Kui Queens of the Stone Age baari astub, siis jääb klaverimängija vakka. – Dave Grohl

Kõigepealt tahaksin alustada kuidagi võlgu jäänud kiidusõnadega promootori Live Nationi aadressil, kes on tänavu suvel pakkunud kaks väga erilist kontserdielamust – AC/DC ja Queens of the Stone Age – ja kolmas, Mogwai, tõotab septembris tulla samuti erakordne. Queens of the Stone Age'i jõudmine Eestisse tundub omamoodi väike imetegu – kas tõesti on sellisel niši ja peavoolu piiril asuva bändi kuulamiseks siinmail piisavalt rahvast? Ambitsioonikas tundub ka kontserdi panemine sellesse tagurpidi keeratud plekk-kausi moodi võimlasse, mille nimi on nüüd siis seekord… mõtlen hetke… Unibet Arena. Aga kuhu siis veel? Lauluväljaku bänd see pole, Helitehase oma samuti mitte. Peame leppima suurhalliga, heli teeb kohati sellele kohale karakteerseid trikke, aga vähemalt on pandud istepinkide ette suured kardinad, mis ilmselt saali akustikat märkimisväärselt parandasid. Rahvast on kuulu järgi peaaegu piisavalt, aga mitte päris. Meeldetuletus kõigile: kui te päriselt lähete Queens of the Stone Age'i asemel vaatama samal õhtul Õllesummeril Terminaatorit, siis ühest hetkest jäämegi Terminaatoreid kuulama omaette siin Euroopa taganurgas.

Kui Terminaatori puhul on ainus enam-vähem okei asi selle bändi nimi, mis on võetud väga heast filmist, siis minu suureks üllatuseks algab ka minu kontsert herr Schwarzeneggeriga, kui avamänguks kõlab … "Conan the Barbarian"! Basil Poledeourise võrratu eepiline musa orgiastseenile. Selles kõiges on lausa füüsiliselt tunda bändi juhi ja laulja Josh Homme'i käekirja. Barbarid, orgia, filmi soundtrack. Eepiline.

Josh Femme

Ja ka QOTSA jutustus algab päris algusest, omanimelise debüütplaadi avaloost "Regular John". Bänd on ülesannete kõrgusel, aga Homme võtab siiski oma olekuga kogu tähelepanu endale. Avataktidest peale on tal kitarr kaelas ja jaki kraenurgad üleval, selline gruuv puusas sees, et tahes-tahtmata meenub üks ja ainus Elvis Presley. On ju ka tema hüüdnimi Ginger Elvis ehk punapäine Elvis. Homme'i kohalolus on midagi voolavat ja seda nii tema olekus laval, mis painutab kohati füüsilise maailma piire, nii et ei saa aru, kas ta on päriselt tahkes, vedelas või hoopis gaasilises olekus, kui ka soolises voolavuses. Nõus, et ühest küljest on QOTSA väga macho'lik bänd ("Conani" intro, halloo!) ja mängitakse laias laastus musklirokki koos selle juurde käivate maskuliinsete rokkismidega.

Samas tuleb tunnistada, et Homme'i kuvatav macho-unelm on midagi täiesti erinevat kasvõi näiteks Lemmy omast. Siin on palju enam hämartsooni ja ambivalentsust. Bändi nimigi on ju Queens of the Stone Age – queen kui kuninganna, aga slängis ka naiselik geimees – ja Josh Homme teab seda väga hästi kui palju on temas ka Josh Femme'i ja kuidas see enda seest välja meelitada. Keeruline on tema mõju kirjeldada, aga julgeks väita, et terve plejaadi rokkstaaride hulgas on tema olemises midagi täiesti ainuomast. Kui muidu ütleb klišee meessoost staaride kohta, et "naised tahavad olla temaga ja mehed tahavad olla tema", siis Homme'i puhul läheb ilmselt nii mõnelgi mehel – ja mitme tuttava off the record kinnitusel – keeruliseks otsustada, kumb lausepool valida.

Vau, mida sõit

Lood tulevad üksteise järel, väga tasakaalustatult üle kogu diskograafia – viis lugu viielt eri plaadilt. Bassimees teeb kohati väga huvitavaid liigutusi, võttes mingeid gruuvivaid seitsmepenikoormasamme, laval on kokku kohati lausa kolm kitarri, sest tagaplaanil püsiv QOTSA nn. eriefektide spetsialist ja ansamblist Dead Weather tuntud multimees Dean Fertita sekeldab kolme mehe eest, jagades end kitarri, sündi ja vist ka heliefektide vahel, mis samas puldist justkui vahepeal kostavad. Huvitavalt on vahepeal üks lugu (aga kahjuks ei mäleta enam, milline), kus Fertita dubleerib noot-noodilt mõned meetrid temast eespool laval seisva kitarristi Troy Van Leeuweni mängu. Ei saa küll helimassist aru, kas ta mängib kitarri või süntesaatorit läbi kitarri, aga Fertita tundub olevat nagu liim, mis muud kokku kleebib sealt, kust vaja.

Kuigi võiks vaielda, et QOTSA parimad plaadid jäävad juba minevikku jäävatesse aastatesse, on nad laiv-bändina küll täielikus tippvormis. Oma vormi hindab optimistlikult ka Homme, kes pidi küll eelmisel aastal vähi tõttu tuuri pooleli jätma ja kibekiiresti operatsioonile minema, aga nüüd, kuuldavasti üsna ebatemalikult, laval sigareti ette paneb ja siis järgmisegi. Ei suuda kuskilt infot leida, kas tal oli kõrivähk või midagi muud, aga igal juhul tundub selline rokilikult pillav ja hoolimatu stiil sellele bändile omane.

