Kuidas rääkida albumist, mis on põhimõtteliselt muusikaline väljatrükk kiivalt võõraste silmade eest kaitstud rõlgest grupivestlusest või üks suur inside joke? Inside joke'idega on ju lihtne – kui saad aru, siis saad aru, kui ei saa, siis ei saa. Kui kuuled kellegi teise omavahelist inside joke'i ja see sulle nalja ei paku, siis sa ju ei hakka mõtlema, mis oleks võinud selle nalja juures teisiti olla, et see ka sulle nalja pakuks või ei hakka (üldjuhul) sellele üldse mingit hinnangut andma. Oluline on see, et inimesed, kes seda inside joke'i omavahel jagavad, sellest aru saaksid, ja kui neil on lõbus, siis ongi kõik korras ja võime eludega edasi liikuda. Arvustuse lõpp.

Aga... Oletame siiski viivuks, et tegu ei ole lihtsalt inside joke'iga, vaid täiesti tavalise Eesti popmuusika albumiga aastast 2025. Sealjuures veel arvatavasti kõige populaarsema ja kõige suuremate rahvamassideni jõudva tänavuse albumiga.

Kui Boipepperoni, staar-produtsent ning üks kolmandik möödunud aastal radari alt edetabelite tippu ja plaadilepinguni lennanud Triibupastast, teatas oma Instagrami kontol albumi ilmumise eelõhtul (umbkaudu midagi sellist), et homme tuleb välja aasta kõige rõvedam plaat, siis ei kahelnud ma tema väites hetkekski. Kuigi Triibupasta tänavustes singlites on olnud juba momente/salme, mis on olnud täitsa toredad, siis kartsin, et kui võtta Triibupastalt ära singlikoorem, laguneb asi täiesti koost. Olin valmis ähkima, ohkima, vihastama.

Aga päris nii siiski ei läinud. Ei ilmunud kindlasti ka aasta kõige rõvedam plaat. Vähemalt muusikaliselt mitte, laulude sisu kohapealt võib-olla tõesti selle aasta kõige rõvedam, aga isegi see jäi kõiki asjaolusid arvesse võttes üpris leebeks. Kuigi on muidugi ka momente, mis ka minul, kelle valulävi on päris kõrge, südame alt jõnksuga läbi jooksevad, siis näiteks Korgiklannist jäädakse ikkagi kaugele.

Kaasahaaravate meloodiate, flow'de ja hook'ide leidmise peale Triibupasta kahel räpparil kõrva on ja erinevaid fraasimustreid, refrääne või hõikeid, mis sinust mööda jooksevad ja sind lihtsalt toore jõuga kaasa haaravad, "Õlleavajal" jagub. Neid, mis pärast kummitama jäävad, on veel rohkem. Väga huvitaval kombel on Triibud kõige edukamad just esimeste salmides, eriti veel nende alustamises. Need on peaaegu iga Triibupasta loo kõige parem osa. Ei oska arvata miks, aga nii on.

Kogu album püsib ka hästi koos, liigub loogiliselt ja möödub enam-vähem heas hoos. Triibupasta kauemaks kui nad kutsuti töllama ei jää. Samas saab albumitervikust ettekujutuse ka siis, kui oled juba kahte või kolme Triibupasta lugu kuulnud. Liiga suuri vasakpöördeid siin ei ole, kõige olulisematel lugudel jälgitakse üldiselt Triibupasta-valemit vaikselt punasesse liikuva träna-metre'iga, kui ehk plaadi parim lugu "Napid papid" koos Valge Tüdrukuga välja arvata.

Kuid suure tõenäosusega jäävad "Napid papid" koos mõne teise katsega Triibupastat oma kastist välja tuua ("Träpikas" või "Madara 22a") tuleviku perspektiivis ikkagi suuremat Triibupasta eesmärki täitvate (st õlle/viina avamiseks mõeldud) lugude varju.

Palju on Triibupastat võrreldud varajase 5miinusega, endalgi tuli see võrdlus möödunud aastal esimesena pähe ja teatud piirini pädeb see võrdlus endiselt. Aga kui varajast tümpsu-5miinust iseloomustas nii vokaalselt kui sõnades ikkagi päris kõva macho'tamine, siis Triibupasta moodustab pigem paroodilise ja eneseiroonilise versiooni sellest, mis 5miinust kunagi oli. Osatakse ka enda üle naerda, ei meenutata reaalseid tänaval jalad ja õlad harkis tammuvaid rusikakangelasi, vaid pigem süütumaid Wremja rullnokkasid Aikut ja Petsi.

Ehk siis – ennast üleliia tõsiselt ei võeta. Ja see on kindlasti asjaolu, mis selle plaadi väga suurel määral päästab, sest näiteks AG-d kuulates ei saa isegi siis, kui ta väga üritab "lollitada", jääda uskuma, et ta ennast vähemalt üle mingi kriitilise piiri tõsiselt ei võtaks. Triibupasta teeb üpris kiiresti selgeks, et tegu on, just nimelt, ühe suure inside joke'iga.

