Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul ümber mõelnud ega pea "Currentsit" (2015) enam sugugi mitte ülehaibituks, isegi kui sellest räägiti vahepeal justkui ainsast albumist, mis üldse maailmas ilmunud on, vaid leian, et see elab vägagi õiglaselt ka kümme aastat hiljem, siis juulikuus ilmunud seitsmeminutiline ja mõneti ootamatu tech-house esiksingel "End Of Summer" lubas ka mul Kevin Parkeri uutesse tegemistesse ootusärevusega suhtuda.

Nii "End Of Summer'il" kui ka tegelikult Tame Impala viiendal albumil tervikuna on elektroonilistest mõjudest, mida Kevin Parker viimasel kahel täispikal oma psühhedeelse pop(rok)i kiudude vahel kudus, saanud nüüdseks pigem elektrooniline muusika, mille kiududest leiab tameimpalalikke psühhedeelse popi rakukesi ja molekule. See on tervitatav ja Parkeri jaoks, kes liiga kaua ühe koha peal tatsuda ei viitsi, kindlasti igati loogiline samm edasi. Ning "Deadbeat'i" peal kuulebki lisaks house'ile ja digitaalsemale dancehall'ile ka täitsa tõupuhast elektroonikat, techno't, kus Parker ise taandub lihtsalt vokaalefektiks. Mingis mõttes on Parker jõudmas oma 2010. aastal alanud rännaku lõpp-punkti.

Aga just nimelt jõudmas, päris kohal ta veel ei ole, on kuskil kahe maailma vahel kinni, kuigi sihtkoht juba kindlasti paistab. Sarnane segadus valdas tegelikult ka 2020. aasta "Slow Rush'il", kus mööda- ja pihtalaske oli enam-vähem võrdselt, aga millel oli tagasi vaadates tunduvalt konkreetsem selgroog kui on siin.

Tuttavamalt tameimpalalikemates(!) momentides, nagu nt igati korralik "Dracula", jäävad lood autori enda selgelt eristuva käekirja poolt loodud suletud ringi veidikene kinni, viitavad iseendale ja oma eelkäijatele, äkki isegi natuke parodeerivad iseennast. Samal ajal tunnevad nad oma kohati liigses heljumises puudust ka põnevamatest rütmilahendustest nii salmides kui muusikas endas, hoost, mis on tavaliselt Parkeri kõige tugevamaid lugusid kandnud.

Elektroonilisematel hetkedel saabub aga üpris hõlpsasti peataolek. Uutmoodi lähenemine lubab Parkeril käia teisiti ümber lugude struktuuriga, veel vabamalt kui "Currents'i" peal, aga tihti tundub, et Parker ei ole päris kindel, mida selle vabadusega peale hakata. Tulemuseks näiteks natuke eksinud "Oblivion", mis tahab mulle väga meeldida ja tunne on vastastikune, sel albumil ta ongi vast üks huvitavamaid lugusid, aga määravatel hetkedel, kus Parker on muidu väga osav gaasi põhja vajutama või tagurpidi käiku sisse lükkama ja U-pööret tegema, jääb hoopis mulje, et mõtleme koos artistiga: "Hmm... mida siin nüüd edasi võiks teha?"

Ning kui Parker ise vokalistina võrrandist täiesti ära kaob ("Ethereal Connection"), jäävad meile alles anonüümsed ja mitte kuigi huvitavad plinksud-plõnksud, kus muusikalise ooteruumi efekt muutub eriti tugevaks ning kus oleks just tarvis seda Parkeri produtsendikäekirja, mis need lood tugevalt tema külge kinnitaks. Kuigi üleüldine kõla on albumil siiski ootuspäraselt krõmps ja seda ka Tama Impalat uuele territooriumile liigutavates lugudes.

Põhimõtteliselt on "Deadbeat" olukord, kus kuldmedalilootusega sportlane suundus tiitlivõistlusele, aga langes paar vooru enne finaali konkurentsist välja. See-eest on varem piisavalt krediiti välja teenitud, et tema potentsiaalis kahtlemiseks see aps (kuigi päris nii seda nimetada oleks ülekohtune) põhjust ei anna ning usk, et vähemalt üks briljantmedal tuleb veel, jääb alles.

Ning sellega mõttega lahkun ka selle plaadi juurest, et Parker harjutab kätt millekski suuremaks, mis on veel ees, ning jagab meiega lihtsalt oma protsessi ja erinevaid, rohkem ja vähem õnnestunud stiiliharjutusi. Viie aasta pärast võivad juba kõik klotsid olla paika vajunud, Parkeri käsi soe, ning saame jälle hakata rõõmuga rääkima, kui ülehaibitud Tame Impala ikkagi on.