Arvustus. OKYMi pommihoiatus
Artikkel Nihilist.FM-ist.
Uus plaat
OKYM
"Errorist"
“Pane pomm, Ringmaa, ära hinga” ja ma hakkasin laginal naerma. See on kindel meetod, kuidas tunda ära album, millest tuleb kõva kuulamine — kas esimene lugu suudab naerma ajada. Okymi albumi ERRORIST nimilugu, albumi esimene lugu ajas naeratuse näole kohe esimese salmiga. Ja mida edasi, seda paremaks läheb.
Ma tulen korraks tagasi suurema pildi juurde. Eesti räpis on kuldaeg. Need tüübid, kes on aastaid asju teinud räpipubliku jaoks on kõik murdmas suuremat osa laiema publiku tähelepanust. Põhjuseid on mitu.
Esiteks see, et räpi kvaliteet on tohutult kasvanud. Parimad räpiread on ammu paremad, kui Ott Arderi geniaalsete poplaulude mällu söövituvad read. Teiseks see, et räpp — just parem osa räpist — on poliitiliselt teadlikkuselt samale tasemele tõusmas, kus Trubetsky ja Vennaskond varem suht suveräänselt valitsesid.
Ning kolmandaks: meinstriim popkultuur oma retardpaskade laulusaadetega, kus idioodid laulavad teiste idiootide laule, aitab mitteautentsel popkultuuril iseennast põlema panna ja ära hävitada. Neid inimesi tuleb üha juurde, kes saavad aru, et nad ei suuda austada mitte ühtegi sellist kunstnikku, kes ei ole midagi muud kui hääl. Võlts, loll, teesklev hääl. Lubage tutvustada: räpp — inimesed, kes ütlevad oma sõnu, kes räägivad oma mõtteid, kes seisavad oma sõnade taga.
Räpisõbrale tähendavad need ajad aga seda, et üha raskemaks läheb selge vahe tegemine, kes on su lemmikräppar. Või teistpidi: kui sa oled räpisõber siis on su lemmikuks see, et Eestis on nii palju nii kõvasid räppareid. Ja lemmikuks on nad kõik korraga oma parimatel hetkedel. See on veidi nagu sama, et vaatad Avengers meets X-Men’i filmi ja siis elad kaasa igas stseenis just sellele superkangelasele, kes kõige valusamalt luuki sõidab või kõige kõvemini tümmanit saab või kõige õigema asja eest seisab või kõige raskema sisemise deemoniga võitlema peab.
Minu jaoks on see album ERRORIST järjekordseks kinnituseks, et minu kaks lemmikflowga ja tämbriga räpparit on pärit Pärasaare põrgust. Okymi tämber on nii meeldiv, et kuulad ja ihukarvad on püsti ja mõtled #NOHOMO raisk, aga no on mehel ikka šeff hääl. See on samamoodi mõnus tämber nagu hiphopi ainsal terve mõistusega tüübil XZibitil või sellel muhedaimal vene-ukraina räpparil Serjogal.
Ja siis see flow. Kui tohutult palju peavad Okymi-sugused originaalse flowga mehed tegema tööd, et tuua halva, stampse, rutiinse, igava flow poolt ära ehmatatud inimesi räpi juurde tagasi. “Mulle ei meeldi eesti keel räpis” ütlevad snoobid, kes kuulavad neid, keda Beebilõust nimetab “lüürilised snoobid”, ja peavad silmas… noh, ma ei taha nimesid nimetada. Aga Põhja-Tallinn ja 5Loops ja mõned teised veel – te teate, et kuigi ma te nime ei ütle, pean ma silmas just teid.
Aga Okymi flow tuleb keele ja kõne ja luule poeesia ristumiskohast. Ta on üks kahest räpparist Eestis, kelle vokalisatsioone, häälitsusi sa kellegi teisega segi ei aja. Nagu ka tämbrit. Ma ei saa sellest tämbrist rohkem kiitvalt rääkida, suht pedene tunne on. Aga ikkagi: mulle meeldib see tämber ja flow, kas ma ütlesin seda juba?
Siit tuleb ka selle albumi üks probleemidest minu jaoks. Kuidas ma seda seletan. Olgu. Kaks näidet. Mulle haigelt meeldib Hugh Jackman Wolverine’ina. Ta on lihtsalt nii kõva Wolverine, et kui ta oleks filmis üksi siis ma läheks ikka kinno. Lihtsalt vaataks, kuidas Wolverine on raevus. Näiteks. 2 tundi. Isegi kui kedagi teist ei oleks. Aga siin albumil on. Ei ma selle võrdlusega jooksin rappa. Mul tuli meelde veel, et Hugh Jackmanil on suhteliselt tagasihoidliku välimusega naine, keda ta väga armastab. See võrdlus ei vii ka kuhugi. Ma proovin teisiti. Mõne aja pärast tulen selle juurde tagasi. Lubatud teise näitega.
Teine lugu albumil on Piraadipargas
See on Paul Oja biit. Ja nagu me teame, Paul Oja ei saa teha mitte-kulda. See on kõva biit. Aga see mida Okym teeb on sulakuld. Beebilõust on andnud toreda värsiteoreetilise-räpipraktilise termini ja mõõdiku, millega räpiteksti löövust edasi anda. Tong. Okymi tekstid jagavad tongi lahkelt. Iial sa ei tea, millise lause või värsinurga taga sa jälle mõnusalt riimiga piki pead saad. Ja see on hea. See on see, miks ma räppi armastan.
A, „kui kuulen sõna kultuur, tahaks haarata tuki.“ Käed üles, hands up, v njeba ruki.
Ja oi, Okym on sotsiaalkriitiline ja vägagi poliitiline. Sa saad aru, et ta iga rakuga tunneb, kuidas politseiriik peale tungib. See ei meeldi Okymile, kuidas inimesed nagu lambad sel sündida lasevad.
Elu piraadipargasel. Ümber röövlid ja vargad, ent
vaba inimene kargab, sest elu ei armasta arga meest.
Kolmas lugu on Las minna ft. Tiiu
See lugu hakkas mängima ja mulle tuli meelde, et mulle ei meeldi Little Wayne. Young Money, kohe noh.. ei meeldi nagu. Ei meeldi ta tämber, ei meeldi ta flow. Ei meeldi nagu riimid ka. Kui ta tegi Eminemiga koos loo No Love siis juhtus nii, et palusin vennal seda lugu lõigata. Tulemuseks oli 3 mintine lugu, kust Weezy salm välja lõigatud. Kohe sai parem.
Ok, tõe huvides tuleb märkida, et on üks ja ainus lugu, kus Little Wayne on õigel kohal. See on The Game Red Nation refrään. Seal on ta tõesti hea. Aga kõik muu. Sorry. Novot.
Samas: täiesti selge on see, et Weezy on miljon korda kõvem räppar kui mina, miljard korda kuulsam, mõõtmatult edukam. Tal on kindlasti miljoneid fänne. Ja see, mida mina arvan, see liiga tähtis ei ole. See tuli ka seda lugu kuulates meelde.
Kokkuvõtteks: mulle Tiiu flowd ja riimid ei meeldi, ja tämber ei ole ka minu lemmikute hulgas. Aga ma olen alati valmis tunnistama, et Tiiu on kõvem räppar kui mina. Ning mis veel tähtsam: ma respektin Okymi loomingulisi valikuid täpselt sellisena nagu nad on ja mul ükskõik, mis on põhjused. Okym on lihtsalt nii kõva MC et võib teha täpselt seda, mida tahab, nendega, keda tahab. Ja ma olen kindel, et Tiiul on oma fännibaas, kellele ta meeldib – ei saa ju eitada, et ta on sel albumil palju parem kui varem. Ja pole sugugi välistatud, et ühel hetkel sünnib maailma teine Red Nation ja ma olen sel lool siis esimene Tiiu fänn. Heiterid heitigu. Ma respektin.
Rebin Eesti räpi kõri lõhki. Mugavad rasvalotid.
Okym siin kõige cocky’m riim. Rahvas lõugab, kui Tallinki slotid.
Neljas lugu: H+ ft Semy
See lugu on krüptilise pealkirjaga. Aga minek ja sisu on mõnusad ja selged. Flow on nii haigelt mõnus ja Okym on nii heas tujus seda räppimas:
Kirju seltskond Taaniel Tina laevas ja see vajub.
Jahin tihedas sajus. Vabamees. Põlegu lipp. Fuck riigi pajuk.
Nagu vaimne Hydrozoan otsin paralleele, liigutan maju.
Ja see pealkiri tähendab inimene plussi, H+. Ehk järgmise leveli humanoid. Hästi raske on siia midagi lisada. Tee übermenschini on trepp, tundub. Tee järgmine samm. Võta järgmine aste, kuula ja hip hopi flowga.
See on minu nägemus. Multikult.
Elu on, nagu vägivaldne mult.
Keerake valjemaks. Kus on pult?
Ole ise kannatlik, sült.
Lood 5-6-7 Freudi lapsed ft. Tiiu, LBCP, Megatroll mees.
Need kolm lugu järjest on mu selle plaadi lemmiktsükkel. See kasvab Freudi lastest, saab kõvad paugud juurde LBCP ja siis saab mõnusa joone alla Megatroll mehes. See on üks mu lemmik Okyme, ensekindel, tüli noriv, irvitav, nagla.
See on sport, nihilism, biif.
Räppar, kes ei suuda sõnu bäkkida, teeb eneka. Tweet.
Tongi on nii palju, et võiks hea samariitlasena 90% tongidest tasuta teistele räpparitele (neile, kellega ta näiteks siin tüli norib) ära jagada ja ikkagi oleks rohkem punchline’e kui neil kogu loomingus kokku.
Kogu selle raidimise kõrval tegelab Okym katkematult sellega, et proovib kaardistada ja mõtestada MC olemist selles keskkonnas, kus inimesi on vähe, viha on palju ja kus tundub, et kisub sõjaks. Kas välis-, või sise-, kas võõra- või kodusõjaks. Okymi värsid on selleks valmis. Mäletad ju küll. Must list.
Megatroll mees, mis on Chalice biit vajab veel ühte esiletõstet: ei ole mitte ühtegi lugu itunesis ega ka tidalis ega kuskil mujal, mis mängiks mu Beats Pro klappides paremini. See bass on mässive. See on on crazylt kõva.
Need kolm lugu on ka xanaxiks kõigile neile tõsipeadele, kes kartisd, et Okymi ekskurss popmuusika maailma oli tingitud mitte mängurlusest vaid sügavast sisemisest äratundmisest, et popmuusika on valitsev. Eat shit onju. Okym on tagasi räppimas haardkoori, ta on üks kõvemaid MCsid eestis ja teeb täpselt seda mida tahab. Harjuge mõttega. Õppige inimesi tundma. Okymi sõnadega:
Asjatundjate sõnul ma reetsin hip hopi.
Tra, asjatundjad. Mind luupi ei topi
Ma endiselt boom boom bap’il.
A see on hardcore räpp, mitte kvantiteetne copy.
8. lugu: Sitapea ft. Tiiu
Kõik eelnev öeldud, tunnistan edasi ausalt, et see on lugu, mis mulle üldse ei meeldi. Robert Kurvitz kirjutas kunagi ZA/UMis epohhi lõpetava loo Laulev eesti tüdruk/Laulev soome tüdruk, ning viitas seal Inese jälgile loole, kus see kiljub, et mehed on sitast tehtud peadega. See Okymi ja Tiiu lugu nii hull ei ole. Aga ega väga palju parem ka ei ole. Aga see one bad apple ei riku korvi. Vajuta FFW. Jällegi, ehk sulle meeldib, mulle igaljuhul meeldib see, et Okymil on vabadus teha seda mida ta tahab. Ma ei ütle, et see on sitt lugu. Ma ei ütle ka, et ma olen peps, et mumeelest ei tohiks sitapeadest räppida. Look who’s talking, eksju, of all the people. Ma lihtsalt ütlen, et mumeelest on see album lihtsalt väga teise suunaga kui see lugu.
9. 10. 11. Vabamees. Puudutus. Segadus.
Need kolm lugu on minu jaoks teine püha kolmainsus sellel albumil. Nad riimuvad mõtteliselt üle ja läbi lugude, nii selle kui eelmiste albumitega. Okym on siin tegemas seda, milles ta eesti hip hopis kõige kõvem on. Ta mängib võimalusega, et ta on psühopaat, hull. Seda on eelmistel plaatidel ka. Ja sellel albumil ma ootasin neid hetki väga. Sain. Ja tahan veel. Vaata:
Vabamees ütleb:
Elu on hirmuga segatud lõbu. Hellitan õblukest.
Ümber relvastatud väed. Kõbus.
Puudutus küsib:
Kas elan oma elu iseennast maha salates?
Nii et ühel ööl sa veritsed alasti ja ma tagasi palatis.
Segadus märgib:
Proovi tappa see laps sees. Mind lummavad kemikaalid,
vibratsioonid ja mis papp teeb. Näen sulle nähtamatut vabse.
Surma ja lagunemise ja hulluse hingus teevad Okymi äratundmise kõige ajutisusest karmilt poeetiliseks. Talle on loojana tähtis ka sellele kõigele silma vaadates olla ise otustajaks, kuidas ja kuhu ja millal minnakse. See teeb hingele head, need read. Hästi oluline on, et loomingus kogu aeg tervet mõistust, kainet mõistust, talupojamõistust ja üldse kogu mõistust küsimärgistatakse. See mõistusekile ei ole üldse mingi väga kindel asi, millele kindel tasuks olla. Valgus liigub natuke, vari langeb mujale ja saad aru, et see, mis hetk tagasi tundus tervemõistuslik on lihtsalt üks väärastunud rakurss.
Akna taga krabistab tuul. Kribin sulle hüvastijätukirja. Pläru suul.
Ummikusseaetud mõte kriibib külma sõrmega. Peas peatub kuul.
Kokkuvõttes
Jah, ma võin täiesti kindlalt öelda, nüüd peale umbes kümnendat läbikuulamist, et see on mu Okymi lemmikalbum, jah, see meeldib mulle isegi rohkem, kui ta esimene album. Ja see esimene album meeldib mulle räigelt. Ja ma tean ka täpselt, mida ma järgmisest Okymi albumist ootan. Seda, mida olen oodanud alati: Veel rohkem Okymi. Totaal Okym’i. Ma ei tea, vähem feat’e vähem biite, vähem kollääbe – sest see kõik on teisejärguline. Ma tulen seda kuulama ainult selle pärast, mis Misiganesemehel öelda on. Just tema pärast. Muu võib olla või mitte.
See album on ERRORIST ja pommihoiatus. See mis järgmisena tuleb, kes teab. Aga ma olen kõigeks valmis. Respekt, Okym.
PS. Ahjaa, ka selle albumi saab tasuta tõmmata. See käib mulle närvi ka. See asi tuleb korda teha. Sellised tüübid nagu Okym annavad nii palju, et see plaadi ostmise rahh oleks vähim, mida tahaks tagasi anda. Aga seniks album tasuta
PPS Mul on nii mitu korda küsitud, et milline on mu lemmiklugu sellelt albumilt. Kui ma peaksin valima ainult ühe. Raske valik. Aga ilmselt on see ikkagi Segadus. See on hullult kõva.
Toimetaja: Madis Järvekülg