Sirje Helme: kurb, et kunstitarbija ei oska enam kunstiteost põhjalikult lugeda ({{commentsTotal}})

"Plekktrummi" saatekülaline oli kunstiteadlane ja Kumu juhatuse liige Sirje Helme, kellega räägiti peagi Pariisis avatavast Baltimaade sümbolismi näitusest ja arutleti kunsti mõjujõu üle laiemalt.

9. aprillil avatakse Pariisi mainekas Orsay muuseumis näitus "Sümbolism Baltimaade kunstis", mis jõuab hilissügisel ka Kumusse. Eesti kunstnikest on näitusel esindatud 11, kelle hulgas on nii Konrad Mägi, Nikolai Triik kui Oskar Kallis. Sirje Helme rääkis, et tõenäoliselt on sellisel näitusel üht-teist pakkuda ka suurlinna kunstipublikule.

"Nad avastavad täiesti teistsuguse maailma. Isegi see termin "sümbolism" – meie ei räägi sellest, Eesti kunstiajaloos räägitakse ju rahvusromantikast. See, mida nemad sümbolismiks peavad, on natuke midagi muud. See näitus ei ole kolme riigi kaupa kokku pandud, vaid teemade kaupa. Ja kui ma vaatasin seda valikut, siis mulle tundus, et kuigi see periood on sama ja eesmärk on sama, siis me kohtume kolme erineva fenomeniga," märkis Helme.

"Leedust on Čiurlionis, kes on Pariisi sümbolismile võib-olla kõige õigem vaste, Lätist on selline korralik tsiviliseeritud Euroopa impressionism. Kui ma vaatan meie kunsti seal kõrval, siis see on paganlik, metsik ja müstiline, kusagilt tulevad ennasthävitavad kangelased ja sünged metsad. See võiks küll neile huvi pakkuda."

Helme leidis, et sellel näitusel on kindlasti oluline tähendus, kuivõrd see aitab tutvustada Eesti osa maailma kunstiajaloos, mis kunagi kirjutamata jäi.

"See on niivõrd oluline, sest meil on olnud väga raske oma kunstiajalugu kuuldavaks teha, sest kui kunstiajalugusid kirjutati, 1960ndatel see sätestati ja siis meid ei olnud olemas. Kogu see kunstiajalugu tekkis vertikaalsena, sõjaeelne kunst ümber Pariisi ja hiljem ümber New Yorki ja nii ta kirjutati ilma meieta valmis. Aga alates 1990ndatest on seda vertikaalset dimensiooni koguaeg uuristatud, et seda muuta ja seda pilti laiemaks teha. Nüüd, 25 aastat veel hiljem, oleme me valmis selleks invasiooniks väljapoole," selgitas ta.

"Suurte utoopiate aeg" kunstis on möödas

Näitusel eksponeeritavad 20. sajandi alguse noored kunstnikud tõid Euroopast kaasa idee loominguvabadusest ja usu kunsti mõjujõudu. Helme sõnul mõjutas see oluliselt meie kultuurielu ja nende ideaalide tuules loodi ka Pallase kunstiühing ja -kool. Nüüd, sada aastat hiljem, on kunstis selline "suurte utoopiate aeg" möödas, kuid see ei tähenda, et noortel kunstnikel ideaalid täielikult puuduksid.

"Ma kohtusin mõnda aega tagasi ühe noore kunstnikuhakatisega ja see vestlus lõppes sellega, et ta ütles, et "ma mõtlen, et kui keegi selle maailma üldse päästab, siis meie põlvkond teeb seda", ja ma tundsin ennast väga rahulikult pärast seda," tõi ta näite noorte idealismist.

Helme ei usu, et kunstil oleks võime muuta ajalugu, kui teatud mõjujõud on kunstil kindlasti.

"Kunst ei muuda maailma. Aga rääkides kunstiteosest, mis võib ühiskonda puudutada, siis võib-olla see käib läbi isiku. Mingi teos – olgu see siis kujutav kunst või muusika – pakub inimesele äraütlemata tugevat naudingut või rõõmu, mis teeb inimese õnnelikuks. See õnnelik inimene on ühiskonnale kasulikum kui õnnetu ja ta ei ole ohtlik ühiskonnale. Need on nagu mingisugused punktid pimeduses, mis hoiavad seda kiiresti tundmatusse liikuvat ühiskonda. Ma usun küll, et kunstiteos võib rõõmu pakkuda," ütles ta.

Vaataja ei oska enam kunstiteost lugeda

Helme hinnangul ei ole tänaseks muutunud vaid kunst, vaid ka kunstitarbija, kes ei oska enam kunstiteost põhjalikult lugeda.

Sirje Helme Joonas Hellermaga Autor: Kairit Leibold

"See on kurb. Väga palju külastatakse just ka klassikalist kunsti. Inimesed usuvad, et nad saavad aru, mida nad vaatavad, et see pilt, mida nad vaatavad, ongi see stseen seal peal, kedagi lüüakse maha vms. Tegelikult see on väga pinnapealne. Tol ajal hinnati ikka maali selle järgi, kuidas keegi on interpreteerinud teatud ajaloolist- või antiikstseeni. Seal on oluline käežest, kellele sa viitad, mis suunas keha pöörab. See võis olla revolutsioon kui käsi näitas teise suunda, sellest räägiti ja kirjutati. See kõik on seal taga olemas, aga lihtsalt meie haridus, meie praegune elutempo, elukorraldus ja vajadused ei näe ette, et me tunneks piiblilugu, antiikmütoloogiat, ajalugu. Kui me vaatame seda pilti, saame me sellest väga väikese osa teada. Aga teisest küljest – kui inimesed tunnevad sellest rõõmu, siis miks mitte."

Rääkides kunsti rollist ühiskondlikult oluliste teemade üle arutlemises, leidis ta, et sellel on teiste kultuurivaldkondadega võrreldes piiratum positsioon.

"See ei ole ajaline kunst ja ei saa astuda diskussiooni nagu teater, mis oma tegevuse käigus saab juba mingisuguse asja ära lahendada. Kunst võib selle aktiga, mida ta esitab, välja kutsuda poleemika, aga ta ise ei ole poleemika võimeline, sest ta on staatiline ja tas puudub ajaline mõõde. Mis on teatri eelis sellistes diskussioonides – ta leiab ka lahenduse, on see siis halb või hea. Kunst ei saa lahendust leida, ta küll initsieerib, aga ei saa astuda järgmist sammu. Teinekord võib-olla on ka vaatajad kriitilised, et kunst nopib neid sotsiaalseid valupunkte üles, aga ei anna mitte mingisugust positiivset lahendust. Aga ta ei saagi anda. Kunstil on väga raske võistelda päris mitmete teiste kultuurialadega," rääkis Helme.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: