Pinnase kõiki autoreid koondava kirjandusajakirja jaoks andsid enne Loomingu loomist 1923. aastal tegutsenud rühmitused ja nende ajakirjad. "Kui Noor-Eesti alustas, siis nad rääkisid, kuidas nad koondavad noored ja vanad, kõik, kellel on nooruslik vaim ja nii edasi. Aga kui ajakiri tuli, siis oli see väga selgelt nooreestlaste rühma ajakiri. See kehtis ka hilisemate ajakirjade puhul, mida Tuglas peamiselt vedas. Tarapita oli rühmaajakiri ja kui nad ei olnud rühmaajakirjad, siis olid nad teatud modernsemalt häälestatud seltskonnaajakirjad. Ega Tammsaare või Luts ennast nendes ajakirjades ei avaldanud, kuigi nad olid tol ajal juba olulised kirjanikud. Või Raudsepp, kes neid pigem mõnitas sel ajal," selgitas Hennoste.

"Üks põhjustest oligi soov seda suunda muuta," lisas ta.

"Teiseks – aastaks 1922 oli Eesti kirjandusturg ja -elu kukkunud jälle auku. Kui 1917. aastal oli sõja tõttu seisak ja Siuru lõi turu uuesti käima, siis 1922. aastaks oli tegelikult modernsema kirjanduse vastu huvi kadunud. Just see oli tähtis, et kui neid sõimati palju – nad said palju sõimata, eriti Tarapita, keda nimetati otse kommunistlikuks. Ühel hetkel selgus, et inimesi ei huvita enam, sest nad ei sõimanud ka enam. See oli hull tunne, sest said aru, et sind pole olemas, oled mõttetu tegelane."

Sealjuures oli sel ajal üleval juba lootus, et luuakse kultuurkapital, mis võimaldaks sellist ajakirja nagu Looming üleval pidada. "Varasemad väljaanded olid ise majandanud ja honorare eriti maksta ei jõudnud. Seetõttu need ka kiiresti kadusid. Tavaliselt tehti üks number valmis, maksti kinni ja loodeti müügiga kulud tasa saada. Sageli panid autorid oma raha alla – näiteks "Tarapita" puhul Barbarus ja Semper, kes avaldasid seal ka oma kogusid," rääkis Hennoste Vikerraadios.

"Ja võib-olla mängis rolli ka Tuglase kompromissialtim meel. Ta ei olnud nii teravalt rühmituslik kui näiteks Gailit, Visnapuu, Barbarus või osalt ka Semper, kes olid üsna teravad rühmitusepooldajad inimesed. Aga Tuglas püüdis siiski suuremat hulka inimesi koondada."

Looming alustas mõned aastad enne kultuurikapitali ja tegutses riigi rahadega. "Juba alguses Tuglas väitis, et kui kohe raha ei saa, siis kukub asi kokku. Ega ministeeriumile tegelikult väga ei meeldinud, mis sealt lõpuks välja tuli. Raske on taibata, miks. Nad väga ei sallinud kirjandust, aga selle taustal oli tarapitalik, vasakpoolne ja poliitiline kirjanduse tegemine. Loomulikult ka keeleuuenduslik kirjanduse tegemine, mis saavutas 20-ndate alguses tippseisu. Kõik, kes vähegi avangardsemad olid, kasutasid Aaviku sõnavõra ja nii edasi," märkis Hennoste.

"Lisaks selle süüdistati neid erootikas. Kuigi sellest on võib-olla tänapäeval raske aru saada, kus see erootika seal nii väga oli. Aga kui võtta Underi mõned luuletused või Visnapuu tekste, siis midagi seal ju oli, aga need olid üksikud tekstid. Kõige hullem oligi võib-olla Barbaruse sõjaaegne ekspressionistlik luule, kus ta räägib hooradest öistel tänavatel, kelle juurde ta läheb. Valdav enamus oli ikkagi üsna romantiline armastusluule," sõnas Hennoste ning lisas, et riik võis karta ka kirjanike koondumist.

Ajakirja algus oli Hennoste sõnul ka sisult omamoodi konarlik. "Kui lähemalt vaadata, siis alguses ilmus seal, vabandust, aga üsna palju pahna. Kirjandus oligi kriisis, veidi hiljem algas see uus tõus, kui Underilt hakkasid ballaadid tulema ja nii edasi. Tuglas küll vaidleb vastu ja ütleb, et seda pahna tuleb sellepärast, et meil ei ole paremat, ei tule paremat ja number on vaja täis saada, aga ma natukene kahtlen selles, kuigi ma seda tõestada ei saa," selgitas Hennoste.

"Samas alguses ikkagi kõik vähegi novellid on minu arvates seal ära ilmunud. Romaane ega pikemaid teoseid ei avaldatud seal, need tulid omasoodu. Luule puhul ei jaksagi kõike avaldada, siis oleks pidanud selle täitma ainult luulega. Näiteks Barbarus vahepeal Loomingus ei avaldanud, sest Tuglas ei tahtnud ühte tema luuletust avaldada, väitis, et see on kesisepoolne. Aga tol ajal ei olnud seda kommet, et päris kõike ei avaldata ning toimetaja saadab tagasi, kui tahab. Sellist asja ei olnud, et tähtsate luuletajate, kes Barbarus siis juba oli, luuletused saadeti kehva tagasisidega tagasi," tõdes kirjandusteadlane.

Ainus otsustaja oligi Tuglas ise. "Oli küll olemas n-ö kolleegium, kuhu kuulusid kirjanikud, aga ma ei ole kuulnud, et mõne teose ilmumine oleks saadetud sellele seltskonnale otsustamiseks. Aeg-ajalt oli mõni abiline, tehniline tööjõud, mitte toimetaja, kes tegi ja otsustas," märkis ta.

"Selles mõttes oli see positsioon ülimalt tähtis. Praegu on mitu ajakirja ja kõik jaguneb laiali ehk see positsioon pole üldse nii tähtis. Tollal see inimene otsustas sinu raha üle. Ühe numbri honorar oli kroonides 1000 kuni 1500 krooni, mis jagunes varieeruvalt 10 kuni 15 autori vahel. Kui keegi sai näiteks 100 krooni, siis tollal oli tavaline kuupalk 60 eurot, haritlasel võib-olla 120 või 130. Nii et see oli kõva raha, kui sa said selle ühe ropsuga kätte," tõdes Hennoste.