Tanja Muravskaja: mis teha, kunst ei ole tsirkus ({{commentsTotal}})

Tanja Muravskaja
Tanja Muravskaja Autor/allikas: Tõnu Tunnel

Eelmisel nädalal Sadolini kunstipreemia pälvinud kunstnik Tanja Muravskaja on Ukraina päritoluga Pärnust pärit kunstnik, kes on töötanud ajakirjanikuna, fotograafina ja õppejõuna. Praegu on ta vabakutseline kunstnik, kes usub kunsti jõusse inimesi aktuaalsetel poliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel mõtlema panna.

TANJA MURAVSKAJA
  • Sündinud 1978. a Pärnus.
  • Õppinud Tallinna Ülikoolis ajakirjanduse erialal, kaitsnud Eesti Kunstiakadeemias (EKA) fotograafia erialal BA ja MA kraade, täiendanud end Westminster University's Londonis, praegu EKA kunsti ja disaini doktoriõppes.
  • Töötanud ajalehes Den za Dnjom reporterina, toimetaja-fotograafin Ajakirjade Kirjastuse AS-is ja vabakutselise ajakirja- ja reklaamfotograafina ning 8,5 aastat EKA fotoosakonnas külalisõppejõuna.
  • On olnud 13 isiknäitust Eestis, osalenud arvukatel kuraatorinäitustel Eestis, aga ka Kiasmas (Helsinki), MACRO's (Rooma), M'Arsis (Moskva) ja mujal.
  • Kureerinud näitusi Tallinna Fotokuu raames aastatel 2011 ja 2015.
  • Pälvinud Sadolini kunstipreemia (2015), Riikliku kultuuristipendiumi (2014), Kulka aastastipendiumi (2008), Vaal galerii aastapreemia (2007).

 

 

 

 

 

 

 


Kuidas sai sinust kunstnik ja millega sa tegelesid varem?

Ajakirjanikuna olid minu teemad AIDS ja narkomaanid, sotsiaalministri number oli mul telefoniraamatus esimene. Pärast töötasin mõned aastad vabakutselise ajakirjanikuna ja hakkasin ka fotot tegema. Hiljem olin vabakutseline fotograaf, pildistasin moodi, ajakirjafotosid ja lõpuks jõudsin kõige kallimasse nišši – reklaami.

Kui ma EKA-sse esimesel päeval, 1. septembril 2002. a läksin, siis samal ajal ilmusid linnatänavatele minu tehtud suured outdoor'id. Tegelesin sellega kooli kõrvalt, kuid hakkasin aru saama, et see pole asi, mida tahaks edasi teha. Kuigi ühe päevaga saab kuupalga kätte.

1990. aastatel, kui Merila, Laurits ja Volkmann reklaami alal töötasid, said nad teha, mida nad iganes tahtsid. Kui mina alustasin, öeldi enam-vähem ette, mida peab tegema. Praegu on veel hullem, antakse täpne kirjeldus. Tänapäeval oleks see kunstniku jaoks päris hull töö, kooskõlastades klientidega kõike kuni detailideni.

Praegu tegeled ainult kunstiga, tellimustöid ei tee?

Ei tee. Vahel on väikesed õpetamise otsad, lihtsalt, et saaks sotsiaalselt aktiivne olla.

Olen selle tee ise valinud.Ma arvan, et just praegu on see oluline hetk, kui peaksin kunstnikuna töötama.

2005. aastal hakkasin EKA-s esimesi tunde andma, samal ajal õppisin magistrantuuris. Kuna mul on korralik fotograafi taust, siis sain seda teha. Siis mulle tundus, et see on kunstnikule õige töökoht, et sa õpid, ise arened ja annad tunde. Osalesin ka aktiivselt näitustel.

Praegu ei ole sealne palk ja tunnitasu konkurentsivõimelised ega adekvaatsed. EKA-s on tasu number sama, mis oli 10 aastat tagasi. Olen ka Tallinna Ülikoolis mõne kursuse andnud, seal oli kolm korda suurem tasu.

Kuidas sa defineeriksid professionaalset fotograafi praegusel ajal, kui igaühel on tehniline võimalus pildistada?

Professionaal on see, kes suudab ettenähtavat tulemust produtseerida, kes on oma kvaliteedis kindel. Kui sa tuju ajel hea pildi teed, kuid ei tea tehnikat, siis on see lihtsalt vedamine.

Sotsiaalses kunstis kasutatakse dokumentalistikat ja uudiseid nagu ajakirjanduseski. Mis on kunsti eelised ja erinevused sõnumi kohaleviimisel?

