ESSEE

Jaan Undusk. Neetud dialektika

KÄSITLUSED

Martti Kalda. Junagdhi raidkiri: kommunaalpropaganda Vana-India moodi

Aldur Vunk. Eesti laevaehituse uus algus 18. sajandi lõpul ja uue algul II

Artikkel on teine osa käsitlusest 18. sajandi ja 19. sajandi esimesel poole laevaehitust tänasel Eesti alal ja Läänemere idakaldal. Selles osas on teemaks laevaehitus Kontinentaalblokaadile järgnenud kümnenditest kuni 19. sajandi keskapaigani. 18. sajandi lõpus Pärnus alanud laevaehitus oli 19. sajandi teisel kümnendil soikunud ja isaks väiksemate laevade ehitati vaid üksikuid suuremaid laevu (1824. aastal parklaev „Diana“, 140 Lasten). Põhiliseks mureks oli laevaehituspuidu defitsiit ja kapitalinappus. Laevu ehitati eeskätt randades, kus leidus sobivat puitu või oli ümberehitamist vajav laevavrakk. Seevastu 1795. aastal Vene impeeriumiga liidetud Kuramaal, kus laevaehituspuitu oli rohkesti, puhkes pikkade traditsioonidega laevaehitus uuesti õitsele ja selle mõju ulatus ka teistesse Balti kubermangudesse. 1828. aastal alustati taas laevaehitust Riias, kus see toetus suuresti just Liepajast Riiga asunud laevaehitusmeister Gottlieb Eduard Möwe oskustele. Riias sai laevaehitus 19. sajandi keskpaigaks juba sellise hoo, et sarnaselt Liepajaga oli ka enamus Riia sadamas registreeritud laevadest ehitatud kohapeal. 1856/57. aastal hakati Riia laevatehastes Riia sadamast läbiveetava tammepuidu asemel kasutama ehitusmaterjalina okaspuitu ja 1857. aastal ehitati lausa 10-laevaline seeria männipuidust galeasse (81 Lasten).

1840. aastatel algas tõus ka Eestimaa ja Liivimaa teistes laevaehituskohtades. Pärnus veeskati 1845. aastal männipuidust ehitatud kahemastiline kuunar „Delphin“ (55 Lasten). Sellise suurusega laevad olid Pärnu linakaupmeeste jaoks optimaalse suurusega ja purjetasid Pärnu ning Portugali ja Inglismaa sadamate vahel. 1840. aastatel on Pärnus asunud tegutsema eestlasest laevameister Gottlieb Maddisson, kelle esimeseks suuremaks laevaks oli 1847. aastal valminud kuunar „Medea“ (55 Lasten). Liivimaa kubrmangus toimus laevaehitus 19. sajandi keskel põhiliselt Riias, Pärnus ja Saaremaal. Eestimaa kubermangus oli peamiseks laevaehituskohaks Hiiumaa. Seal ehitati 1848. aastal Stockholmist toodud meistrite juhtimisel valmis ka suurim selle ajani valminud alus tänasel Eesti alal, okaspuidust parklaev „Hioma“ (169 Lasten). 19. sajandi keskel sai teoks esimese kohalikust etnilisest enamusest pärit ettevõtja läbimurre korporatiivsete tõketega eraldatud kaupmeheseisusesse, mis võimaldas tegutseda reederina ja suunata kohalikku laevaehitust. 1856. aastal asus eestlasest reederina tegutsema Pärnu kaupmees Martin Strahlberg, kes oma esimese suurema laeva (brigantiin „Catharina Regina“, 113 Lasten) lasi ehitada Saaremaal. Artikli kokkuvõttes on välja toodud kolm olulisemat algatust, mis 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole jooksul kodunesid tänase Eesti ala laevaehituses ja eelnesid randlaste laevaehitusbuumile 19. sajandi teisel poolel. Need olid esiteks välismaiste laevameistrite oskused, mis laevaehitusplatsidel anti edasi kohalikele abilistele, kellest said peagi rannalaevade ehitajad (Saaremaal) või lausa rahvusvaheliseks kaubanduseks sobivate aluste meistrid (Gottlieb Maddisson). Teiseks vähese varustusega ajutiste ehitusplatside traditsioon siinses laevaehituses ja kolmandaks kohaliku metsamaterjali kasutuselevõtt kuunarite ja parklaevade ehitamisel.

Anu Mänd. Kirikukellad keskaegses Tallinnas (inglise keeles eraldi lehel)

Raimo Pohjola: Max Lehmann ja provenientsipõhimõtte areng

Oliver Pagel. Eesti NSV turistid Soomes aastatel 1955-1980

Aastatel 1955-1980 külastas ametiühingute liinis Soomet kokku üle 9500 ENSV turisti. Üle poole kõikidesse kapitalistlikesse riikidesse siirdunud ENSV turisides reisis vaadeldaval perioodil just Soome. Turismigrupid koosnesid vastavalt suurema sissetuleku ning kõrgemasse sotsiaalsesse klassi kuuuvate eluvaldkondade esindajatest: tehnilised eksperdid (arhitektid, insenerid, tehnikud); haridustöötajad (õpetajad, õppejõud, teadustöötajad); arstid ja mitmesugused teenistujad (ametnikud, partei- ja ametiühingu ning komsomoli funktsionäärid). Töölisklassi ja kolhoosnike esindatus jäi madalaks . Turismigruppide elitaarne iseloom tulenes erinevatest põhjustest, kuid üheks olulisemaks mõjufaktoriks oli asjaolu, et välismaale siirdunud turisidelt oodati usutava ja positiivse propaganda tegemist NSVL-i suunal. Režiim kartis, et töölised ja/ või kolhoosnikud võivad sellise ülesande täitmisel hätta jääda ning pole võimelised välisriigi auditooriumile usutavalt mõjuma.
Turismigruppi arvamise eelduseks oli välistuusiku saamine, mis jagati välja ametiühingu liinis. Tuusiku saamiseks tuli välismaale kandideerijal läbida pikk protsess: paberite vormistamine ja kandtaatide toimus formaalselt kokku küll viiel erineval tasandil, kuid sisuliselt jäi otsustav sõna ikka KGB-le.

Välistuusikust ilmajäämist peeti indiviidi tasandil tõeliselt isiklikuks tragöödiaks, millest nõukogude režiim hästi teadlik oli ning tuusikut kui välise lojaalsuse loomiseks kasutas. Tuusikuid oli kordades vähem kui piiri taha sõita soovijaid.

Soome sobis välisturismi sihtkohana suurepäraselt, sest erinevalt ülejäänud kapitalistlikest riikidest, ei pakkunud Soome idast ülehüppajatele poliitilist varjupaika ning andis kinni kukkunud põgenikud välja NSVL-le. Seepärast oli aindaks võimaluseks kasutada Soomet transiitterritooriumina liikumiseks Rootsi, kus paluda poliitilist varjupaika. Erinevalt Soomest ei tagastanud Rootsi põgenikke NSVL-le. Turismigrupi koosseisust Soome kaudu Rootsi põgenemine oli keerukas, misõttu perioodil 1855-80 õnnestus see ettevõtmine vaid kolmel ENSV turistil.
Valdav enamus eestlastest püüdis Soomes koha peal turustada kaasa võetud viina või hankida muul viisil Soome markasid Lääne toodangu ostmiseks, millest kodumaal karjuv puudus oli. Kes tollireeglite rikkumisega vahele jäi, pidi arvestama lisaks probleemidele töökohal ka asjaoluga, et isikule võidi mitmeks aastaks keelata sõit turismigrupi koosseisus välismaale.

Valdur Ohmann. August Vakepea – eesti kommunistide Kopenhaageni mõrvatöö kaasosaline

Eesti tippkommunistidemõrvatööl 1936.aasta veebruaris Kopenhaageni oli kolm osalist – Leo Looring; Karl Säre ja August Vakepea. Kominterni heakskiidul tapeti jõhkral moel Jiohannes Eltermann-Martõnov. Mõrvatöö tellijate edasine saatus on hakanud tasapisi selguma. Leo Looringu käekäik ja saatus said teatavaks juba käesoleva aastatuhande vahetusel: Nõukogude julgeolekuorganitel õnnestus ta Roorsi vanglast NSVL-i toimetada, kus ta anti tribunali alla ja hukati 1952.aastal . Karl Säre suri Saksamaal Hambrug-Neuhamme koonduslaagris 14.03. 1945.

