Algus

Adra sõnul ei sünni arhitektuur tühjalt kohalt, vaid lähtub alati konkreetsest vajadusest ja kontekstist, olgu selleks arhitektuurivõistluse lähteülesanne või tellija soov. Samas lisas ta, et arhitektidel on tugev ühiskondlik kutsumus – soov maailma paremaks muuta. "Kes üldse lähevad arhitektuuri õppima, ma arvan, et nad tahavad siiski maailma parandada."

Ader rõhutas, et arhitektuuris sünnib looming alati koostöös, kus ideid arendatakse ühiselt edasi. "Mina olen äärmiselt harjunud sellega, et looming on kollektiivne. Üks viskab mingi asja õhku, teine korjab selle palli üles ja mängib sellega edasi. Arhitektuur ongi nagu jalgpall, kus üks söödab teisele ja tuleb värav."

Samas tuleb arhitektidel arvestada, et isegi pikalt arendatud projektid võivad rahastuse puudumise tõttu katki jääda. Adra sõnul ei ole haruldane, et objekt, millele on aastaid lahendust otsitud, jääb lõpuks hoopis rahapuudusel rajamata. "Paraku me oleme harjunud aktsepteerima, et rahastusotsused võivad päevapealt muutuda."

Valgus

Saates tutvustas Ader oma vanavanemate ehitatud kasvuhoonet, mille valgusolud ja aastaaegade rütm inspireerisid arhitekti mõtisklema ruumi ja valguse seoste üle.

Ta tõdes, et tänapäeva hoonete kavandamisel mängib valguse suunamine ja kasutamine üha suuremat rolli, ent arhitektuuris valitseb endiselt ka laiemalt kasvukeskne mõttemudel, mida tuleks tema sõnul kriitiliselt üle vaadata. Tema hinnangul on praegune ehitus- ja ruumiloome tugevalt üles ehitatud kasvule ja tootmisele. "Ehitame rohkem, toodame rohkem – kõik see on meie majandusse sisse kirjutatud. Me kõik tahame, et oleks rohkem rikkust meie majas või meie aias."

Ta rõhutas, et selline pidev kasvuootus vajab ümberhindamist. "Viimasel ajal räägitakse rohkem, et me peaksime taas kasutama või aina rohkem kasutama seda, mis on juba olemasolev. See lõputu kasvu ja tarbimise teema tekitab küsimusi, et kui jätkusuutlik see on."

Turg

Adra sõnul on turg midagi enamat kui lihtsalt ostlemiskoht – see on sotsiaalse sidususe ja linnaruumi elujõulisuse kandja. Kaubanduskeskuste üheülbastumise kõrval pakub turg ruumi juhuslikele kohtumistele, loovusele ja elulähedasele ruumile.

"Alati on olnud, et turg on üks kohtumiste ja kokkusaamiste kese. See on midagi sellist, mis hoiab linna elus." Lisaks kaupadele ja toidule pakub turg Adra sõnul ka meelelisi kogemusi – lõhnu, hääli ja inimesi, kes loovad eripärase atmosfääri. "See on nagu pool etendus, pool kauplemine."

Arhitekt kritiseeris kaubanduskeskuste levikut, mis toob endaga kaasa linnaelu äärealadele nihkumise ja autokeskse planeerimise. "Kaubandus, mis hoiab linna elus, viiakse kuskile linna serva. Seal on ta hoones kinni ja väga üheülbaline. Inimesed peavad sinna tihti autoga sõitma," nentis ta. "Tänavakaubandus on midagi sellist, mis toimib ka siis, kui sa jalutad, tuled rattaga."

Ta meenutas ka koroonaaega, mil sotsiaalne isoleeritus tõi esile juhuslike kohtumiste tegeliku väärtuse. "Ei kohtunud, ei tekkinud selliseid juhuslikke kohtumisi inimestega peaaegu üldse. See oli väga ilmekas näide sellest, kui palju meil on vaja linnas ka juhuslikke kohtumisi." Turg, kus inimesed kogemata kohtuvad ja vestlevad, aitab Adra sõnul tugevdada kogukondlikku tunnet.

Tänav

Ader leiab, et igal linnal peaks olema oma selgelt eristuv ja inimkeskne peatänav. Tema sõnul on Tallinna südalinnas ruumiline potentsiaal küll olemas, kuid see on jäänud seni kasutamata. "Tallinnas ma olen väga kaua oodanud seda peatänavat," ütles ta, meenutades ka enda osalemist linnafoorumites, kus arutati peatänava ja mereühenduse võimalusi.

Ader nentis, et Narva maantee ja Ahtri tänav on praegu pigem autokesksed magistraalid, mis ei toeta kõiki liikumisviise võrdselt. "Sellega ma ei taha öelda, et autoga linnas sõita ei tohi. Tohib, aga linnas võiks ka kõik teised liikumisviisid olla lubatud," rõhutas ta.

Kuigi Tallinnasse on tekkinud rattaradu, näeb Ader vajadust tänavaruumis süstemaatilisemate muudatuste järele. Ta viitab Tartu autovabaduse puiesteele kui eduloole, kus esialgsele skeptitsismile järgnes avalik mõistmine ja toetus. "Kui see muutus läbi viidi, hakkasid väga paljud inimesed aru saama, millised võimalused selles ruumis veel on."

Adra sõnul ei ole võimalik linnaruumi potentsiaali mõista enne, kui seda ruumi on tõepoolest muudetud. "Täna oled harjunud, et kahe sellise kiviseina vahelt saab läbi küll, aga kui siin pakkuda haljastust, istumiskohti, varju, mõnusat liikumist, siis inimesed saaksid aru, kui palju potentsiaali on tänavaruumis."

Kodu

Adra sõnul ei saa rahvastikuküsimusi, sealhulgas sündimust, käsitleda lahus eluaseme kättesaadavusest. "Kodu on üks olulisi elemente, mis pakub inimesele kindlustunnet, kui on tunne, et seda kodu saab endale lubada," ütles ta.

Arhitekt tõi positiivse ajaloolise eeskujuna esile 1920. aastatel rajatud Oma Kolde, mille ehitamist toetas riik läbi ehitusühingutele ehk kooperatiividele antud sooduslaenude. "Toona, peale esimest maailmasõda ja eluasemekriisi, võttis riik vastu otsuse, et pakume nelja protsendiga laenu nendele kooperatiividele. See on selle tulemus ja tänaseni väga väärtuslik arhitektuur."

Ader märkis, et kodude on see, mis inimeste igapäevaelu kõige rohkem mõjutab. Tänapäeval vajab eluasemeturg tema sõnul rohkem paindlikkust ja variatiivsust, et inimesed ei oleks elu lõpuni seotud ühe suure kodulaenuga.

"Meil on tuhandete kaupa täpselt samasuguseid korterid ja seal sul ei ole väga suurt fleksibiilsust muutusteks. Ma tahaks, et kodudes oleks fleksibiilsust, et ma saan valida endale vastavalt sellele, mis eluetapis ma olen ja kui palju mul pereliikmeid on," lausus ta. "Kinnisvara on suur äri ning kõik ei jaksa kogu aeg ümber kolida."

Valguse puudumine

Sama tähelepanu, mida vajab linnakeskkond, peaks Adra sõnul rakendama ka loodusesse rajatavatele ruumilistele sekkumistele. Koostöös RMK-ga on ta juhendanud kursusi, mille käigus mõtestatakse Eesti metsaruumi. Selle tulemusena on loodusesse erinevaid objekte rajatud.

"Võib küsida, et miks selline tugev sekkumine loodusruumis, aga meie algtõuge oli, et kui vaatame Eesti loodust ja seda, millist infrastruktuuri matkajale on loodud, siis tihti ei ole ruumikvaliteeti, vaid on tehtud keskpäraseid asju. Meie leidsime, et võiks arhitektide ja sisearhitektide kompetentsi ka metsa või loodusruumi panna, nii et see loob veel rohkem tugeva kuvandi Eesti loodusele," kirjeldas ta.

Tema sõnul kutsuvad need kohaspetsiifilised objektid inimesi loodust kogema. "Mina olen väga linnainimene, aga teistpidi ma näen kvaliteete sellistes keskkondades, kus on raba, lõputu pimedus ja rahu. Et mida siis sinna üldse luua? See peab ikkagi teos olema."

Üheks tugevamaks ruumitaju kogemuseks peab Ader olukorda, mil Tallinna tänavavalgustus lülitati öösel täielikult välja. Sellest inspireerituna viis ta tudengid koos kirjanik Valdur Mikitaga öisesse metsa, kus palus neil ilma nägemismeeleta käsikaudu liikuda. "Üritasime esile kutsuda seda, kuidas ruumist aru saada, kui sa nägemismeelt kasutada ei saa. See oli hästi tunnetuslik kogemus."

Adra sõnul on Eestis rabad eriline ressurss – vaikuse, tühjuse ja distantsi kandjad. Ta nentis, et ehkki eestlased kipuvad igatsema mägesid, on just madal ja ühtlane Eesti maastik erilise perspektiivitunnetuse kandja. "Meil võib-olla on üldse eelis – me saame rabades või üle mere kaugusesse vaadata. Ja selles on oma ilu."