Toomas Kall. Kuidas Eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid ({{commentsTotal}})

Jaan Kaplinski
Jaan Kaplinski Autor/allikas: Ülo Josing /ERR

Jaan Kaplinski

Kirjad sinna ja tagasi 

Armas Oskar

 

Olen mõeld sulle kirjutada juba rohkem kui seitsekümmend aastat, mis on möödas meie viimasest südamlikust jutuajamisest, aga ikka on midagi vahele tuld. Sa ehk mäletad seda korda, see võis olla 1945. aastal, kui sa tulid sinna Eduri juukseärisse Riia mäel, kus sa ikka käisid. Mitu poissi istus juba järjekorras, mina koos emaga teiste hulgas. Sa küsisid vaikselt, kes on viimane, ja istusid toolirea otsa pääle ootama. Aga siis sul hakkas vist igav, igatahes küsisid sa järsku: „Noh, poisid, kas te „Kevadet” olete lugenud?” — „Oleme küll!” vastasid poisid nagu ühest suust. Pääle minu, sest mina ei osand siis veel kuigi hästi lugeda. „Mina olengi Luts,” selgitasid sina, kuigi sind Tartus niigi kõik teadsid. Aga poistele tuli elu sisse ja teil läks kohe jutuks Tootsist ja Kiirest ja millest veel. Mina mäletan seda nii selgesti, ja hiljem kirjutas sellest oma mälestustes ka juukselõikaja proua Helmi. (Nüüd peab küll ütlema „juuksur”, aga minule see sõna ei meeldi.) Olen pärast mõeld, et palju sul neid juukseid lõigata oligi, kõrvade päält ehk natuke, aga eks sa käisid sääl rohkem seltskonna mõttes.

Nüüdseks olen su päris korralikult läbi lugend ja sellest mõnel pool ka kirjutand. Olen otse tunnistand, et „Eesti kirjandusest sobis minule vist kõige paremini Lutsu „Kevade””. Ja mitte ainult minule, sest olen ka kirjutand, et „Lutsu „Kevade” on vist meie rahvale kõige olulisem klassikaline teos”. Seda avalikult. Aga sulle isiklikult võin öelda ka seda, millega ma kuidagi rahul ei saa olla. Öelda kõigepealt kui kaastartlasele, sest kui loen su päevikuid sellestsamast 1945. aastast, näen elavalt seda varemetes linna, kus hakkasin ka ennast mäletama. Meie suurem vahe oligi selles, et sina mäletasid ka varemeteta Tartut. Kirjutasid päevikutes ka sellest, kuidas nüüd, kohe pärast sõda, „linn on täis vene rahvast, mitte niipalju sõjaväelasi kui eraisikuid, naisi ja lapsi”. Ja et „uulitsail liigub palju vene väikesi kerjuseid”. Ja kuidas sinu majja on pandud elama vene sõjaväelasi — „leutnante” koos nende prouade ja lärmakate lastega. Sa kirjutasid leplikul toonil, mida olen ka ise kasutand oma artiklites, kus olen rääkind rahvussuhetest. Sa nagu oleksid juba siis aru saanud sellest, mida eestlased ei taha ikka veel väärikalt tunnistada. Nimelt seda, et ka vene rahvas on viimase saja aasta jooksul pidand kannatama, mitte ainult eesti rahvas.

Vääritu oli ka sinu Tootsi suhtumine põlisameeriklastesse. Mõte, et keegi võib kippuda Ameerikasse ainult selleks, et „punanahkasid maha plõksutada”, on mulle tülgastav. Nii jääb Toots mentaalselt samale tasemele nende Eesti sõduritega, kes nüüd käivad kuskile Iraaki või Afganistani USA mustri järgi vabadust viimas. Igatahes tegin õigesti, et andsin oma näidendis „Neljakuninga­päev” repliigi „Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!” just ebameeldivale tegelasele Jussile. (Lavaline situatsioon nõudis, et sinu „valu” asemel tuli tal öelda „surm”.) Tootsi suhtumine oleks võind olla teine, kui ta oleks „Ameerika metsade” asemel lugend indiaani muinasjutte. Tõlkisin neist kunagi ühe valiku, mille päälkiri kõlas peaaegu nagu „Kevade” järg — „Suve tagasitoomine”. Eesti tembumees Toots oleks võind säält leida endale mitu Ameerika kolleegi-tricks­ter’it: Manabožo, Visökedjak ja mis nende nimed kõik olid. Või kui mitte muinasjutte, siis vähemalt Karl May indiaanisõbralikke Winnetou-raamatuid oleks Toots võind lugeda. Kuigi nendega oli oma häda: need olid Hitleri koolipõlve lemmikraamatud ja seetõttu pärast sõda Saksa DV-s ja ka Eesti NSV-s põlu all.

Veel vähem meeldis mulle see, kuidas sa lahendasid „Kevades” juudiprobleemi. Miks pidi Toots üldse ütlema, et nimi Joosep talle ei meeldi? Selles vanuses ei ole paljud poisid oma nimega rahul, aga ainult Tootsil oli tunne, et ta on „justku juut”. Kas juut olla oli Paunveres tõesti häbiasi? Kui nii, siis oleks Kiir võind ju kohe öelda, et Joosep ei ole mitte juudi, vaid eesti nimi. Vaevalt tunnevad kõik maailma Johnid, Juliused või Giusepped, et nad on „justku juudid”. Ka kirjutasid sa, et kord, kui rändmoosekant koolitoa juurde tuli, siis „kuulas Arno mängu ja hakkas nutma”. Miks aga pidid sa selle ilmselt andeka ja sugestiivse muusiku kohta ütlema „leierkasti-juut”? Rahvuse rõhutamine on mulle ikka kentsakas tundund. Teiste „helimeistrite” rahvust sa ju ei nimeta: ei ole köster „oreli-eestlane” ega Lible „kirikukella-lätlane”. Sellel taustal riivab kõrva ka sõna „juudaline”, mida su tegelased sageli kasutavad. Kuigi tihti sobiks paremini „juudalise” kõlalt neutraalsem sünonüüm „põrguline” või mis iganes. Ja kui see meil juba jutuks tuli, siis kui palju teadsid sina, Oskar, sellest, mis toimus Eestis juutidega 1941—1944?

Sinu keelt olen enamasti nautinud. Sina said veel vabalt oma emakeeles kirjutada, vähemalt alguses, enne esimest ilmasõda, kui toimetajate terrorivõrgustik oli alles välja kujunemata. Sinu Arnol oli veel õigus „haigeks jääda”, teda ei sunnitud „haigestuma”, ja Toots tohtis Teelega „plaani teha”, ta ei pidand „planeerima”. Aga „Kevade” esitrükis Tootsi kohta öeldud „sitavikat” on Teele suust üsna varsti ära koristatud ja asemele jälle üks „põrguline” sigitatud — hea veel, et mitte „juudaline”! Miks sa seda lubasid? Olen ise aastakümneid pidand kurnavat kaevikusõda keeletoimetajatega, kes omast arust teavad paremini, kuidas üks eesti kirjanik peab kirjutama. Meie estorantistide ideaal näib olevat, et kuskil, ja ilmselt siis kuskil Tallinnas, on üks suur tsehh, kus üks brigaad suuri eesti kirjanikke treib ühe suure tööpingi taga ühte suurt — ja mis peaasi — hoolega läbitoimetatud eesti kirjandust. Mis aga, kui teda lähemalt vaadata, jääb ikkagi üsna tillukeseks kirjanduseks. Usun, et Toots taotles sedasama mida minagi, kui ta pakkus rutiinse „üks-kaks-kolm” asemele „ükat-kakat-kaukaritsa”. See oli vähese haridusega maapoisi karje millegi muu järele, toetusavaldus vabalt muutuvale ja arenevale keelele, ja tuust om mul hää miil.

Olen viimasel ajal ka ise kirjutand ja avaldand rohkem teistes keeltes. Olen vist ainus eesti luuletaja, kes mõistab vene keele „jätti” kirjutada:

 

я понимаю все яснѣе

что мнѣ не дождаться конца каменнаго вѣка

 

Praegu vormivad Eesti valitsused meie venelastest eestlasi veel innukamalt kui sinu ajal Паунвереское приходское училище eestlastest venelasi. Ükski „meie” valitsus ei ole veel aru saanud, et vene noor on eestikeelses tunnis nagu Toots, kelle huvi õppimise vastu ärkas alles siis, kui Vipper talle Maa liikumist emakeeles seletas. (Hiinlased, muide, on planeetide liikumist jälgind pidevalt juba üle kolme tuhande aasta.) Aga ainult nii, oma emakeeles õppides, saak­sid looduse korraldusest aru ka need tulevased Lomonossovid ja Alfjorovid, kelle Eesti nüüd lihtsalt kaotab. Ainus aine, mida ma venelastele eesti keeles õpetaksin, on eesti kirjandus. Sest ainult tõlke põhjal võib jääda segaseks isegi „Kevade”, kus eestlaste mõttelaadi esindavad niisugused tegelased nagu Юри-Коротышка (Julk-Jüri) ja Дурачок-Март (Loll-Mart).

Kui veel millegi kallal norida, siis minu meelest olid sa Paunvere poiste meheks saamist kujutades liiga napisõnaline. Asjal on ju ka puhtfüsioloogiline ja füüsiline külg. Tean omast käest, et sellega ei ole lihtne toime tulla. Ega ei old vist sinulgi? Ma saan aru, et sinu ajal oli rohkem tabusid, mis ei lasknud sellest kirjutada, ja siiski, siiski…

Aga kokkuvõttes on „Kevade” tänuväärt teos. Ainult et kuidas sind tänada? Nobeli preemia pääle sa ise vaevalt mõtlesid. Usun ometi, et mõni Eesti kirjanik selle kunagi ka saab. Millal? Nagu ütles Toots oma poja kohta: „Ükskõik milla, aga ükskord ta ikke tuleb.” Parem muidugi, kui sel kirjanikul oleks juba enne rahvusvaheline nimi. See võiks juhtuda nii, et tubli eesti neiu kosib tubli välismaa noormehe, miks mitte jaapanlase. Aastal 2041 sünnib neil poeg — Pearu Murakami. Ja Nobeli preemia tuleb Eestisse aastal 2117.

Nagu näed, kipun ka mina vahel unistama, aga midagi ühist on meil veel. Sina oled Luts, ja ka minul on old tunne, et ma olen kala — „kala järvest mille nimi on Estonia”. Olin siis esimest korda Poolas, sügisel 1975, täpselt 60 aastat pärast sind. Istusin ühes Krakówi kohvikus koos Tadeusz Różewiczi ja Kornel Filipowicziga, aknast aga paistis Mickiewiczi ausammas. Poola kirjanikud rääkisid omavahel omas keeles, minust ei tehtud väljagi. Mis Mickiewiczi puhul oli ehk ka mõistetav. Kirjutasin sündmusest ingliskeelse luuletuse, mille tõlkisin hiljem ka eesti keelde.

Aga nagu ütles Lao Zi: pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll. Nii et lõpetan seekord, kuigi palju jäi veel ütlemata. Kõige hullem on, et Rail Baltic vist ikkagi tuleb, ainult et läheb Kaareperest suure kaarega mööda, hoopis kuskilt säält pahemalt, Tahkuranna poolt. Ja ka muud lollust on ümber­ringi palju, Toompeast alates ja selle teleneiuga lõpetades, kes mult sügisel täiesti tõsiselt küsis, kas Mutiku on Mihkel Muti esivanemate talu. Aga ehk kirjutan kunagi jälle.

 

Jaan

Tenerifel, igavese kevade saarel, 7. jaanuaril 2017

 

 

Armas Jaan

 

Kirjuta, kirjuta, aga ära kirjuta minu maja aadressil. Sinna on „nad” nüüd muusijunni teinud, nagu Pliuhkam ütles, ja läheb ilmatu aeg, enne kui nad mõne paberi arvele võtavad ja mulle edasi saadavad. Parem kirjuta otse: 50404 Tartu, Võru 75a, Pauluse surnuaed. Või kui tuled ise, siis räägime pikemalt.

 

Oskar

Tartus, 23. märtsil 2017

 

Jutt ilmus Mai Loomingus.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: