Kuidas teie kontserdid õnnestusid?

Ann-Lisett: Kontsertidega saab igati rahule jääda ja igaüks oli omamoodi eriline. Kaks neist olid Toad Halli laval ning üks nn backstage'i alal. Kõige vägevam oli vast esimene õhtune kontsert Toad Hallis, mis lõppes pungil rahvast täis saali seisva aplausiga.

Katariina: Kohal olid ka paar eestlast, kes olid väga liigutatud, et nad Glastonburyl Eesti artisti kuulda said. Tegelikult oli ka teise kontserdi publik väga soe, ilm samuti. Mõlemal kontserdil müüsime ka omajagu plaate. Backstage'i kontsert toimuski hoopis lavatagusel alal ja oli suunatud tiimiliikmetele ja artistidele.

Ja publikut jagus igale kontserdile?

Ann-Lisett: Ise ka ei uskunud seda algul, aga Glastonburyl pole lihtsalt võimalik, et inimesi ei jagu mõne kontserdi publikusse. Pole vahet, mis kell ja kus kohas – inimesed on kohal. Festivalialal oli kokku umbes 250 000 inimest!

Katariina: Tore oli ka see, et kontsertide vahelisel ajal festivalialal ringi kõndides tundsid inimesed meid ära, tänasid meid kontserdi eest ning ütlesid, et olid meid juba oma sõpradele soovitada jõudnud. Nii mõnigi väitis, et meie kontsert oli nende jaoks Glastonbury tipphetk. Ka peale kontserti tuldi meiega rääkima, uuriti pillide ja muusika kohta ning saime plaatidele autogramme jagada.

Mis tunded teid lavale minemise eel valdasid?

Ann-Lisett: Väike närv oli ikka sees, sest nii suurtel festivalidel on tihtilugu ettevalmistusteks suhteliselt lühikene aeg. Mõnekümne minutiga tuleb kõik valmis seada, kiire line-check ja kohe lavale. Sestap pidasime oluliseks reisida seekord koos omaenda helikunstnikuga, tänu kellele me enda ka palju kindlamalt tundsime.

Katariina: Jah, õnneks läks kõik hästi ja saime esinemist nautida. Kokkuvõttes oli ikka väga võimas tunne.

Kas ja kui märgiline Glastonburyl esinemine teie endi ja teie karjääri jaoks oli?

Ann-Lisett: See oli meie kõigi jaoks suurim festival, kus me nii külastajate kui artistidena käinud oleme ning seega ka väga märgiline sündmus meie teekonnal. Siiani on raske uskuda, et see päriselt juhtus – esineda nii suurte nimedega samal festivalil, anda kolm kontserti ning kogu seda üritust kogeda. Raske on seda sõnadesse panna.

Katariina: Saime kindlasti palju tähelepanu ning see on oluline verstapost meie karjääriredelil. Aitäh ka perekond Selidele ning teistele ettevõtjatele, kes on meile sellel teekonnal õla alla pannud.

Milline teie festivalielu igapäev välja nägi? Pidite telkima?

Ann-Lisett: Kuna tegu on põllufestivaliga, siis tõepoolest enamik artiste, meeskond ja külastajad ööbisid telkides. Meie jaoks oli natukene uhkem glampingulaadne telk valmis pandud. Aga kuna festival oli nii põnev, siis me seal telgis just eriti palju aega ei veetnud.

Katariina: Muidugi ei saa üle ega ümber Glastonbury kurikuulsatest tualettidest, mille konditsiooni kohta just liiga palju head ei saa öelda. Pesemiseks õnnestus meil kogu festivali tingimusi arvestades leida suisa luksuslik variant. Aga päeva lõpuks on see kõik erakordse kogemuse kõrval muidugi tühi-tähi.

Nii et saite ise ka festivalialal ringi seigelda? Mis mulje festival läbi "külastaja" pilgu jättis?

Ann-Lisett: Jah, kasutasime iga võimalikku hetke festivaliga tutvumiseks ja avastamiseks, aga kahjuks ei suuda vist mitte ükski kirjeldus ega pilt anda edasi seda, mida me seal kogesime. Juba esimesel päeval ringi kõndides olime pahviks löödud ja äkki isegi veidi ehmunud. Seal toimub nii palju... Iga kahe sammu järel on uus lava, kus keegi esineb, inimesi on nii tohutult palju. Sealjuures on iga külastaja näinud vaeva oma festivaliriietusega, mis moodustavad omaette vaatamisväärsuse.

Katariina: Ja millised lavad! Tohutud dekoratsioonid, välgud, paugud, üleelusuurused kaunistused, linnakud, majad, skulptuurid jne. Täiesti uskumatu. Sealjuures olid kõik inimesed väga rõõmsad ja lahked, me ei kogenud ega näinud ka pealt ühtegi ebameeldivat hetke, kuigi suurtes massides tungeldes võiks arvata, et seda tuleb ka ette. Rahvamassid olid nii suured, et öösel sisuliselt korraldati inimeste liiklemist vastavalt ühe- ja kahesuunaliseks.

Jõudsite ise ka mõnda kontserti kuulata? Kes kõige paremad olid?

Katariina: Esinejaterivi oli muljet avaldav – Charli XCX, Neil Young, Prodigy, The 1975, Tom Odell ja palju teised. Isegi kui sa oleksid väga tahtnud, siis poleks olnud võimalik, et sa ühtegi artisti ei kuule. Seal olid tõesti igal sammul lavad, mis tegi ka uute artistide avastamise väga lihtsaks. Minu highlight oli kindlasti A. G. Cook, keda teadsin ka varem, aga ei oodanud, et tema kontserdist sellise elamuse saan. Lisaks ka Pinkpantheress, Charli XCX-i eepiline show, Doechii ja mitmed-mitmed väiksemate lavade artistid.

Ann-Lisett: Mulle avaldas muljet näiteks kogu melu ja produktsioon The 1975 kontserdil. Meie mänedžeri Marili võimsaim elamus oli Tom Odell, helikunstnik Stenil jällegi Neil Young.

Kas saite võimaluse fännipilte ka teha kellegagi?

Katariina: Seekord tuldi hoopis meiega pilti tegema.

Kas välismaine meedia tundis ka mingit huvi?

Ann-Lisett: Meil õnnestus anda kohapealt BBC6 raadios otse-eetri intervjuu. Arvestades, et festivalil toimub enam kui 3000 esinemist ja paljud neist ka väga suured artistid, siis oleme stuudiokutse eest väga tänulikud. Meil oli Cerys Matthewsiga väga soe vestlus.

Kas saite mõnele suurele ja raskele muusikaturu-uksele ka jala vahele?

Katariina: See selgub arvatavasti hiljem, aga teame, et hea sõna on liikvele läinud. Mõned huvilised astusid ligi küll. Mine sa tea, äkki tuleme millalgi ka Glastonburyle tagasi.

Mis teid nüüd ees ootab?

Ann-Lisett: Järgmine peatus pole sugugi vähem elevust tekitav. Nimelt astume õige pea üles Roskilde festivalil Taanis, mis on sellele hullumeelsele kogemusele Inglismaal kindlasti hea jätk. Kaks Euroopa suurimat festivali ühe nädala jooksul!