Marge Monko: praegu on õige aeg rääkida armastusest
"Plekktrummis" vesteldi seekord kunstnik Marge Monkoga armastuse tähendusest tänapäevases maailmas ja selle mõtestamisest kultuuris.
"Kui mõelda armastuse peale laiemas mõttes ja mõelda ühiskondlike diskussioonide peale, siis mul on tunne, et oleks vaja rõhutada armastust ja empaatiat – sentimentaalsemaid väärtusi. Süürias toimuv paneb meie empaatia proovile ja ma arvan, et praegu on õige aeg rääkida armastusest," arvas Monko.
Monko peab end ühiskondliku närviga kunstnikuks ning leiab, et praegu on toimunud nihe kajastatavates teemades: "Ma arvan, et Eesti avalikus arvamusruumis, ka sellises Facebooki avangardis, on toimunud oluline nihe. Nüüd on võimalik rääkida teemadest, millest varem, nullindate alguses ei olnud veel võimalik rääkida, neid võib-olla käsitleti akadeemias, aga kindlasti ka kaasaegses kunstis. Tundub, et enam ei ole tabuteema küsida, mis on pildil valesti kui me näeme kahte naisministrit või käsitleda näiteks rahvusluse või kodakondsuspoliitika teemasid. Oluline on see, et me saame nendest nüüd rääkida."
Armastus on samuti Monko arvates olnud üks nendest teemadest, mida pole viimasel ajal just palju käsitletud. Kunsti valdkonnas on siinpuhul takistuseks olnud pigem kriitilise diskursuse domineerimine. "See oleneb valdkonniti, kui ma mõtlen kaasaegset kunsti, siis siin on vähemalt mõnda aega olnud üsna dominantne kriitiline diskursus, armastuse teemade puhul on aga oht minna sentimentaalseks või nõretavaks, see piir on väga õhkõrn," selgitas Monko.
Ühiskondlikud armastuse tõlgendused on ajas muutunud
Kuidas üldse saab armastust ühiskondlikult käsitleda? Monko arvates on siin oluline roll kultuuril: "Ma arvan, et piisab, et seda käsitletakse kultuuris. Piisab, et meil on lugusid, mis aitavad mõista meiega toimuvat ja ühiskonnas toimuvat. See on midagi müstilist – miks meile meeldib vaadata armastuslugusid kinos, lugeda neid raamatutest, kuulata armastuslaule. Kultuuril on selles oluline roll."
Armastuse tõlgendamisel on kaks suurt kontseptsiooni: "Armastuse ehitamine või ära ootamine sarnaneb 19. sajandi romantilise armastuse mudelile, mida me tunneme Jane Austeni romaanidest, mille tegelased ootavad kannatlikult oma armastust ja armastatu kasvamist või vaimset küpsemist. Teine on see äkilise tunde idee, mis on pärit kaasajast. See on see, kuidas me mõistame armumist tänapäeval – selline painav tunne, obsessiivne sundmõte isegi."
"19. sajandil käsitleti ka vastamata armastust teistmoodi, tänapäeval on see seotud enesehinnanguga – kui sind ei armastata vastu, siis reeglina enesehinnang langeb. 19. sajandil, vähemalt selle põhjal, mida ma teame nende romaanide kaudu, peeti vastamata armastust osaks tundekasvatusest," arutles ta.
Rääkides armastuse kontseptsiooni muutumisest viitas Monko sotsioloog Eva Illouzi käsitlusele: "Mis on minu jaoks tema uurimuses oluline – ta toob välja paar väga olulist võtmeküsimust, mille poolest armastus tänapäeval erineb sellest, mis ta kunagi oli. See on just nimelt ühiskondlike muutuste toimumine, 20. sajandi alguses suhteturgude avanemine. Varem oli inimestel suhteliselt ette määratud, kellega nad abielluvad, valikuid aitas teha klassikuuluvus, kogukond ja perekond, valikuid ei olnud lõputult. Tänapäeval on meie partnerite valik teoreetiliselt lõputu, aga siis on küsimus selles, et kuidas see valik teha ja kas see teeb selle lihtsamaks. Tegelikult ei tee."
Armastuse jõud võib tasakaalu kõikuma lüüa
"Kunstnikuna ma ütlen, et armastus ongi väga suur jõud, millega saab potentsiaalselt korda saata suuri asju. Võib välja tuua sublimatsiooni mõiste – kunst kui sublimatsioon, mingisuguse erootilise energia kanaliseerimine produktiivseks tegevuseks. Samas võib armastus olla ka takistav jõud, ta ei lase sind lahti, ei lase sul tööd teha. See lööb töötamiseks vajaliku tasakaalu kõikuma," kirjeldas ta oma kogemusi.
"Ma arvan, et armastus ongi selles mõttes väga huvitav, et see laiendab meie hingelist kogemust. Loomulikult ei lohuta kedagi, kes on parasjagu õnnetult armunud, et see kogemus rikastab. Aga pikas perspektiivis on see kogemus, mis annab meile ka edasiseks eluks mingisugused tööriistad," mõtiskles Monko.
Toimetaja: Marit Valk, Jaanika Valk