Ma ei võrdleks neid omavahel. Need on lihtsalt kaks erinevat tööd. Minu jaoks on ajakirjanduslik meetod vahend uurimuseks. Olen ajalehes nii harjunud, et kogun infot, küsin arvamusi, koostan sisu. See on kunsti tegemisel üks stardimoment, millest liigun edasi.

Minu arvates meedia reguleerib riigi ja kodanike vahelisi suhteid. Kunst aga räägib teemadel, mis ei ole veel aktuaalseks saanud. Kunst pakub mõtlemisainet hoopis teistel tasanditel - intellektuaalsel, vaimsel või emotsionaalsel. Vaataja ei saa kohe valmisvastust, kunst tõstatab laiemaid küsimusi ja jõuab sügavamale.

Kunst võib olla konjunktuurne, kunstnik peab ka raha teenima, aga ta avastab ikkagi valupunkte ühiskonnas, teeb neid esteetiliste ja visuaalsete lahendustega nähtavaks. Meedia muudab samas asjad aktuaalseks pärastpoole.

Ei saa öelda, et iga näitus on suurepärane ja viimase detailini läbimõeldud. Galeriikunsti on vead ja eksperimendid sisse kodeeritud. On vähe neid kunstnike, kes teevad järjepidevalt kvaliteetset tööd. Siit jõuamegi kunstnikupalgani – võib-olla see tagaks esiviisikule, et nad saaks normaalselt töötada. Ühe projekti tegemine võtab aega vähemalt pool aastat, et see ei oleks mingi konveier.

Miks ikkagi inimesed ei armasta sotsiaalset kunsti, vaid eelistavad ilusaid pilte?

Ma arvan, et see on ajakirjanduslik klišee, et vaataja ei armasta või ei saa aru. Tõsi on, et tänapäeval on infotarbimine suur, sellise erialase info tarbimine nõuab teatavat ettevalmistust või haridust. Mulle hullult meeldib klaverikontserte kuulata, kuid ma ei kujuta ette, et muusik mängiks minu tasemel selleks, et ma saaks aru. Ma arvan, et kultuuritarbija peab iseennast liigutama, infot hankima. Saalides on tekstid, teoste kirjeldused, kunstnike CV-d, ja internetis on hästi palju infot.

Inimesed on pinnapealsed, ilmselt on vähe neid, kes seda teha viitsivad.

Mis teha, see ei ole tsirkus. Selleks ongi meedia, kes infot valib, kogub, selekteerib, teeb söödavaks, arusaadavaks. Ajakirjanikul on ju vastav haridus ja kogemus.

Ma ei alahindaks ilma kunstihariduseta vaatajaid. Tänapäeval on reisimisvõimalused suuremad, kui 10 aastat tagasi, meie lugejad-vaatjad-külastajad tarbivad palju erinevat kultuuri ja neil on lai silmaring. Kumu tähistab sel aastal 10. aastapäeva, see tähendab kümmet aastat tehtud tööd, kaasaegse kunsti näitamist. On tekkinud preemiaid, institutsioone, on toimunud põlvkonnavahetus institutsioonides, palju on uusi kunstnikke. On toimunud suured muutused. Meedia võiks oma klišeed ümber vaadata.

Näituste külastatavuse numbrid on head. Minu kureeritud näitusel „Külm vesi“ käis 1725 inimest. Isiknäitusel Tallinna Linnagaleriis juba aastal 2007 oli see number 1300.

Kas kunst peaks maailma parandama, midagi reaalselt muutma?

Kui vaatad nooremat kunsti, siis maailma muuta püütaks väga harva, räägitakse pigem iseendast, sissepoole. See on mingis mõttes ka ajastu märk.

Suured eesmärgid saavad olla kunstnikul, kes on jõudnud teatud tasemele. Eestis see ei ole väga aktuaalne, eesti kunstnikele ei ole omane ühe ja sama teemaga, suurte eluprojektidega tegelemine.

Tehes oma näitusi ma rõhutan, et kunst provotseerib mingit suuremat dialoogi, paneb inimesi mõtlema. Samas püüan asja esitada arusaadavas vormis, et esimene kiht oleks esimesel minutil arusaadav. Valin visuaalseid lahendusi nii, et töö oleks vaatajale atraktiivne. Samas püüan selle poole, et teos oleks ka mitmekihiline. Balansseerin lihtsuse ja mitmekihilisuse vahel.

Töö, millega osaled praegu Kiasmas näitusel "The Demonstrating Minds", kujutab endast kahel ekraanil rääkivaid päid. On see vaatajale atraktiivne?

Kiasma on suur institutsioon, nad valivad teadlikult teoseid, mis ei hirmuta vaatajat, kes muidu teist korda ei tuleks sinna piletit ostma. Nad mõtlevad kõik korralikult läbi, et tulemus oleks kvaliteetne.

