Kate Foster "Neitsi" (2025)

Päris julm lugu, aga hästi inimlik ka.

Vanasti olidki koledad ajad. Mõnikord mõtled, et ah sa vanakuradi raisakurat, küll elame halvas ajas ja mis kõik veel. No siis ongi tarvis ajaloolisi romaane lugeda ning mõista süvitsi, mäherdusest jampsist inimkond on ussi kitsaskoha kaudu end ikkagi tänasesse päeva välja uuristanud. Päev muutub hetkselt heledamaks, auka! Mäletatavasti juba Ivan Orav otse põrgust kirjutas, kuidas vana aja inimesed olivad maru tillukesed, raudrüütleid kasutati kahvlitena ja ükspä läks Homeros silma, küll kipitas seal. Päris ajalugu on mänguajalugudega üsna üht nägu. Kõik, kes mäletaksivad, on kenaste surnud. Ning kogu kammaijaa veenvaks kangaks lõimunud-põimunud.

On põnevik. On palju enam. Lõpp ja lõpuni jõudmus on ajaloo tõttu kohe selge. Ent lugu ja kulg hoiavad pinget küllaga. Küll aga tuleb tunnustada autori oskust vältida posi ja nega. Siin ei ole ühtki "head" ega ühtki "paha". Igal on omad motiivid, kõigile saab natuke kui mitte just kaasa tunda, siis vähemalt nendega kaasa elada, neid mõista. Jah, võiks ju öelda, et kõigil on omajagu õigus või et kõik on äkapead. Ajastu on tegelikult see, mis kõige kurjema kurikaga piki kolpa saab. Vanasti olidki koledad ajad. Ütlesin juba. Võetagu õppust ja mindagu samm-sammult edasi. Kannatas Britannia ära kodusõdilikud sajandid, elas üle ka Margaret Thatcheri (ding-dong, the witch is dead), kannatab akuutsed mullistused kaa ärr, ehkki Cromwelli ja Thatcheri jampsi kokku riibumine võtab kahtlemata väge pluss aastaid pluss mõttertarkust. Hea lugu päris asjadest kulub alati ära – lugev on tugev. Lugegem!

Suurbritannia sisemised sügelemised pärast roomlaste lahkumist tänaseni on omaette teema, ent Foster toob välja isegi ühe linna ja ühe aasta jamõne miili piires põiknenud erisused. Klassiühiskonna karm kamm naakuinoo. No ja siis lugege Ian Rankinit kõrvale ja otsige odavlend Edinburghi. Odavat öömaja ei julge lubada, kõik ju loevad ja lendavad. Ok, mõned ei loe. Nondega kohtuge soojamaa saartel. Või ärge kohtuge. Ärge parem kohtuge.

J. K. Rowling "Tasku-Potterid. Harry Potter" (2025), "Tasku-Potterid. Hermione Granger" (2025), "Tasku-Potterid. Ron Weasley" (2025)

No ega nad taskusse hästi mahu. Või kui, siis mõnesse suurde moodsasse poolde pjorse rippuvasse karmanisse, mille nad oma teravate nurkadega kärmeste ribadeks hõõruvad. Samas mõeldud on nad nii väikestele lastele, kelle taskusse peale rasvakriidi ja kleepuva kompveki midagi ei mahugi. Võib-olla üks suur mõnus jõulupäkapikutasku aitaks siin?

Alkoholitootjad on ammu aru saanud, et turgu tuleb sisse söötma hakata varakult ja igasugu sugusiga limpsilaadsete toodetega. Kirjandusega on samamoodi – kui kohe noorele hingele Dostojevskiga lajatad, siis rohkem ta raamatu poole ei vaata. Harry Potteri saaga on toonud kirjanduse juurde rohkem uusi lugejaid kui varasem loostik kokku. Au emand Rowlingule!

Siin meil siis põhiasjad kolmeaastase tasemel ja imetabase pildistiku varal lahti seletet. Iga vähegi arukas laps oskab edasi minna ja siis veel ja veel. Kirjandus on sõltuvus. Kõik ei ole sõltlased, aga mis siis. Parem ikka kui viina visata või nurga taga tabletti järada või ohjeldamatult sporti teha. Saab targemaks ja lööb meeled lahti. Lollid ei loe kunagi midagi, ent nutikamatele peavad avali olema kõik uksed. Harry Potteri maailm on üks väga äge värav.

Harry Potter on üks meie maailma Suurtest Lugudest. Mu oma tütar ütles, et esimene eestikeelne Potter ilmus siis, kui ta esimesse klassi läks ja viimane film tuli välja siis, kui ta gümnaasiumi lõpetas. Elumuutev värk, algus on tehtud, lugege pisikestele ette ja lugege edasi! Homeros ja Shakespeare juba lugesid ja nüüd muudkui vaidlevad, kas nad ise mõistnuks etemini teha…

Algajate lugejate sissejuhatamine ühte vaimuilma on õige tegu. Kui see kraam kaubaks läheb, näeme ilmselt veel paljude tegelaste lühi- ja lähikujutamist. Maailm nõnda toimibki. Voldemortist suvalise naksaka samblani. Ja voldemordid saavad lõpuks kavalamate väikeste käest lutti. Mingu see nii, mitte naa.

Ma lähen katsetan nüüd oma kolmeaastase õetütre peal ja kõlan tagasi. Olen üsna kindel, et muumaailm toimib endiselt. Seni on ju töötanud küll. Rujaline roostevaba maailm, rujaline tulevärk!

Kui Ott Arderi sõnadega jätkata, siis tõepoolest on asju, millest jagu ei saa vaglad, koid, ei riku neid ei rotid ega rooste. Potter on kõva nagu Kunksmoor.