Suur päästja on ka see kui vabalt on ümber käidud räpparite vokaalide vastavalt vajadusele mudimise ja moonutamisega. Ka oluline erinevus varajase 5miinusega, mis teeb peaaegu kõik albumilood kordades dünaamilisemaks, autotune muudab räpparite kergelt rögased-limased tämbrid endalegi suureks üllatuseks üpris meeldivaks(?!) ja aitab kaasa ka eneseiroonia-soonele.

Lisaks lällamisele on oluliseks eelduseks selle albumi täiel rinnal nautimiseks see, et sulle pakuksid lihtsalt niisama, täiesti iseeneses ja lõputult palju nalja a) suguelundid ja seks, b) narkootikumid ja aines olemine ning c) joomine ja purjus olemine. Kui üks neist on juba natukenegi vastunäidustatud, siis läheb arvatavasti juba päris keeruliseks, sest 35 minuti jooksul muutub see nali ikkagi natukene kompulsiivseks ja naerda saab tegelikult kahjuks palju vähem kui arvata võinuks.

See kompulsiivne nali kandub üle ka muusikasse. Näiteks "Tantsuriik" võiks ju täiesti vabalt, ilma igasuguste aga-deta olla täiesti normaalne Triibupasta laul, eriti tänu sellele hu-ha-ha-kokutamisele, aga kutsumata külalisena maandub loo lõppu ülipalju kaaluv sämpel Üllar Jörbergi loost "Kutse tantsule", justkui paanilise meeldetuletusena, et "rahunege maha, me teeme nalja!!!". Selle hüüdmine muidugi midagi naljakamaks ei tee ja ehk tasunuks nii mõnegi loo puhul usaldada rohkem lugu ja muusikat ennast, kui oma suurt soovi nalja teha. See võib omakorda lõpuks ringiga tagasi tulla ja ka naljategemisele kasuks tulla.

Nii et suures pildis oli Triibupasta debüütalbum pigem isegi positiivne üllatus? Seda vist küll tänu madalale langenud ootustele, aga tegijad siiski näitasid, et kuigi Triibupasta on puhas aju-välja-lülitamise-muusika, siis selle muusika enda tegemisel nad neid siiski välja ei lülita.

Aga... räpparil AG oli õigus, kui ta ütles Delfi TV saates "Kruvib või ei kruvi?" ansambli Respekt uut lugu mitte kõige paremaks hinnates, et ka süldimuusikas on hierarhiad – "on hea süldimuss ja on halb süldimuss". Ja tõesti nii on. AG on teoorias kindlasti asjalikum kui Respekt ja Triibupasta "Õlleavaja" on kindlasti asjalikum ja paremini teostatud kui ükskõik milline näide Hellad Vellede repertuaarist, aga ma ei ole kindel, kas see tõdemus isegi tõesena kuigi oluline on.

Ka reaalselt sülti süües pole eriti oluline see, millise looma liha seal sees on või millise kehaosa küljest see pärineb. Kui sa juba oled valmis sülti sööma, siis loeb ainult see, et võdisev ja läbipaistev plönn näeks (kõlaks) enam-vähem selline nagu peab, st usutavalt. Maitsega liiga palju mööda ei saa panna. Seega ei ole (natuke üldistades ja lihtsustades) ka suures pildis vahet, kas süldi on keetnud AG, Meie Mees (kellele võiks vabalt omistada loo "Mees") või Hellad Velled seajalgadest või Boipepperoni ja hoopis gurmeelihast. Ei muuda suurt ka see, kui süldi sisse on peidetud veel ülimoodsaid välismaiseid liha-alternatiive või veidi kreisimaid koostisaineid.

Kuigi, muidugi, on konkreetsest albumist rääkides erandeid, nagu juba mainitud brat'ine "Napid papid" või ka "Viinaingel", mis on küll Triibupasta lugu, aga ei paigutu mitte sinna süldi-traditsiooni, vaid ikkagi sinna moodsa reivimuusika omasse, kus Boipepperoni ja An-Marlen varemgi edukalt toimetanud on.

Aga muus osas ei tohi ära unustada, et sült on ikkagi sült, seda tuleb lihtsalt osata turundada ja vajadusel viimase ninanipsuna veel gurmeesüldi kleepekas peale visata. Ja sellega on Triibupasta saanud hakkama, sest samal ajal kui AG kurdab, et Tallinnas teda tõsiselt ei võeta, siis Triibupasta on selle tabaluku lahti muukinud ja distants Põlva ning Tallinna vahel on oluliselt vähenenud. Tundub, et teist aastat järjest jääb Eesti suurimaks regionaalpoliitiliseks saavutuseks räpp-album.