Mu kahe rääkiva pea teksti ei saagi nagu kuulata, sest üks on vene keeles, teine ukraina keeles. Nad kasutavad propaganda keelt ja räägivad üheaegselt Ukraina konfliktist. All jooksevad inglise keelsed subtiitrid. Kui vaataja on meedia kaudu teadlik nendest sündmusest, mis kestavad juba kaks aastat, siis ta saab kohe esimese minutiga aru, et üks on vene propaganda ja teine on ukraina propaganda. Siis tekib mingi hetk distantseerumine, hakkad mõtlema, et kumb on õige. Või mis on näiteks soome propaganda. See teos ei sunni end lõpuni vaatama ja kõigest aru saama, pigem räägib ta sellest, mis on meedia võim ja kuidas ta paneb meid klišeedes rääkima.

Sinu tööd mõjuvad tõesti lihtsalt, võiks öelda, et igapäevaselt, seal ei ole midagi, mis otseselt tajule ja emotsioonile kohe puuga pähe annaks. Kas oled seda meelega vältinud, või sulle lihtsalt ei meeldi ülespuhutud esteetika?

Mul on erinevaid töid. Näiteks aasta pärast pronksiööd, aastal 2008 tegin installatsiooni „Monumendid“ – kaks 1,5 m kõrgust hunnikut, üks paekividest ja teine klaasiklidudest. Nad olid väliselt minimalistlikud, ei astunud aktiivsesse dialoogi vaatajaga, nagu tänapäeval see vau! skulptuur. Aga vaikse häälega rääkisid nad sellest õudusest ja košmaarist, mis oli aasta tagasi, ja mis pani tulevikust mõtlema. Minu kunst sosistab vaikse häälega. See esteetika on hoopis teise volüümiga.

Kuivõrd sa pöörad tähelepanu sellele, et sinu töö oleks suurtel näitustel kujunduslikult ja lavastuslikult hästi välja mängitud?

See on kuraatori töö, tema vastutus. Kui ta teeb halva näituse, siis võib see jääda viimaseks. Mina kui kunstnik teen oma projekte edasi, selles mõttes on kunstnikul suurem vabadus.
Samas ma respekteerin kuraatori valikuid, ta on valinud minu töid ja teiste töid, ta paigutab neid näitusele vastavalt tema peas tekkinud teatud tekstile, kontseptsioonile.

Nii et sa ei ole selline kunstnik, kes marsib näitusele, ütleb, et mu töö on vales kohas, võtab selle kaenlasse ja viib minema?

Tänapäeval peaks olema leping, kus on kirjas, kui palju sa tasu saad ja kes selle töö eest vastutab. Ma pigem ootaks ülekannet, mitte seda vaidlust, kas töö on vales või õiges kohas.

Hiljutine kuraatorikogemus andis mulle arusaama, milline võiks olla kuraatori ja kunstniku koostöö, et mõlemad saaksid olla produktiivsed. Teatud mõttes kiirkursus, et mis on oluline ja mis mitte.

Olles EKA-s nii õppinud kui töötanud, mida arvad meie kunstikõrghariduse seisust?

EKA muudab end terve riigiga samas süsteemis, ta ei saa valida oma eraldi ideoloogiat, ta läheb ühes suunas, mis on väga konkreetselt neoliberaalne – et lühema aja jooksul saada maksimum.
Meil on üksainuke kunstiakadeemia, kus õpib ca 1000 üliõpilast ja kus töötab meie kunstieliit.

See on osa kultuuri- ja hariduspoliitikast, ja kindlasti tingitud ka üliõpilaste arvust, aga arvan, et need asjad käivad käsikäes: kunstnikud on alamakstud või teevad tasuta tööd. EKA on üks vähestest töökohtadest, kus kunstnik saab oma teadmisi rakendada ja neid edasi anda. Praegu on absurdne maksta selle eest sama palju, kui 10 aastat tagasi. Millised kunstnikud sinna töötama jäävad? Kas noored kunstnikud on nõus oma aega seal raiskama olukorras, kus sa pead nii suures mahus töötama, et sa ei saagi muud teha?

Kunstnikud, üliõpilased ja õppejõud peaksid rohkem oma huvide eest seisma.

Mis teemad sinu järgmisel näitusel tulevad?

Mul on see teada, aga sellest ei tahaks pikalt rääkida. Minu tööd jäävadki minimalistlikuks ja kõnelema sosistava häälega. Ma arvan, et need on ka mingi aja pärast aktuaalsed, sest ma töötan selliste teemadega, mis on päevakajalised, aga samas olulised ka pikemas perspektiivis.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: