Uues Tunas: neitsilikkusest, riiklikust elukast, Lotmani arhiivist ({{commentsTotal}})

Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.
Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974. Autor/allikas: TÜ filosoofiateaduskond

Tutvustame värsket Tuna, äsja ilmus lettidele ja riiulitele mullune lõpunumber: 4/2016.

AVALUGU

August Wilhem Hupel.  Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas

Mati Laur, Merili Metsavahi. Talutüdruk valgustuse paistel. Lisandusi August Wilhelm Hupeli artiklile

1791.aastal avaldas Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737-1819) tema enda väljaantavas  ajakirjas  „Nordische Micellaanen“ artikli „Ueber den Werth der Jungfraushaft unter Ehsten and Letten“ (Neitsilikkuse väärtustest eestlaste ja lätlaste hulgas). Hupeli vaated abielule ja seksuaalsusele ei välju luterlikest raamidest, mis tunnistasid mehe ja naise monogaamse  abielu ainsaks institutsiooniks inimesele loomupärase seksuaalsuse kanaliseerimiseks. Kindlasti ei kuulu aga Hupel nende konservatiivide hulka,  kes ka veel 18.sajandil lubasid seksuaalsust abielus ainult laste sigitamise eesmärgil. Nii ei pea ta „hooramiseks“ abielulist suguelu raseduse ajal või viljatu abikaasaga, kõneldes abikaasade vastastikusest abistamisest (Hülfleistung) muu hulgas ka sugutungi vastastikusel rahuldamisel.

Kohtuprotsesside ja muude materjalide põhjal on teada, et talupoegade eluviiside ning kirikliku seksuaalmoraali vahel valitses väga suur lõhe. Hupel, kes pastorina pidi järgima rangeid kiriklikke eeskirju, oli sageli olukorras: koguduse liikmed soovisid ühte, ent eeskirjad nägid ette teist. Sageli oli juhtumeid, kus pärisorised talupojad pagesid ning nende mahajäetud naised alustasid kooselu uute meestega. Hupel taotles lahutusprotsessi lihtsustamist, samuti võimalust  uued sõlmitud kooselud kiriklikult laulatada. Hupel on vastu ka kihluse ajal lahku läinud paaride sundlaulatamisele, mida kirikuvõim põhjendas väidetavalt alustatud seksuaaleluga.

Hupeli kirjatöö otseseks ajendiks , millele ta oma tekstis viitab, sai 1787.aastal „Göttingenisches Historisches Magazinis“  sealse ülikooli filosoofiaprofessori  Christoph Meiners´i (1747-1810) artikkel  „Ueber die Begriffe verschiedener Völker  von dem Werthe der Jungfrauschaft“ (Erinevate rahvaste arusaamast neitsilikkuse väärtusest). Valgustusaja meelsusest  kantud artikkel arvustab maailma eri nurkades valitsevat  neitsilikkuse fetišismi, tuues sellele vastukaaluks terve rea  vastupidiseid näiteid rahvastest, kes neitsilikkust suisa põlgavat ja vihkavat. Kui võrdleme Meinersi ja ja Hupeli tekste, siis Hupel ei paku  eestlasi ja lätlasi välja lisandusena Meinersi loetletud rahvastele, vaid pigem täiendab Meinersit kolmanda võimaluse pakkumisega  neitsilikkuse väärtustamise ja selle põlgamise kõrval, mille puhul, Hupeli sõnu kasutades, igasugune arusaam neitsilikkusest sootuks puudub. Kohalikus kultuuris seesolija  ning empaatilise inimesena püüab Hupel  eesti talupoegadest  koguduse liikmeid mõista. Seepärast ongi valdav osa Hupeli põhjalikest kirjeldustest esitatud  neutraalsel, mitte hinnanguid andval toonil.

