Kuidas soomlased eesti keelest huvitusid, saame lugeda soome ajaloolase  Seppo Zetterbergi äsja eesti keeles avaldatud raamatust „Rändajad Soome sillal“. Seal on kirjas ka Elias Lönnroti uurimisreis Eestisse 19.sajandi keskel. Lönnrot kirjutab, et Eestimaa estofiilid on erineval arvamusel eesti ja soome keele suguluse asjus, et kas eesti keel on soome keele õde või tütar. Lönnrot arvab, osundan:“...kui pean valima kahe halva vahel- kas rikutud õde või laps, siis meelsamini valiksin esimese“. Tsitaadi lõpp. 

Ehk siis rikutud õde. Nii Lönnrot kui August Ahlqvist leidsid, et eesti kirjakeele on sakslased ära rikkunud ja eesti keel on väänatud saksa keele kirjutustava järgi. Nii et tuli maha matta lootus eesti ja soome keel ühendada, sest erinevused olid läinud juba liiga suureks. Nii või teisiti, niipalju sarnased on me keeled küll, et Johannes Aavik tõi meie kirjakeelde terve portsu laensõnu soome keelest. Ja lõpuks meenub mu koduküla mehe jutustatud lugu.

See oli 1920ndate lõpus, 30ndate algul Soomes, kui Eesti rannaküla noormehel tuli ametnikule öelda oma nimi ja see oli Mägi. Ametnik kirjutas selle k-ga ja eestlane ütles, et peab g-ga olema. Ametnik torises: kuka perkele kirjoittaa Mägi g-n kanssa. Siin me oleme. Üks kirjutab Mägi k-ga ja teine g-ga , aga hääldame ühtviisi Mägi. Me saame teineteisest aru, me soovime Soomele 100. sünnipäevaks õnne ja soome keelele kestmist. Küll siis kestab ka eesti keel- sugulased ju. 

Kuulake varasemaid säutse.