19. septembril toimunud ERSO hooaja avakontserdil teatas peadirigent Olari Elts, et seniste palkadega enam toime ei tulda ja oht, et muusikud hakkavad orkestrist lahkuma ning et nende pealekasv väheneb, on suur.

Sel esmaspäeval ilmnes, et praegune valitsus plaanib kultuurile iga aastaga järjest vähem raha eraldada. Tuleval aastal on tänavuse 391 asemel kultuurile ette nähtud 365 miljonit eurot, 2029. aastaks langeb see summa 325 miljoni euroni.

"Riigi keeruline rahaline seis näitab, et oleme võtnud endale kohustusi, mille katmiseks ei ole täna enam maksudest laekuvaid vahendeid. Peab hakkama valikuid tegema, aga see ei ole selline küsimus, mille üle kultuuriminister üksi spekuleerima hakkab, seda peab otsustama ühiskond," ütles Heidy Purga teisipäeval Vikerraadiole.

Kultuuritoetaja Meelis Kubitsa sõnul on tõesti võimalik ühiskonnal selles küsimuses kaasa rääkida. "Vaatamata sellele, et meile räägitakse, et kuu aja pärast tulevad kohalikud valimised, mis otsustavad torude tellimise ja asfaldi paneku üle, siis minu arusaamist mööda need on rohkem vahevalimised, kui need kunagi varem olnud on. See on ka hinnang tänase koalitsiooni tööle," märkis Kubits.

"Kui me nüüd räägime poliitilisest otsusest, siis peaminister, rahandusminister ja kultuuriminister moodustavad valitsuses ühe kolmnurga või telje, mis kujundab tegelikult meie kultuuripoliitikat. Ühe käes on rahakott, teise käes on lõplik otsus, ja kultuuriministri asi on siis kultuurirahva eest võidelda."

"Kui kultuuriministeeriumi eelarve ka nelja-aastases perspektiivis jätkub vähenemist, sinna juurde veel inflatsioon, siis mina nimetangi seda poliitiliseks otsuseks. See tähendab, et tahetakse seda maksumaksja poolt makstavat raha ümber jagada mingitel muudel põhimõtetel, toetada kedagi teist ja ma arvan, et seda ei peaks üldse häbenema. On täiesti okei öelda, et kultuur ei ole prioriteet ja see on selle valitsuse tänane otsus. Minu arvates on see aus vastus," sõnas Kubits.

Kuigi Kubitsa sõnul on vaikselt välja arenemas ka erarahal põhinev metseenlus, siis teisalt on ERSO näitel raske näha, kuidas omatulu veelgi suurendada. "ERSO saalid on ju täis, mis on fantastiline, ja ei saaks öelda, et piletid oleks odavad, kuigi varajane ostja saab ka soodsamalt. Aga väga suur osa Eesti ühiskonnast on tegelikult teatrist ja kultuurist eemale tõstetud, nii et piletihinnaga siin enam mängida ei saa, sest piletist antakse kohe tugevalt 30 protsenti ka riigile ning koostööpartneritele ära," tõdes Kubits, kelle sõnul ei saavuta midagi ka müüdava nänniga. Kubits lisas, et järgmiste parlamendivalimiste eel tasuks debateerida ka maksuerisuste üle, näiteks piletite madalam käibemaksumäär, mis võiksid survet kultuurivaldkonnale oluliselt vähendada.

Enesetsensuur

Kui möödunud aastal läksid teatriinimesed Toompeale, siis Eltsi sõnavõtu järel on muusikavaldkonnas pigem vaikus. "Ma arvan, et aastal 2025 on Eesti kultuuritegijad ära orjastatud. Ettevõtja Jaanus Otsa andis mõni aeg tagasi Eesti Ekspressile väga bravuurika intervjuu, mis puudutas toetuste äravõtmist või vähemalt nende saneerimist – niisuguse saneerija pilguga üle vaatamist. Mina arvan, et kultuuritoetused ja eeskätt kulka, mis on suurepärane instrument turutõrgete lahendamisel, on muutunud iseenesestmõistetavaks lisakassaks – kohaks, kust võetakse raha, kui kuskilt on vaja juurde saada. See on tekitanud olukorra, kus kultuuritegija enam avalikult ei kritiseeri. Elts ongi selles võitluses üksi," leidis Kubits.

Kubitsa sõnul ei näegi suurte kultuuritegelaste ühist rinnet sellepärast, et kõik nad kirjutavad korra kvartalis kultuurikapitalile taotlusi. "On täiesti iseenesestmõistetav, et käivitub selline mõiste nagu enesetsensuur. Ja sa lihtsalt igaks juhuks, kui sind kutsutakse "Vikerhommikusse", ütled, et täna ei ole aega, räägime näiteks poole aasta pärast, kui mul tuleb festival ja saan natuke piletimüügile tuge. Aga selles teravas diskussioonis ma osaleda ei taha. See on traagiline. See ei pea nii olema. Me mäletame üheksakümnendaid ja ka nullindate algust, kui Eri Klassi autoriteet ühiskonnas oli võrreldav presidendi omaga – ja ka president oli tollal tippintellektuaal. Valitsuse liikmed võbisesid kultuuritegijate sõnade peale," nentis Kubits.

Kubits märkis, et tänasel poliitilisel eliidil puudub harmooniline suhe kultuuriga. "Üle-eelmises valitsuses oli meil rahandusminister, kes kirjutas mureliku kirja Tallinna abilinnapeale Kaarel Ojale ja tundis huvi, mis toimub Mustpeade majas. Täiesti siiralt – inimene tundis huvi, mis seal toimub. /.../ Selge on see, et tänasel poliitilisel eliidil puudub harmooniline ja iseenesestmõistetav suhe kultuuriga. See lihtsalt puudub. Ma päriselt usun, et ta kultuuriminister proovib seal valitsuse laua taga, aga senikaua, kui Jürgen Ligi on Eesti rahandusminister, ei muutu mitte midagi," tõdes ta.

"Me liigume tegelikult moraalse pankroti suunas. Kriis kultuuris on ainult üks osa sellest. Me võtame ju laene, et maksta palku. Miks me seda teeme? Sellepärast, et tulevad kohalikud valimised ja oli vaja need palgad justkui välja pakkuda. Kultuurirahvas saab praegu sellise toote: nende maja põleb. Siis saabub riik kanistriga. Kanistris ei ole aga vett, vaid bensiin. Suuremeelselt jäetakse see bensiin põleva maja katusele viskamata ja öeldakse: olge tänulikud. Aga tegelikult oodati vett ja päästekomandot."

Eestit saab armastada ka eemalt

Soomes saavad riikliku orkestri muusikud 3600 kuni 5700 eurot palka. Kuigi ideaalis võiksid noored muusikud ju rahalistel põhjustel mitte Eestist lahkuda, siis Kubitsa sõnul selles midagi traagilist pole ja Eestit saab armastada ka eemalt.

"Meie Kultuuripartnerluse sihtasutuse tegevuse fookuses on Eesti noorte rahvusvahelise ambitsiooniga annete toetamine. Kui nad on saanud sisse headesse Euroopa koolidesse, siis tekib siin teatud turutõrge – ei jaksa neid koole ega elamiskulusid tegelikult maksta. Riigil justkui ei ole ka sellist kohustust, kuigi kultuuriministeeriumis on olemas üks meede, aga see selleks – meie missioon on aidata noored nendesse koolidesse ja seal püsida, et nad saaksid keskenduda ainult oma õpingutele."

"Viimase kolme aasta jooksul on minu soovitus olnud pigem see: armastage Eestit eemalt, nagu Paavo Järvi. Jääge välismaale, omandage oma haridus. Kui sinu õpingute eest Londonis, Berliinis, Glasgow's, New Yorgis või Berkleys maksab keegi kolmas isik, siis mingis mõttes ongi kohustus realiseerida seda haridust maksimaalsel viisil Euroopa suurtel lavadel ja rahvusvahelisel turul. Aga käige alati kodus. Olge kättesaadav, kuid proovige end maksimaalselt realiseerida seal," märkis Kubits.

"Toon siinkohal ühe kõneka näite Tähe-Lee Liivi perekonnast. Liivi vanaema oli pianist, kuid raudne eesriie ei lubanud tal maksimaalselt oma annet rakendada. Liivi ema on pianist, kuid üheksakümnendate vaesus ei lubanud ka temal oma potentsiaali täielikult realiseerida. Tähe-Lee Liiv ise on nüüd kolmas põlvkond Eesti pianiste, kellel lõpuks on võimalus end realiseerida," lisas ta.

"Meie kohus on, nagu kultuuritoetaja Are Altraja on öelnud: ühegi noore tegemised, kes on saanud sisse, ei tohiks jääda raha taha pidama."