Mida saab tänapäeva uurija Hupeli kirjeldustest teada? Hupel pöörab palju tähelepanu abielueelsele seksuaalsele vabadusele, jättes samas ruumi erinevatele tõlgendusvõimalustele. Hilisemas kirjanduses ongi ehalkäimise kombestikuseksuaalset külge  kirjeldatud väga erinevalt. Hupel ei võta osa tollal saksakeelses kultuuriruumis toimuvast „prooviööde „ (Probenächte) teemalisest arutelust, ega kasuta ei prooviöö, prooviabielu   ega ehalkäimise mõistet. Ometigi tuleb tunnistada, et Hupeli viis küsitleda inimesi ja korrespondents kirjasaatjatega ei erinenud kuigipalju empiirilistest meetoditest, mida sajand hiljem asusid kasutama  folkloristid ja etnograafid. Töö, mida Hupel tegi, näis olevat parim, mida tema seisuses isikul oli võimalik teha. Ta ei saanud   minna talupoegadega ehale kaasa, ent tema empaatiline suhtumine talurahvasse ning valgustuslik püüdlus aru saada nende hingeelust ja mõttelaadist tegid võimalikuks tema muljetavaldava kaasarääkimise toonasel teadusmaastikul.

 

KÄSITLUSED

Mait Kõiv. „Riikliku eluka“ autonoomia, ehk  miks sündis Kreekas demokraatia

Artikkel vaatleb kreeka demokraatia kujunemise sotsiaalseid, poliitilisi  ja ideoloogilisi eeldusi, ning seeläbi ka sotsiaalpoliitilist reaalsust, mis juhtis Aristotelese tema kuulsale määratlusele inimesest kui riiklikust elukast. Artikli lõpus on arutletud küsimuse üle, millal kõnealune, demokraatia tekkele ja Aristotelese inimese-definitsioonile viinud ühiskonnatüüp Kreekas kujunes.

Kui vaadata kreeka linnriike – poliseid  - teiste maailma varaste riikide, sealhulgas linnriikide taustal, siis paistavad nad silma oma tavatu demokraatlikkusega. On muidugi tõsi, et demokraatia kujunes Kreekas suhteliselt hilja, alles nn  klassikalisel perioodil (5.-4.  saj. eKr) ja et ka siis polnud kaugeltki kõik polised demokraatlikud, kuid sellegipoolest tuleb möönda, et esiteks klassikalise  Ateena näol tuntud demokraatlikule riigile omast kodanike kaasatust riigiasjadesse pole  näha üheski teadaolevas riigis enne 20.sajandit, ja teiseks, et kreeka aristokraatlikud polised paistavad enamuse varajaste riikide taustal suhteliselt demokraatlikud.

Demokraatlikke suundumusi saab vaevalt tuvastada pronksiajal  (teisel aastatuhandel eKr), mil Egeuse riigid meenutasid pigem kaasaegseid Lähis-Ida monarhiaid kui hilisemaid kreeka poliseid. Areng demokraatia suunas sai nähtavasti võimalikuks pärast pronksiaegse riikluse langust suure kollapsi läbi 12.sajandil eKr. See tõi Egeuse piirkonnas kaasa väikeste ja suhteliselt egalitaarsete kogukondade arengu, millest alates 8.sajandist eKr  arenesid linnriigid – polised. Poliste väiksus  lõi soodsa pinna kõigi kogukonnaliikmete otseseks osalemiseks otsustusprotsessis, seades teisalt piirid omandi kontsentratsioonile, vähemalt seni kui   väikeomanikest kogukonnaliikmed säilitasid oma maa ja isiklikud õigused. Viimast aitas tagada kreeka maailmas 7.sajandil eKr  omaks võetud võitlustaktika, mis põhines nii aristokraatia kui ka relvastuse väljapanekuks suuteliste väikeomanike seast pärit raskeltrelvastatud jalameestel. Kuna väikeomanikel oli kogukonna kaitsel aristokraatia kõrval keskne roll, siis oli neile tagatud ka küllalt kindel sotsiaalne ja poliitiline positsioon. Väikeomanike ulatuslik ekspluateerimine aristokraatliku eliidi poolt polnud seetõttu võimalik; sõltuv tööjõud orjade näol hangiti enamuses väljapoolt kogukonda ja see oli kättesaadav nii aristokraatiale kui lihtkodanikele.

Kõigest sellest tulenevalt ei saavutanud aristokraatlik eliit polistes vaidlustamatut juhtpositsiooni. Liidrid pärinesid küll aristokraatia seast, kuid pidid oma parimust avalikult ilmsiks tooma, samas kui lõppotsus langetati või vähemalt kinnitati reeglina kõiki kogukonna  liikmeid ühendaval rahvakoosolekul. Kuivõrd aristokraadid olid sunnitud pidevalt end avalikkuse ees maksma panema, kujunes tugevalt võistlusele orienteeritud mentaliteet, mis oluliselt määras  kreeka kultuuri üldilmet. Poliitilisel tasandil ilmnes see aristokraatlike grupeeringute võitluses juhtrolli pärast riigis. See viis sageli võimu monopoliseerimisele  eduka liidri poolt ja seega monarhiale, mida kreeklased tähistasid terminiga türannia (tyrannis). Ent omandi suhteliselt ühtlane jaotus polise sees ei võimaldanud türannidel koondada võimu põlistamiseks tarvilikke ressursse, ilma et see oleks otseselt kahjustanud   teiste kogukonnaliikmete õigusi ja huve. See põhjustas teravat vastuseisu   ega võimaldanud monarhiatel reeglina pikalt kesta. Katsed kehtestada püsivat ainuvõimu seega ebaõnnestusid ja algselt neutraalne, lihtsalt monarhiat tähistav termin tyrannis omandas tauniva, vihatud võimule osundava konnotatsiooni.  Sisemine stabiilsus tuli saavutada kõiki kogukonna kaitsel olulisi mehi hõlmava kompromissi läbi, seega arvestades ja kaasates nii aristokraatiat kui väikeomanikke. Poliitiliselt saavutati see kogukondliku seadusandlusega, samas kui maailmavaateliselt kasvas siit välja mõõdukust väärtustav ideoloogia, suunatud isiklike ambitsioonide ohjeldamisele kogukonna hüvangu nimel.

Näib üsna loomulik, et sellised sotsiaalpoliitilised olud ja sellega seonduv avarapõhjalist kompromissi väärtustav ideoloogia lõid eeldused demokraatliku riigi tekkeks – poliitiliseks süsteemiks, kus kogu võimutäius kuulus kodanike koosolekule. Sama loomulik näib, et selliselt poliitiliselt ja ideoloogiliselt pinnalt võrdus  arusaam  inimloomuse riiklikkusest, nii nagu Aristoteles selle sõnastas. Demokraatia ja Aristotelese inimesemääratlus ilmnevad kreeklaste juba varakult kujunenud sotsiaal-poliitilise korralduse   ja ellusuhtumise paralleelsete tulemustena.

On vaieldav, millal kirjeldatud ühiskonnatüüp Kreekas täpsemalt ilmet võttis. Ent erinevatest seisukohtadest hoolimata näib üsna kindel, et selgelt sõnastatud kogukondlik ideoloogia, aga ka orjatöö ulatuslik kasutamine  -- seega Kreekale iseloomulik poliitiline ideoloogia  ja sotsiaalmajandusliku korralduse üks keskne element --, on jälgitavad juba meie kõige varasemates kirjalikes allikates hiljemalt 7. sajandil eKr. Ühiskondlik ja poliitiline raamistus, millest hiljem võrdus demokraatia, oli ilmselt juba paigas nn arhailisel perioodil (8.-6. saj.eKr).   See omakorda lubab arvata, et kõnealune ühiskonnakord ja mõtteviis hakkasid kujunema peagi pärast  pronksiaegsed hierarhilised monarhiad purustanud kollapsit 12.saandil eKr – väikestes ja suhteliselt egalitaarsetes kogukondades, mis järgnenud sajandeil, juba enne poliste kujunemist, Kreeka ilmet määrasid.

 

Felix Gornischeff. Baltisakslaste roll Vene riigi välisteenistuses ja Euroopa poliitikas Aleksander I valitsemisajal 

Artikkel vaatleb baltisaksa diplomaatide rolli Vene keisririigi välispoliitikas Napoleoni sõdade aegu, keskendudes aastatele 1806-1815. Proovitakse vastuseid leida küsimusele, miks olid  baltisakslased  Vene keisririigi diplomaatilises teenistuses nõnda kõrgelt hinnatud ja teenisid keerulisel perioodil olulistes Euroopa pealinnades Vene keisrit Aleksander I. Artikli esimeses pooles tehakse ülevaade baltisakslaste sotsiaalsest taustast , kuid põgusat ka Vene keisririigi välisministeeriumi struktuurist. Artikli teises pooles vaadeldakse  poliitilisi sündmusi mainitud aastatel, kuid keskendutakse kahele diplomaadile: krahv Gustav Ernst von Stackelbergile (1766 – 1850), kes oli saadik Berliinis ja Viinis ning krahv Christoph Heinrich von Lievenile (1774-1839), kes esindas keisrit Berliinis ja Londonis. Sündmuste põhifookus on Vene-Preisi suhetel.