Homme on öelnud, et QOTSA on ideaalne kõrbes autoga sõitmise muusika. Ja nagu on öelnud üks teine kõrbe- ja autosõidufänn, kirjanik Hunter S. Thompson: "Elu ei peaks olema teekond hauani eesmärgiga jõuda turvaliselt kohale kaunis ja hästi säilinud kehas, vaid pigem saabuda tolmupilves teepervel pidurdades, täielikult ära kasutatu ja ära kulununa, hõigates valjult: "Vau, mida sõit!"". Meenub ka tahtmatult see, et Homme'i teine projekt Eagles of Death Metal oli ju see bänd, kelle kontserdi ajal toimus Pariisis 2015. aastal Bataclani klubi terrorirünnak. Õnnelik lugu, et Homme selle bändiga kunagi tuuritanud ei ole ja ainult stuudiolindistustel osaleb, aga eks selline asi jätab ilmselgelt kõva psühholoogilise jälje. Kulumisjälje.

Väike küla ookeani ääres

Kontserdi esimese veerandi järel võtab Homme korraks aja maha, et Eesti aadressil üks kiidukõne teha. Juba mitu päeva varem Eestisse esmakordselt saabunud bänd oli nende enda sõnul meie väikesest riigist vaimustuses. Vabalt parafraseerides: Loodame, et te ise saate aru, kui erilises ja ilusas mereäärses ja nurgataguses paigas te elate". Ja lõpetuseks: "Hoidke seda saladust ja ärge laske neil jobudel siia tulla". Tahaks uskuda, et ta mõtles venelasi ja hetkelist geopoliitilist olukorda. Ma ei suuda naeru pidada, kui üks irvhammas publikust vastab sellele lausele hüüatusega "Muchas gracias!" Mehhiklane tervitab ameeriklast. Me oleme juba siin.

Ja kõnele otsa sobivalt lugu "I Sat by the Ocean", mis räägib originaalis ilmselt Californiast, aga tol ühel õhtul natuke ka Tallinnast. I sat by the ocean and drank a potion baby to erase you.

Veel viie loo järel avatakse mikrofon soovilugudele ja rahvas kisab läbisegi erinevaid lugusid. Üks kodanik on lausa paberilehe valmis teinud loonimedega, mis rahva hulgast ka lavale rändab ja äramängimist leiab. QOTSA teeb lausa neli soovilugu – kuulu järgi rohkem kui tavaliselt –, nende hulgas kaks lugu debüüdi pealt, "Mexicola" ja "Avon", mis mõjuvad eelnenud rea uuemate plaatide foonil märksa toorema ja käredamana ning tuletavad meelde, et QOTSA uuema perioodi eksperimenteerivam laad kõnetab pead väga edukalt, aga hinge lähevad pigem algusaegade rajuma saundiga lood. Soovilugude naljaka vahepalana meenub, et Homme osutab ühel hetkel rahvasse otse esiridadesse, ilmselt näpuga mingile kirjutisele või paberile osutades ja ütleb: "SEDA me küll ei mängi". Väga huvitav oleks teada, mis seal kirjas oli. Lavale aga lendasid umbes samal ajal ka ühed naiste aluspüksid, mille peale Homme ütles rahva hulgas ühele lapsele: "Vaata-vaata poiss, sealt sa tulid".

Rocca al Mare

Soovilugudele järgnes aga õhtu ägedaim kaasalaulmine, kui loo "Make it With Chu" refrääni I wanna make it, I wanna make it wit' chu laulis kaasa kogu saal või vähemalt nii see minu asukohast tundus. Olin kuidagi rahva liikumise käigus triivinud muudkui ettepoole ja leidsin end sellele kaunile kaasalaulmisperioodile järgnenud käreda lõppfaasi ajal otse lava eest, keset võrdlemisi meeletut möllu, proovides korraga kuulata, hüpata, prille hoida, kaasa laulda, karjuda, püsti jääda ja surmapõlgavalt isegi teloga paar pilti teha. Möirgav rokktriikraud sõitis mul sirgelt üle pea, füüsiline, katartiline, spirituaalne ja mingis mõttes ka sektilik elamus garanteeritud. Kui keskpaiku oli võimalus QOTSA kontserti ka peaga vaadata, siis lõpuks pommitati kõiki nuiaga kiviaega tagasi. Mingid kodanikud võtsid ees ette üsna korraliku circle pit'i, mis tõi kaasa laheda maailmade kokkupõrke. Queens of the Stone Age'i kontserdil oli ilmselt piisavalt neid, kes seda metali subkultuurist tuttavat traditsiooni tundsid, aga selgelt ka neid, kelle näolt peegeldus täielik hämmar ja püüdlikult filmiti kõik üles. Inimene õpib terve elu.

Väljudes leidsin maja eest käimas spontaanse ülivõrrete loopimise võistluse, millest ka ise natuke aega osa võtsin. Ümberringi Rocca al Mare – Rock by the sea.

Lugude nimekiri:

Regular John
No One Knows
I'm Designer
My God Is the Sun
Emotion Sickness
I Sat by the Ocean
Time & Place
Carnavoyeur
The Way You Used to Do
I Never Came
Avon
Mexicola
I Appear Missing
Made to Parade
Make It Wit Chu
Little Sister
Go With the Flow
The Lost Art of Keeping a Secret
A Song for the Dead
Outro