Johanna Unt "Suur tüli ja suvevaheaeg" (2025)

Suvevaheaja lõpuks saabus vahva suvevaheajaraamat. Võtke näppu ja nautige jahedatel aastaaegadel või meenutage suve või valmistuge järgmiseks. Ma ei ole ealiste iseärasuste tõttu teab kui hea noortekate hindaja, aga selle ma tunnen ära, kas jutuvestmise oskus on olemas või ei ning kas saag tõmmatakse sahedaste käima või törtsub mootor lurinal maha.

Enamasti tuleb teha va viiekümne lehekülje testi – et kui selle ajaga kaasa ei kisu, siis võib rahulikult kõrvale jätta ja edasi kinkida (sest ära visata raamatuid ei või, kõigele on kusagil lugeja – kui on). Siinkohal muret pole, asjaks läheb juba esimesel leheküljel. Ja võib väita, et kui te täna selle suure tüli ja suvevaheajaga suhtlema hakkate, siis tarkusepäevaks saate läbi loetud, sest ühe jutiga lugemiseks ta mõeldud ongi ning säändsena toimib täiega.

Hirmsal kombel meenus, et Võsu kanti pole tänavusel soojal aastaajal sattunudki ning seda viga kutsub raamat parandama nii kähku kui võimalik. Kvaliteetne uue aja lastekirjandus – jätkuks vaid lugejaid. Küll jätkub. Poisid võivad ka lugeda! Poisid peavadki lugema hakkama!

Noh, ja kui korraks päris raamatu lõpu juurde tulla, kus väike mure oli luuletuse riimuma panemise üle – head luuletust tehes ei tasu end ilmtingimata vormi sisse suruda. Lihtsa riimi kõrval on muidki poeesimisviise, millega tutvuda. Ja kui need selged, saab katsetada vormivaba värsistamist. Alustamiseks ikka hüva, ent mitte ainumas. Meel vabaks, vorm käppa!

Sussi Bech "Aida Nur" (2023)

Vanade heade koomiksite kuldse ajastu suured tegijad, olgu või Tintin ja Asterix, olid minuvanuste maailmast väga eemal, Piilupart Donaldit pool sajandit tagasi näpuotsaga anti. Miskipärast tundus koomiksižanr tibladest okupantidele kangesti ohtlik. Euroopalik ja ameerikalik korraga. Sõnaga – vaenulik. Me ei ole selle kultuuriga koos / kokku kasvanud. Kuigi see on huvitav kultuur. Noh, me oleme juba kaua aega lugeda mõistnud, kirjaoskamatus on unarule jäänud. Kirikutes rüüstati pildid sipsti ära, juhatati rahvas kirjatähe juurde. Sinna me jäänud olemegi, olgu see hea või mitte nii väga. Mõni muu rahvas vahib tänini rõõmuga ikoone ja usub, mida juurde pajatatakse. Ma ise rohkem kirjasõna usku. Kuigi näiteks Püha Vaimu kiriku kauniskuvastu kõrgendab hinge oh mis heaste. Surmatantsust rääkimata.

Saja aasta tagust art deco esteetikat kandev "Aida Nur" toob piltmõttes tagasi või edasi paljugi sellest, millest mitu põlvkonda eestlasi ilma jäi. Sisulises mõttes näeme küllaltki tavapärast seiklukat, sajanditagusi sehkendamisi egiptimaiste muististe ümber, meenuvad nirumad filmid Agatha Christie teemadel ja hunnik muud keskpärast meelelahutust. Ent pildimaailm on meeliülendav ja suudab luua omailma, milles ka keskpärane lugu hoopis uue kuue saab. Koomiksis kehtibki, et kui silm näeb ägedat, siis jutt võib olla see kooruke. Aga nigela joonistuse ümber kirjuta või pühakiri – ei tööta. Eks ole nähtud igasuguseid. "Aida Nur" jääb veenva vormistuse positiivsele poolele.

Ja meenutab, et väljakaevatud kultuuriväärtused, mis hämaraid ja muid teid pidi tsiviliseeritud maailma jõudsid, tasub alles hoida, mitte hävitusmaailmale tagastada. Nn koloniaalröövlid päästsid päris palju. Tänagem neid.

Rán Flygenring "Tulemägi" (2024)

Aga äkki ongi nõnda, et maailm tahab alati lugusid ja piltidega harjunud inimesed tahavad häid lühikesi jutustusi ning ne ümbere vormistet kongeniaalset visuaali? Kui nõnda, siis just täpselt seda Ran Flygenring pakub. Ta lugu on korraga ekslevalt eksootiline ja inimlikult igapäevane, siin on loodust ja lollust ja nalja ning kuvakülg mängib kogu aeg kaasa. Täiesti erinev eelkõneldud klassikalisest comic strip tüüpi gromaanist, ent ei lähe ka päramoodsate hullupanijate segaputru torkima. Ei ole nii põhjalik, nagu Indrek Koff oma viimatises luguloos, ent ka mitte ülilakooniline paari reaga piltide illustreerija – kui vastuoksuslikult see nüüd ka ei kõlaks.

Tohmaka tüüpilise kamba bussireis metsikusse loodusse ei peaks mingi üleliia särahtav teema olema – ent tulemus on; lugemist varem harjutanud inimesel tasub see veerand tunnikest raamatupoes sirvimisele kulutada, seejärel tarvitada tripsuke raha ning viia hea raamat kingiks mõnele algajamale lugejale. Pärast käiakse veel Islandil ära üheskoos. Seda võiks teha naakuinaa. Vaalaliha ja lunnid ja.

Ilmtingimata tuleb panna tähele tegelaste napakaid ja nõksakaid pisirepliike kusagil suure pildi sees. Ilma nendeta jääks pool ilu koma võlu olemata kriips tulemata. Ses pealtnäha lihtsa lasteka moodi raamatus on sees rohkem, kui esmapilguga näha oskab. Tostap soovitan ja valin hoolega, mäherdust nutikat noort teosega kingituseks tulistada.