokku hoiame, suuname ühtse andmebaasi ja infosüsteemi hankimisse.

Kui maakonnaraamatukogudest, kes seni neid ülesandeid täitsid, kaovad need ülesanded ära, siis ilmselt vabaneb sealt teie vaatest ressurssi. Kui palju töökohti kaob reformi tagajärjel maakonnaraamatukogudest?

Praegu töötab riigitoetuse eest igas raamatukogus neli inimest. See, kuidas raamatukogud seda riigitoetust kasutavad, on nende enda otsustada. Kokku on 58 inimest, aga kõiki kohti kindlasti ei koondata, sest näiteks raamatukogude direktorid on ka praegu suuresti riigi palgal ja selge on see, et KOV-i keskraamatukogu juht peab alles jääma. KOV-id saavad keskset raamatukogu, funktsiooni ja ülesandeid siinkohal ise ümber korraldada.

Kui me räägime sellest, et rahvusraamatukogu hakkab keskselt mitmeid funktsioone kujundama, siis rahvusraamatukogu värbab ka tööle valdkonna spetsialiste. Ehk samad inimesed, kes täna töötavad maakonnaraamatukogus, saavad kandideerida tööle ka rahvusraamatukogusse.

Aga seda siis juba Tallinnas?

On ka piirkondlikke töökohti. Meil on erinevates süsteemides juba nagunii väga palju paindlikkust tööaja ja -koha suhtes, sh ka rahvusraamatukogus.

Raamatukogu süda on raamatukoguhoidja. Mis on suurimad muutused raamatukoguhoidjate jaoks ja kuidas on nemad selle reformiga kaasa tulnud? Kuidas nad on sellele kaasa elanud või kuidas seda üle elanud?

Neid mõtteid on mõlgutatud juba mitukümmend aastat ja me näeme ka, mida on tehtud välismaal, erinevaid seaduseid lugenud ja eeskuju võtnud.

Täna peavadki raamatukogutöötajad tegema väga palju tehnilist tööd, näiteks kirjete lisamine erinevatesse andmebaasidesse, kus me dubleerime seda tegevust. Ka komplekteerimise juures on väga palju tehnilist, alates kiletamisest kuni kohaviitade kleepimiseni. Selle võrra vabaneb raamatukogutöötajate töö sisuliste tegevuste jaoks.

On see siis noortega tegelemine või vanema ealise elanikkonna aitamine, neile suunatud programmide loomine. Meie nägemus on see, et raamatukogutöötaja saab tulevikus keskenduda rohkem sisule. Raamatukogude roll selles kontekstis isegi laieneb. Teiste riikide eeskujul näeme, et eriti väiksemates piirkondades saab raamatukogudest tihtipeale ka postipunkt, noortekeskus jne. Need funktsioonid ühendatakse ühte majja.

Kas raamatukogu keskmeks jääb raamat või on sellest ikkagi saamas selline külakeskus?

Me oleme veendunud, et üks ei välista teist. Raamatukogu kese on raamat ja me näeme, et säästva arengu kontekstis see raamatute laenutamine isegi suureneb, kuivõrd palju mõistlikum on raamatut laenutada kui seda osta. Taaskasutuse mõttes ka.

Samas näeme ka, et need raamatukogud, kus on loodud moodsad keskkonnad, õmblusmasinatest videomängude mängimiseni, nende külastajate ja lugejate arv ikkagi mitmekordistub. Nii et pigem see keskkonna ja teenuste moderniseerimine, mida riik on paar aastat tagant nüginud, suurendab lugejate arvu. Nii et üks ei välista teist.

Kui palju hoitakse reformiga kokku raha, millest suurem osa läheb ühtse raamatukogusüsteemi loomisesse?

Täpsed suurusjärgud kindlasti veel täpsustuvad, aga ühtse raamatukogusüsteemi ülalpidamine ja iga-aastane arendamine vajab ligikaudu pool miljonit eurot.

Selle võrra vabaneb ressursse ka kohalikel omavalitsustel, sest praegu peavad nemad neid kolme süsteemi üleval, arendavad neid ja hoiustavad andmeid. Kõik väga kulukad ülesanded. Loodame, et KOV-id saavad samuti selle võrra jälle rohkem ressursse suunata sisulistesse tegevustesse või raamatute soetamisesse kohalikele elanikele.