 

Jaak Valge. Tee esimese rahvahääletuseni  

Esimene rahvahääletus Eestis toimus 1923.aastal algkoolide usuõpetuse  küsimuses ning on tähelepanuväärne ka seetõttu. et tegemist oli esimese maailmasõjajärgse rahva algatatud väärtuste referendumiga Euroopas, mille keskmes oli ideoloogiline vastasseis  konservatiivsete ja vasakradikaalsete väärtuste vahel. Nii polnud küsimus üksnes selles, kas usuõpetust võis vabatahtliku ainena Eesti algkoolides õpetada, vaid  tulemus oli ka indikaatoriks, kas marksism ja vasakradikaalsus on hakanud oma maailmasõjajärgseid positsioone kodanike enamuse maailmavaates loovutama.

Eesti parlament oli otsustanud, et usuõpetus ei saa algkoolidesse kuuluda, isegi mitte vabatahtliku õppainena. Kristliku Rahvaerakonna algatuse kohaselt, millele kodanike allkirju koguti,  tuli referendumile panna küsimus, kas usuõpetus on õpilastele ja õpetajatele vabatahtlik. Eesti Vabariigi 1920.aasta põhiseaduse kohaselt sai rahvahääletuse käivitada 25 tuhande kodaniku nõudega ning juhul, kui parlamendi  enamuse otsus  oli teistsugune, kui referendumil vastu võetud otsus, pidi parlament laiali minema.

Artiklis vaadeldakse referendumile viinud poliitilist protsessi parlamendis, keskendudes küsimusele, missugused olid selle murdepunktid ning kas oli võimalik referenduminõude blokeerimine, mille oli allkirjastanud 89 tuhat kodanikku: Nimelt üritasid marksistlikud erakonnad referendumit vältida, kasutades selleks kõikvõimalikke formaalseid põhjendusi. Rahvaalgatuse nõude menetlemine demonstreeris kogu juriidiliste võtete arsenali, mida Riigikogu omale mitte meelepärase eelnõu ummikusseajamisel kasutada saab.

Kaalukeeleks, et küsimus siiski rahvahääletusele pandi, sai vasaktsentristlik Tööerakond. Nii kulges kogu protsess – eriti arvestades kogemuste puudumist  - siiski oma lõpptulemuseni suhteliselt sujuvalt.

Rahvahääletusel sai referendumile   pandud küsimus poolthääli   328369, vastu 130 476. Kuulutati  välja uue Riigikogu valimised. Poliitilisi arenguid juhul, kui Riigikogu oleks  rahvahääletuse blokeerinud., on raske ette kujutada , ent need oleks võinud oleks võinud olla väga negatiivsed.

 

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Tatjana Kuzovkina, Juri Lotmani ja Zara Mintsi arhiivid: hetkeseis

Artiklis on kirjeldatud Tartu ülikooli raamatukogus  Ja Tallinna ülikooli Eesti Eesti Semiootikavaramus asuvate Juri Lotmani ja Zara Mintsi arhiivide sisu ning nende üleandmise ja kirjeldamise ajalugu. Nii Lotmanile kui ka Mintsile oli noorusest peale omane mälu talletamise paatos ja hoolikas suhtumine isiklikesse ning perekonna arhiividesse. Eriti annavad sellest tunnistust Zara Mintsi nooruspõlve päevikud, millest on artiklis ära toodud fragmente. Need annavad elavalt edasi 1940ndate aastate argielu üksikasju ning lubavad rekonstrueerida autori psühholoogilise ja intellektuaalse portree.

Artiklis on iseloomustatud mahukat epistolaarset fondi, milles on tallel rohkem kui 2500 kirja, mis saadeti Zara Mintsile ja Juri Lotmanile 1950-1990ndatel aastatel.

Üksikasjalikult on kirjeldatud materjale, mis on seotud Lotmanite perekonna tagakiusamisega KGB organite poolt 1970ndatel aastatel.

 

Margus Laidre. Reet Littoveri neli elu

Käesolev artikkel on  lisanduseks Tunas 1/2016 avaldatud Mati Mandeli kaastööle „Märjamaa kaitseliitlase Hans Littoveri ja tema naise lugu“. Mandel kirjutab, et selle loo teine peategelase, Reet Littoveri, elust sõja-aastail pole praegu midagi teada. Õnneks see nii siiski pole, sest minu valduses  On Reet Littoveri oma käega üles tähendatud elulugu kokku kahekümnel leheküljel, mis oluliselt täiendab Mandeli poolt arhiividokumentidest leitud andmeid. Tegemist on minu isa õega, Haapsalu tädi Reedaga, kes kahekümne kaheksa aasta vanuselt küüditati kuueteistkümneks aastaks Siberisse töölaagrisse  ja hiljem asumisele ainsal põhjusel, et oli abielus kaitseliitlase ja pangadirektoriga.  Oma meest ei näinud ta enam kunagi. See on vaid üks „tavaline“ lugu kümnete tuhandete teiste samasuguste seast Eesti lähiajaloost. Reet Ja Hans Littoveri  ning nende saatuskaaslaste elud on meile igapäevaseks meenutuseks, et vabadus pole iseendastmõistetavus, vaid et selle hoidmiseks tuleb igapäevaselt vaeva näha.

 

Eesti Filmiarhiiv: Järvamaa neiud paar sajandit pärast Hupelit

KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

 

Kristi Metste.  Pärnu – Pariis – Amsterdam. Hella Talviku kirjad  vanematele ja vendadele 1927 – 1940

Eesti 20. sajandi esimese poole ühe põnevama luuletaja  Heiti Talviku (1904-1947) perekonnalugu ei ole trükisõnas peaaegu puudutatud: Tuttavam on üksnes tema isa, arsti ja Tartu Ülikooli meditsiiniprofessori Siegfried Talviku  (1878-1929) elukäik, tema emast Elfriede Talvikust (sünd. Inselberg; 1878 – 1943), õest  Hella Talvikust (hiljem de Haan; 1907-1998) ka vend Ilmari Talvikust ( 1909-?) on kirjutatud  ainult mainimisi seoses  Heiti Talviku elulooga. Tartus Eesti Kultuuriloolises Arhiivis leidub aga hulk dokumente, mis valgustavad ka perekonna käekäiku, nagu Siegfried Talviku ja Ilmari Talviku päevikud, Elfriede  Talviku kirjad Aino Kallasele, Hella Talviku kirjad vanematele ja vendadelejms. Siinses publikatsioonis on avaldatud kõik 24 Eesti Kultuuriloolises Arhiivis leiduvat Hella Talviku kirja.

Need annavad sissevaate Pärnust pärit noore neiu eneseotsingutesse 1920.aastate lõpul- 1930.aastatel, mil soov tantsijaks saada  viis ta parimate  tantsuõpetajate otsingul Pariisi, kus temast sai Vene kuulsa baleriini  ja tantsupedagoogi Nikolai Legati (1869-1937) üks õpilasi. Kirjad on säilinud väga katkendlikult, nii et täit ülevaadet Hella käekäigust saada pole võimalik. Tundub tõenäoline, et tantsijannat temast siiski ei saanud. 1937.aastal abiellus ta noore hollandlasest arhitekti  Theodor Christian de Haaniga (1910-1957), 10.juunil 1940 sündis perre tütar Maj. Teise maailmasõja  ajal elas perekond Hollandis, hiljem viis elutee nad Rootsi, kus sündisid veel pojad Rein ja Jan de Haan. Sidemed kodumaaga katkesid Teise maailmasõja ajal, kui venad olid surnud (?). Viimast korda külastas Hella  Eestit ja kodulinna ning kohtus lähedastega 1939.aastal. Rootsis oli ta olnud kohaliku ajakirjanduse  viljakas kaastööline. Hella de Haan suri Sundsvallis 1998. aasta mais, olles 90-aastane. Veel vanadusepäevilgi oli ta tundnud elavat huvi maailma asjade vastu.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: