Kui naine näitab oma valu
Vananemine on veider. Ühelt poolt on ju tore teatud emotsioonide stabiliseerumine, väljakujunenud "mina" olemasolu, kes enam ei põe mingite 20-ndates tähtsaks peetud tobedate asjade pärast (nii tihti). Ning ma tõesti tahan saada väga vanaks ja näha end (laheda) hallipäise vanana! Teisalt on juba praegu 30-ndate teises pooles tunda, kuidas kehaga peab pidevalt tegelema nii, nagu veel nt kümne aasta eest ei pidanud. Põlvedes sidemed rebenevad, selg valutab, käed surisevad, hormoonide talitlus muutub, silmad näevad kehvemini, rasv ladestub kiiremini – ning seda kõike on üpris raske omaks võtta. Et näe, pool elu pole veel (ehk) läbi, aga juba niisugune "regress"! Sinna otsa veel asjaolu, et naiste kehadest ning neis aset leidvatest tervislikest ja/või hormonaalsetest muutustest me tihti ka rääkida väga ei tihka ning mehe kehagi on endiselt standard, mille järgi kõik teised peavad (vaikimisi) joonduma. Mõni aeg tagasi andis kunstnik Kadi Estland oma kaaslase Rainer Katteliga Eesti Päevalehes poleemilise intervjuu, milles tõid ka välja nt menopausi nähtamatuse kunstiväljal – teatud teemade vältimise nii näitustel, festivalidel kui ka kunstiturul. Jah, menopaus, vananev naine ning võimalik vähk ei ole tõesti teab mis seksikad teemad, aga miks peaks trend või seksikus üldse midagi tõelisele kunstnikule tähendama? Just nimelt – ei peagi. Ja ei tähendagi. Kapajevale küll mitte.
Kui ma nägin galeriis Maria kolme autoportree stiilis pilti, kuidas ta neis kas mööda säärt jooksva verenirega või ära lõigatud rindadega palja ülakehaga mulle klaasi tagant iseteadvalt otsa vaatab, jäin esmalt mõtlema midagi väga banaalset: kui ilus! Kui ilus naine! Ilus inimene! Keegi, kes ei püüa meeldida: see lühike soeng, verine reis, varvasteni nirisev veri, need kortsud silme all, see lõtvus, mida ei pinguldata naeratuseks või põselohkudeks või musisuuks. Ning kui kahju mul on sellest, kuidas me naistena tihti ei saa või ei julge endale seda ilu lubada. Sellist mittestandardset, oma tervist ja heaolu tõsiselt võtvat ilu. Kapajeva eesmärgiks pole aktivism. "Neist ilma jäädes saab minust tervik" on poliitiliselt laetud teemade kiuste pigem poeetiline. Mitte et need kaks peaksid teineteist kuidagi välistama, eks ju. See pole otseselt ka vihane näitus, siin ei rünnata kedagi, see pole abramovičilikult feministlik kõrvakiil ühiskondlikule maitsele. Siin on otseses ja metafoorses mõttes võetud end alasti. Kuid see alastus on kogu oma poeetilisuse kiuste ebamugavust tekitav.
Naiseks olemise metamorfoosid
Mis teeb naisest naise? Pikad juuksed? Munasarjad? Emadus? Rinnad? Suured rinnad? Empaatia? Hool? Kleidid? Toidutegemise oskus? Palgalõhe? Oma koha tundmine (loe: naine ei sobi poliitikasse)? Igavene nooruslikkus ja pingul nahk? Vaikne ja sätitud olemine? Alandlikkus?
Nojah, seda rida võiks siin lõpmatult jätkata. Stereotüübid selle kohta, mis teeb ühest naisest õige naise, on visad kaduma. Ning tänapäeva aina konservatiivsemaks muutuvas toksilise maskuliinsuse maailmas on eelnevalt mainitud omadused jälle kahjuks tõusutrendis. Kapajeva viib meid oma kunstis ja kunstiga aga hoopis teistele radadele. Kogo galerii näitus on hea näide naiseks olemise spektrist, sest just seda naiseks olemine on: spekter. Muundumine. Tsüklilisus. Dünaamilisus. Metamorfoos. Hea oleks neid tsükleid muidugi tunda, sest vastasel korral on arusaam naiseks olemisest ja naiselikkusest äärmiselt ühekülgne ning (elu)ohtlik. Me peame ühiskonnana rohkem rääkima menstruatsioonist, menopausist, naiste tsüklitest, hormonaalsetest muutustest, tervisest ning sellest, et vananemine on vägagi okei. Ja seda nii kodus, näitustel, teaduses, arvamusartiklites, saadetes kui ka mujal. Ja sellest, et naist ei tee naiseks menstruatsioon, täpselt nagu naiseks olemist ei lõpeta selle puudumine. Et naist ei tee naiseks rindade olemasolu, täpselt nagu naiseks olemist ei lõpeta nende puudumine. Või munasarjade puudumine. Või laste puudumine. Või pikkade juuste puudumine. Jne, jne, jne.
Aitäh, Maria, et oma töödega tuletad seda ilusalt-valusalt meelde!
