"Kuumad allikad. Ulmeantoloogia" (2025), koostanud Tormi Ariva

"Ulmeguru ulmesari" on hea hoo sisse saanud. Ekstra ägeduslik raamatujada ses mõttes, et kuigi jo sarja enese pääliskirjas sisaldub kaks korda sõna "ulme", suudavad nad välja anda sihukest ulmet, mis ka ulmepõlguri lugema naelutada mõistab. Nüüd siis eesti algupärase ulme algusajad, jutud sisuliselt saja aasta tagant, natuke rohkem ja natuke vähem, tibake edasi, tsipake tagasi. Puhas rõõm jo võimalus näha keele enese kasvamist, ekslemist ja pekslemist nois ajus. On suuri tegijaid nagu Eisen, Gailit, Kivikas, Tuglas. Ja on sihukesi, kellest enamik kuulnudki pole nagu Olaf Rood või Karl Hoerschelmann. Lisaks pihuga noid, keda ulmega küll ei seostaks – Marie Heiberg, Paul Viiding, Mihkel Jürna… Tegelikult on iga lugu mingis mõttes üllatus. Iga lugu on varustet ka korraliku ülevaatega autorist ning raamat ise väärindet ees- ja järelsõnaga. Kuramuse korralik komplekt, panen virtuaalse auraha koostajale kohe rinda.

"Riimiga ja ilma. Andres Vanapa luulet" (2025), koostanud Elia Mell

No kes seda Vanapat nii väga mäletab (välja arvatud need, kes mäletavad vägagi). Ta ei ole kunagi olnud sihuke suur luuleheeros nagu Under või Runnel või Kareva või Rooste, kellest kuidagi üle ega ümber ei saa. Vanapast saab küll. Ent miks peaks. Vaimukas luule lihtsale inimesele on äkitse just see, mida vaja. Loed ja naudid. Ja ei tehta mingit allahindlust, ei anta suvalist odavkaupa – Vanapa lihtsuses on naer, nutt ja tõsine tera ühekorraga sees. Luules ja rokenrollis on too teema, et ei tohi iseennast liiga tõsiselt võtta, kõike muud võib.

"Riimiga ja ilma" on kokku pandud isevärki kombel – olen kogu seda kraami ju kunagi lugenud, ent või ma praegu oiman, mis tekst mis ajast pärit on. Parem ongi. Iga uus kokkupanu annab vastse värske vaatenurga. Mida iga hea poeet vaieldamatult väärib. Olgu ta või ammu surnud. Enamik paremaid luuletajaid ju ongi ammu surnud ning ega noile elusatele enam ka palju kümnendeid kingita. Carpe diem!

Christoffer Holst "Hõrk pimedus. Krimilood Rootsimaal" (2025)

Ma eriti ei armasta seda va muhekrimi mõistet. Kui paha asja tehakse, siis mida muhedat ses ikka nii väga olla saab. Loodus ja kuritegevus on ses suhtes sarnased, et telekast või raamatust mõjuvad mõneti meelelahutuslikult, ent otsene kokkupuude elavas esituses on vähemalt ebamugav. Kui mitte hullem. Mis ei tähenda, et raamatuid poleks tore lugeda ega telekat vahva vaadata. Ja kui mõnedki autorid maalivad oma kodumaad kuidagi kangesti tumedatooniliseks, siin põhjapoolsetel aladel seda enam, kus ju enamasti tume kolb ongi, siis Christoffer Holst võtab sihukese õdusa suureks kasvanud Bullerby laste Rootsi ja paigutab sinna ootamatu pahanduse. Ei saa öelda, et nalja saama ei hakkaks. Ja põnev on ka. Eesti suves Rootsi talve üle virisemist lugeda on täitsa lustakas. Ise lähen küll ja otsin lõbu pärast sarja esimese raamatu üles, saab mõned mõnusad tunnid veeta.