August Vakepea kohta olid ainult oletused, et ta olevat justkui läinud Hispaania kodusõtta. Mingeid dokumentaalseid kinnitusi selle kohta pole seni leitud. Isegi mingeid muid eluloolisi andmeid polnud tema kohta avaldatud. Eestis oleva August Vakepea Kominterni toimikus olevate isikuandmete analüütiline võrdlus Venemaal asuva dokumendiga Herman Pikk kohta näitas, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Saaremaalt pärit noormehe unistuseks oli saada meremeheks. See unistus täituski 1929.aastal. Meremehena sattus ta paaril korral NSV Liitu ja 1932.aastast oli Kominterni mõju all. August Vakepeast sai 1933 EKP liige. Venemaal anti talle uus idenditeet, 1934.aastast oli tema nimeks Jaan Klaar. Venemaa Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Riikliku Keskarhiivi (Russian State Archive of Socio-Political History) arhiividokumendist ilmneb, et Hispaania kodusõjas tegutses August Vakepea nime all Pikk Hermann (Tall Hermann), mis ühtaegun irooniline, sest tegemist Eesti Vabariigi tähtsaima liputorniga parlanendihoone juures. August Vakepea pälvib tähelepanu ka sellrega, et tegemist oli esimese eestlasega, kes jõunis Hispaania kodusõtta juba 1.detsembril 1936 ja tõenäoliselt ainus, kes teenis anarhistide Durruti üksuses. Kommunistlikes väljaannetes ilmusid 1937.aasta kevadeni Herrmann Pika nime all artiklid Hispaania kodusõjast. 31.märtsist on ta arvatud välja Durruti Kolonni (The Durruti Column) võitlejate ridadest. Tema viimane teadaolev asupoik oli Aragoni rindel Pina del Ebro küla juures: Hispaania arhiividest saabusid eitavad vastused. Neil ei õnnestunud leida andmeid August Vakepea, Jaan Klaari, Hermann Pika kohta: Tuleb tunnstada, et katkesid ka Hermann Pika kirjuutised kommunistlkesse väljaannetesse. Seega jäb üle teha järeldus, et August Vakepea jäi 1937.aasta kevadel Hispaania kodusõja rindel teadmata kadunuks.

Peeter Kaasik. Eesti rahvaväe moodustamise kavad 1943.aastal(eelmisest numbrist tõlgituna otse kujundajale)

Eesti Filmiarhiiv. Pilguheit üheksakümnendate kirevasse maailma

KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Tiina Saluvere. Teater kultuurivaistu akumuleerimas. Kuno Otsuse ja Vaino Vahingu kirjavahetus

Vaino Vahingu (1941-2008) ja Kuno Otsuse (1943-2014) kirjavahetus Eesti Kultuuriloolises Arhiivis pärineb Vahingu personaalarhiivist, mis on EKLA-sse hiljuti laekunud ning kannab registrinumbrit 2012/178. Publitseeritavatest kirjadest enamus on kirjutatud 1970.aastail, mil eesti teatris oli erakordselt põnev periood, mida tagasivaates nimetatakse teatriuuenduseks. Nõukogude Eesti teatrikunstis oli seni juhtpositsioonil olnud Stanislavski süsteemil põhinev psühholoogiline realism, mis selleks ajaks oli hakanud ennast ammendama, muutunud noorte jaoks igavaks. Eesti noored teatriinimesed, eeskätt lavastajad Jaan Tooming ja Evald Hermaküla, hakkasid looma teistsuguse teatrikeelega lavastusi, mis äratasid kohe tähelepanu ega jätnud kedagi külmaks – leidus nii tuliseid pooldajaid kui vastaseid. Välismaisetest eeskujudest oli oluline Grotowski, katsetati Artaud´ ja Brechti sünteesi jne. Olulisel kohal oli lavalise enesetunde saavutamisewl oli ka psühhoanalüüs, loeti palju sellekohast teooriat, eriti Jungi. Teatriuuenduse keskmeks kujunes Vanemuise teater Tartus.

Siinse kirjavahetuse mõlemad osapooled on tihedalt teatriuuendusega seotud, on olnud selle juures algusest peale, kuuludes samasse mõttekaaslaste sõpruskonda. Otsus, kes oli lõpeatanud Vanemuise stuudio, töötas Vanemuise teatris kogu elu, olles näitleja, lavastaja, kuid eri aegadel ka teatri raamatu- ja noodikohu hoidja, arhivaar jne. Vahing töötas psühhiaatrina ja Tartu ülikoolis dotsendina (kaitses kandidaadikraadi psühhofarmakoloogia alal 1971), kuid oli samal ajal ka kirjanik ja teatriarvustaja. Tema rolliks oli teoreetilise poole vahendamine tewgijate ja reflekteerimine publiku jaoks. Kuna uus teater vajas ka teistsuguseid tekste, andis Vahing oma panuse ka kirjandusliku loominguga. Vahing toimetas ka omakirjastuslikku põrandaalust almanahhi „Thespis“, mis ilmus 1970.aastatel ja keskendus peamiselt teatrile ning on ilmunud 1997 ka raamatuna.

Otsuse ja Vahingu kirjavahetus kajastab tolle ajastu meeleolusid, jäägitult teatrile elamist ning sõpruskonna boheemlaslikku elustiili, mis põimus üleintensiivse töö ja teadmisjanuga. Vormiliselt on Vahingu kirjad eriliselt selle poolest, et need on kirjutatud teatrite kavalehtedele, mis lõi omamoodi osaduse sõpradega teatrielamuste jagamisel. See kirjavahetus aitab uurida tolle perioodi kultuurielu üht olulist tahku.