Suvel 80. sünnipäeva tähistanud Roosvalt sõnas, et hing on tal veel noor. "Ma olen noorte seas kogu aeg olnud. Aga ikkagi annab tunda mõnikord, et oled ikkagi juba vana. Ise seda muidugi ei usu, täitsa kummaline, kuidas saab juba nii vana olla," muigas Roosvalt.

Evald Okase tütar tõdes, et okaselik aktiivsus on nende peres säilinud. Peres on kunstnikke veel ja peaaegu kogu elu saadab kunst. "Nii on, aga raske on ka olnud. Kuidas sa ületad ja kuidas sa edasi lähed. Pead olema teistsugune, mitte oma vanemate järgi," tõdes Roosvalt, kes töötab 2011. aastal meie seast lahkunud isa ateljees.

Peamiselt maalikunstnikuna tegutseva Roosvalti teine kirg on foto. "See oli ka meil perekonnas sees, sest isa oli ka selline õudne nuhtlus, kes kogu aeg ainult filmis ja pildistas. /.../ Ma ise olen samasugune hull. Foto on mind alati huvitanud. See on ausalt öeldes nuhtlus. Kui ma selleni jõudsin, siis tegin fotode ümber lillepilte, hästi realistlikke, vahelduseks," selgitas Roosvalt, kes on periooditi hinnanud just abstraktsust.

"Olgugi, et foto on realistlik, siis mul on põhimõte, et ma teen temast ikkagi maali. Ma olen vaba käega, mis on ka ikkagi geenides," lisas ta.

Suur osa Roosvalti elutööst on olnud ka õpetamine. "Ma olen tahtnud neile loomingulisust edasi anda. Et nad oleksid ikka kunstnikud ja igalühel oleks oma joon. Eeskuju võib võtta, mul on olnud palju eeskujusid, aga ma lähtun ikkagi hoopis endast ja oma meeleolust," selgitas kunstnik.

Roosvalt tõdes, et tunneb puudust laiemast maailmast. "Ma ei saa palju liikuma oma mehe ja koera pärast. Ma liigun oma keskkonnas väga palju, aga ma ei saa maailma, kus ma kogu aeg olen käinud, nii ise kui ka koos mehega, osalenud sümpoosiumitel ja nii edasi. Nüüd ma ei saa seda teha, ei saa kodunt nii kaua ära olla. Aga sellist vaheldust oleks väga vaja," lisas ta.