Arvustus. Mudlum peaks olema palju tuntum ja tunnustatum
Härra Pärnitsa arvustus Mudlumi teosest "Ilus Elviira". Ilmus algselt Nihilist.FM-is.
Mudlum on juba valmis kirjanik, kelle puhul ei ole mõtet rääkida tõelisest “debüüdist” või kasutada seda tavapärast kirjaniku arenguredeli graafikut. Tal oli esimene raamat, nüüd on teine. Esimesest rääkisin temaga kunagi podcasti vormis, mida saate soovi korral kuulata SIIT. Juba aasta ajaga on pifil uus teos väljas, sarnaselt mahukas eelmisele. Ma ei loe eesti kirjandust just väga tihti. Kui sõber/kamraad laseb teose välja, siis võin lugeda. Kindlasti pole ma proff arvustaja, ma ei hakka seda keeleliselt ega vormiliselt teesklemagi. Mulle meeldivad inimesed ja kui nad midagi loovad siis ma tahan seda näha või kogeda. Kuidas saaks siis nende looming, olemuse pikendus, olla ebameeldivam? Õnneks pole mul veel avaldanud raamatuid sellised tuttavad, kelle looming oleks jamps.
Lõpetasin lugemise öösel voodis, liiga väsinud et kohe head mõtted kirja panna. Nüüd on need kõik laiali pudenenud. Vältisin isegi soovi Hõbemäe arvustust lugeda, et enda oma kuidagi “paremaks” teha… Ma kohe kardan seda revüütamist. Mu arust on Mudlum igatepidi kirjanik, sellise mõttemaailma ja teostusvõimega. Tal polnud midagi laiali pudenenut, kõik oli kenasti kokku mätsitud ja ritta laotud, mu savionni kõrval on tal kenad palkmajad…
Ma ei usu, et arvustus kui selline suudab väga retsilt müüki mõjutada. Mainet suudab küll. Mudlum peaks olema palju tuntum ja tunnustatum kui ta hetkel on. Igasugused kirjandusnartsud ja joodik-piidrid teevad saateid ja kirjutavad regulaarset kolumni, töötavad väljaannetes ja kultuur on meil nagu on. Oleme halvas seisus, kui Mudlumi sarnane persona pole pandud kultuurikange tõmbama ja selle asemel on meil peeterhelmed ja kristiinaehinad. Seda sama “alla jäämise” motiivi leiame ka autori teisest raamatust “Ilus Elviira”, kui asendada ilumotiiv andekuse omaga.
Üldse on see üks julge raamat, mida naisterahvas kirjutada saaks. Ma ei teadnud, mida raamatust oodata, kuid seda burleskiasja ma ei uskunud. Niikuinii on seal alltekst, see on metafoor või puhas stilistika. Oligi. Kaanekujundus ja järjehoidja, kõik see on väga õige. Mõnus tummine raamat. Algselt, esimese veerandi järel hakkasin arvama, et tegu ongi lihtsalt ühe naise õnnetustejada kirjeldamisega. Selles mõttes ongi julge raamat, et naine kirjeldab detailselt mingit hingelist ja füüsilist viletsust ja kust ta ikka neid detaile saaks kui *sosistab* oma elust. Eks kõik kirjanikud, eriti head kirjanikud, võtavad oma elust.
Nii jõuab ‘burleskina’ reklaamitud välispinna all kohale tegelik sisu. Minu jaoks oli seal mitmeid kihte, millest suurim on ida-eurooplaslik kaamos Eesti Vabariigi võtmes. Nii palju kui teoses on peategelasteks naised ja nende kannatused, on seal nende varjudeks mehed ja nende labasused. Kõike varjutab hall eastern europe, alkoholismi katk ja tammsaarelik edasirühkimine läbi alanduste ja kannatuste jada. Ühel hetkel hakkab Mudlum mu jaoks kannatamist mõtestama ja sealt punktist muutub raamat mulle huvitavamaks. Ma tunnen, et mind kõnetab see ka. Et see pole raamat “ilusa naise hädaldamisest” ega lihtne “burlesk”.
Inimeste üksildus, paarisuhete võimalikkus, armastuse olemus, need kõik vuravad mõtiskluste näol silme eest läbi. Ladusalt, väga vähe jääb Mudlumil segaseks. Seda ladusat arutluse ja kirjutamise oskust, mida koolides nii väga õpetatakse, on lausa lust lugeda. Ka metafüüsilisemat sorti mõttekäigud on antud edasi ratsionaalselt, ilma peenutsemata. Meil on siin üks üksik naine, kes uitab varjude maailmas ja kõik joovad, ja kes ei joo, joovad omal moel ikkagi. Kui toimub ka romantilisi hetki, siis vaid viivuks: nende puhtus seisneb nende kiires kadumises.
Klassivõitlust on siin mu arust ka, kuna kirjeldatakse pidevalt majandusliku seisu mõjusid inimese enesehinnangule. Kus inimesed mõõdavad oma elu väärtust ostetud karusnaha ja laenudega, kus töökohad on ebastabiilsed ning see pidev alanduste kiuste edasi rühkimine. Koolis paras Tammsaare asemel lugeda anda. Elviira töökohad ja kolleegid peegeldavad lootusetust, kus mehetud ja rahatud naised üritavad neid seal siis kuidagi maailmast välja meelitada. Et raamat pole pelk “ilusa naise õnnetud juhtumised” stiilis kökimöki, seda rõhutab pidevalt tegelase teadlikkus enese konditsioonist ning ähmane tung sellest välja saada. Sealt ka minu jaoks kerge paralleel klassivõitlusega, kus harimatu ja rõhutud tehasetööline on valulikult teadlik oma eluolude kehvast seisust ja üritab sellest välja tõusta.
Mehed on seal nagu Eestis ikka: lakku täis luuserid. Päris mehed on kuskil paradiisis oma armastusenaistega. Baarides, jaaniõhtutel ja mujal allilma paikades saavad kokku ühel või teisel moel eluhammaste vahele jäänud kodanikud. Mingil moel on nad kõik tühjad, täidavad seda auku alkoga ja juhusuhetega ning armastus on mingi legend. Seda üritatakse saada ja eks Elviira jõuab raamatu käigus ise selle taipamiseni. Inetust on loos kõvasti rohkem kui ilu, Elviira ongi seal ainus iluelement. Muidugi, tema imetleb paljusid asju ja leiab kõiges ilu: vanades majades kaasa arvatud. Ta ei ole masenduses, kuigi peaks ju. Kirjeldatud maailm on düstoopia, materialismi küüsis puruks kistud ja emotsionaalselt köndistatud inimeste puder, kuhu paistab harva päikene. Ilmneb tõde, et raha ei tee ka inimest õnnelikuks ega ilusaks: see vaesus ja viletsus on hingeline.
Elviira raamatus on Mudlumil laused täpselt paigas, tekstis on mu OCD’d rahustav sümmeetria. Nagu “Tõsises inimeses”, on ka siin detailirohkus päris kummastav: igasugu mälestused ja meenutused on paigas nagu teeks ise suures kolikambris inventuuri. Detailid ei lämmata, need rikastavad ja Mudlumi tekst on mälu täis. No iseasi, kui palju seal juurde mõeldud ja lünki fiktsiooniga täidetud. Kui tegu illusiooniga, siis on see täiuslik. Rahulik ja mittenärviline on see inimelu traagika tal. Ei vaja haletsust. Elviira tabab mu arust ära selle raamatu sünguse (sünguse minu kui väljaspool seda maailma seisva inimese jaoks) allika oma emas, kes lõi naises psühholoogilise väärarengu, maailma tajumise häire või ebareaalsuse tunde. Ma psühholoogiliselt väga lahkama ei tahaks hakata, kuigi minu arust näeb Elviira end teistest inimestest eraldi objektina ja seega on ka teised mõistetamatute salaimpulsside (peale ilmsete nagu söök/seks/raha impulsid) poolt ajendatud objektid. See on armastuse lapsepõlves mitte tunda saamine, mille tõttu ei suuda ta seda tuvastada vanemas eas. Kuid eks Elviira tegi endaga tööd ja teenis välja mitmeid päikesekiiri (ilma mingi jobise meheta), mis sinna sombusesse maailma paistma hakkavad.
Viimaste mõtetena lisaks selliseid argisemaid: raamatut saaks mõnusalt väliskeeltesse tõlkida, nii mõnus on see küps kirjakeel. Ja miks ei peaks Ida-Euroopa kaamos USAs või kuskil mujal hästi müüma? Samuti saaks sellele kirjutada ka järje, Elviira elu teisest poolest. Raamatu lõpus on ta siiski minu arust tsipa targem kui selle alguses. Moodne Eesti klassika, mis võiks ju olla ka seal gümnaasiumi lugemisnimekirjas. Seda loeksid ka lapsed, kes on meil päris kiiresti üles kasvamas ja kirjeldatud maailm on aktuaalne, praktiline. Ja kuna keegi Sirpi enam ei loe, panen selle arvamusloo/arvustuse üles siia, noorte rüppe.
Toimetaja: Valner Valme