Eks tubli festivaliline käib läbi kõik Tartuffi linastused, sest 20 filmi nädala peale ei ole tegelikult sugugi hoomamatu ülesanne. Aga selleks, et siiski asja lihtsustada, olgu siinkohal välja toodud kavast mõningad rohkem silmapaistnud linateosed. Tasub märkimist, et eriti tugev ja huvitav on just Tartu Elektriteatri dokfilmiprogramm, milles vaatamist väärivad tegelikult kõik teosed.

"Ma armastan sind igavesti"
Režissöörid: Cazzie David ja Elisa Kalani

Alustame soovitusi aga mürgisest, hüsteerilisest ja kinnisideelikust armastusest. "Ma armastan sind igavesti" on absurdivõtmes vaade tänapäevasele kohtingukultuurile, mida tunduvad iseloomustavat vaid pidevad situationship'id ja suutmatus luua püsivaid ja tõsiseid suhteid. Kui peategelase Mackenzie ellu siseneb aga suurt kiindumust ja andumust üles näitav Finn, tundub talle, et õnn on lõpuks tema õuele jõudnud. Järgneb aga täiesti üle võlli lugu üdini sõltuvuslikust suhtest ja hirmust üksiolemise ja hülgamise ees.

Kui ühelt poolt tundub tegelaste käitumine kõik nii uskumatu, siis ometi tundub see kõik mingil määral nii päris. Film tabab küllaltki hästi praeguse ajastu vaimu, kus keegi ei soovi pühenduda, kuid armastust otsivad kõik sellegipoolest. See on komöödia, kus näitlejad kõõluvad ülemängimise piiripeal ja on nii põnev jälgida, kas nad sealt ka alla kukuvad.

Finni rollis astub üles kusjuures legendaarse Jack Nicholsoni poeg Ray Nicholson, kes on otsustanud vist samuti enda niši suunata psühhootiliste tegelaskujude kehastamise poole. Asi võib olla tõesti geenides, sest täiesti ennastunustavalt hullumeelselt mängib Nicholson ühtaegu haledat, kuid ometi hirmutavat-maniakaalset poiss-sõpra, nii ei jää nagu Mackenziel ka vaatajal üle pahvatada vahel muud kui "WTF?!".

Film linastub 7. augustil kell 22.00 raekoja platsil.

"Militantropos"
Režissöörid: Alina Gorlova, Simon Mozgovyi, Yelizaveta Smit

Kui õues ei viitsi istuda, näiteks kui sajab vihma ja keep jäi koju või on hoopis liiga palav, siis tasub üles leida parima esireaga kinosaal Eestis ehk Tartu Elektriteater, kus näitamisel eripalgeline dokfilmiprogramm. Ukraina sõda käsitlev "Militantropos" kuulub aeglase kino meistriklassi sekka, mis haarab kohe esimestest kaadritest, ja ei lase lahti ka peale lõputiitreid. See on film armastusest enda kodumaa vastu, kohanemisest sõja argipäevaga, sest tähendab "Militantropos" just sõjas treitud inimest.

Režissöörid lasevad visuaalil ise rääkida, siin ei ole vaja ei peale lugemist ega rääkivaid päid, narratiiv on niigi selge, kaadrid on pikad ja ausad, kadreering ühel korral intiimne, mõnel teisel korral lausa kohati poeetiline, alati mõjus. See on rahulik (kuid ometi nii intensiivne) kulgemine kaevikute, sõjatandriks muutunud linnamaastike, telkide, koduköökide ja -põldude vahel.

Film linastub Elektriteatris 5. augustil kell 17.30.

"Paul"
Režissöör: Denis Côté

Denis Côté dokumentaalfilm räägib loo Paulist, kes on end oma pikast depressiivsest eluperioodist välja kangutanud läbi omaenda koristusteenuse rajamise läbi. Oma teekonda jagab ta iga päev Instagramis konto Cleaning Simp Paul alt, kus tema sisus saavad kokku motiveerivad sõnavõtud ja rahuldust pakkuvad toakoristuse ja -puhastuse montaažid. Tema nišiks koristusteenuste alal on aga naised, veel täpsemalt dominatrixid, naised, kes võtavad BDSM-praktikates domineeriva rolli. Paul pakub neile võimaluse enda koristamistööde ajal ja pärast tema peal omi fantaasiaid läbi mängida.

Kuigi kaamerasilm ei jaga siin erilisi hinnanguid ja vaatleb kõike kõrvalt, siis joonistub siiski välja väga positiivne vaade BDSM-i kogukonnale. Me näeme, kuidas naised Pauli pidevalt piitsutavad, teda kinni seovad ja tal otsas talluvad, kuid ometi on seal juures ka mingi austus. Vaataja saab küll ise otsustada, kas Paul ise on selle kõige keskel ikka õnnelik. Siiski areneb tal mitmete naistega välja usaldus ja sõprus, omal moel lükkavad nad kõik Pauli tagant ka tema enda arenguteel, pannes teda karistuseks näiteks tervislikult sööma või kätekõverdusi tegema, oh missugune sadism.

Ja kuigi me ei saagi väga täpselt teada, kuidas Paul sellise niši enda jaoks avastas, siis sissevaade tema elusse mõjub huvitavalt inspireerivalt. Heaks eelvaateks filmile võib külastada Pauli Instagrami kontot @cleaningsimppaul.

Film linastub Elektriteatris 6. augustil kell 18.00.

"Sanatoorium"
Režissöör: Gar O'Rourke

Iiri režissöör jälgib humoorikas, helges, kuid ka kummitavas dokumentaalfilmis ühe Odessas asuva sanatooriumi igapäeva elu, tutvustades vaatajale asutuse töötajaid kui ka kliente, nende hädasid ja valusid, olgu need kehalised või hingelised – sanatoorium üritab leevendust pakkuda neile kõigile.

Me näeme külastajaid püherdamas ja lebamas süsimustas ravimudas, saame tuttavaks arstidega, teenindava personaliga, külastajatega, kelle seas on oma liigestele leevendust otsivaid üksikuid vanainimesi, Ukraina sõja veterane ja leski, oi-kui-koomiline ema-poja paar, kes lisaks ravivetel lõõgastumisele, otsivad pingeliselt 40-aastasele pojale ka abikaasat, jpt.

Filmis kujutatud keskkond on pea täielikult aja hammasrataste vahele jäänud, vaataja viiakse teise ajastusse, veidi unise puhkuseaja argipoeetika keskele. See on lugu tervenemistest sanatooriumis, mis on aga ise enda viimaseid elupäevi nägemas, vajades hädasti remonti. Samal ajal kummitab kuskil läheduses ka tume vari, harvad ei ole õhurünnakute häired ja kaugusest kostvad pommiplahvatused. Nende koosluste tulemiks on mõrumagus lugu.

Film linastub Elektriteatris 8. augustil kell 18.00.

"Uus laine"
Richard Linklater

Tartuffi avafilm "Uus laine" on kummardus aga Prantsuse filmikunsti uuele lainele aluse pannud Jean-Luc Godardile. Film järgibki tema esimese filmi "Viimsel hingetõmbel" loomislugu. Filmis on välja toodud arvukalt erinevaid tolle aja Prantsuse filmiinimesi, mis tähendab, et asjast veidi kaugemal seisval inimesel tasub linastusele entsüklopeedia kaasa võtta. Film on pungil täis Godardi "Viimasel hingetõmbel" stseenide taaslavastusi ja on huvitav ettekujutus sellest, mis toimus kaadri taga. Me näeme, kuidas filmikriitik Godard, kes pole elus veel ühtegi mängufilmi teinud, lammutab jäägitu enesekindluse ja üleolevusega kõiki seniseid norme. See hullu geeniuse võrdpilt mõjub ühtaegu nakatavalt ja inspireerivalt.

Selle nii prantslasliku filmi on kõik lavastanud aga hoopis ameeriklasest režissöör Richard Linklater, kes üldisele ajastu olustikule ning Godardi tunnetusele teda matkiva vormiga pihta saanud. Ka prantslased ise jäid filmiga rahule, sest Cannes'is pälvis film arvukalt kiidusõnu ja austusavaldusi.

Filmi fookuses oleva "Viimsel hingetõmbel" saab kusjuures Tartuffil läbi vaadata hilisõhtuses filmiklassika programmis.

Film linastub Tartu raekoja platsil 4. augustil kell 22.00.

Öine filmiklassika programm

Algava festivalinädala hilisõhtutel tasub sammud raekoja platsi poole seada aga võimalikult tihti, sest magusat filmiklassikat jagub tõepoolest igasse öösse. Meile näidatakse Baz Luhrmanni töötlust "Romeost ja Juliast", kus Romeo rollis ei astu üles ei keegi muu kui verinoor Leonardo DiCaprio. Silmailu pakuvad Jean-Louis Trintignant mehena ja Anouk Aimée naisena filmis "Mees ja naine". Läbi laulu räägitakse traagiline armastuslugu "Cherbourgi vihmavarjudes". Varem nähtud "Uuele lainele" pakub hea paarilise "Viimsel hingetõmbel". Sellega oleme me kinoklassikaga aga alles poole peal!

Üks paremaid kui mitte parim kaasaegne armastusfilm "Enne päikesetõusu" sobib öisesse kavva nagu valatult. Vaatajat võluvad Julie Delpy ja Ethan Hawke'i ekraanikeemia koos ülemõistuse hea dialoogi ning suveöö vaadete ja hõngudega. Kuigi "Enne päikesetõusu" on küll vaid esimene osa triloogiast, siis siinkirjutaja pole suutnud järgmist kaht osa endiselt ära vaadata, kuna filmis esitatud potentsiaalsuste järelmiga ei suuda ta toime tulla. Võimalus filmi lõpus ise otsustada, kas noored veel üksteist kunagi näevad, on nii lihtne, kuid nii ilus.

100 aastat on nüüd möödas legendaarse Charlie Chaplini hittkomöödia "Kullapalavik" ilmumisest – tippvormis Chaplin ja nälgivad-külmetavad kullaotsijad on ajaproovile täie jõuga vastu pidanud. Külmast on aga hea lennata otse sooja Marokosse ja ööklubisse "Casablanca", kus ootavad filmiajaloo ikoonilised tsitaadid ja muusikapalad.

Festivalile paneb punkti aasta alguses siit ilmast lahkunud David Lynchi pöörane ja sõge märuli- ja armastusfilm "Loomu poolest metsikud". Nicholas Cage mängib elvisliku olemismaneeriga pätti (kes ka laulab!), kes põgeneb pärast vanglast vabanemist koos oma eluarmastusega tolle raevuka ema eest. Rohkem polegi vaja öelda.

Tartu armastusfilmide festival Tartuff toimub 4.–9. augustil Tartu raekoja platsil ja Tartu Elektriteatris.