Riina Raudne algatas hiljuti sotsiaalse kampaania “Joome poole vähem!”, milleks andis tõuke soov rakendada oma teadmisi ühiskonna hüvanguks: “Ma leidsin oma teadustöös midagi, mida teised nii väga selgelt ei näinud, see ongi teatud mõttes ju teadustöö point. Aga mul oli tunne, et ma peaks kuidagi teistele ka rääkima, et siin on mingisugused konstruktiivsed lahendused, milles saaks äkki teisi veenda. Saaks seda keskkonda muuta ja näiteks HIV kontrolli alla või saaks alkoholisuremust vähendada. Mulle tundus, et oleks vale seda mitte teha.”

Ta on USAs Johns Hopkinsi ülikoolis omandanud ka doktorikraadi rahvatervise valdkonnas. Oma töös keskendus ta Eesti inimeste alkoholi tarbimise tagamaadele. Viibimine teises kultuurikeskkonnas andis vajaliku distantsi, et märgata veelgi paremini Eestile iseloomulikke mustreid. Uurimustöö raames läbiviidud fookusgruppidest joonistus välja huvitav narratiiv, millega eestlased alkoholi tarvitamist põhjendavad. Raudne tõi välja, et üks šokeerivamaid avastusi tema jaoks oli see, kui palju kordus lause “Eestlased ongi ja ongi alati olnud sellised.” “Kui ma olin kõik transkriptid läbi lugenud, siis vaatasin seda tekstimassi ja sealt ilmnes koherentne terviklik lugu sellest, mida need grupid arvasid, et me saame seltskonnas eestluse kohta öelda ja kõik noogutavad kaasa,” ütles ta.

Me joome, sest olid orjatöö ja nõukogude aeg

“See jutt, mis sealt välja tuli, oli selline, et me joome, sest meil on alati rahe talvel näkku peksnud ja meil on olnud orjaöö ja siis meil oli nõukogude aeg, mis oli jälle väga raske, muud moodi polnudki võimalik hakkama saada ja nüüd kapitalist imeb verd. Iga päev on nii raske, kuidas sa siis lõõgastud? Alkohol on selles kõige kergem viis, me oleme emotsionaalselt kammitsetud, et me ei suuda ennast väljendada, kuidas venelased ja itaallased suudavad ja siis veel naine näägutab. Siis ma mõtlesin, et kas tõesti see ongi see, kuidas me räägime omavahel eestlusest. Mitu neist olid veel olnud meestegrupid, kuhu kuulusid 21-23-aastased mehed, noored, kes ei olnud tegelikult elanud okupatsiooniaegadel. Sealt tuleb välja, et alkohol on areen, kus me kujundame oma ohvriidentiteeti, mis räägib sellest, kui halb meil on. Alkohol aitab meid eestlaseks olemise vastu,” selgitas ta. 

Sageli põhjendatakse alkoholi tarvitamist just sellega, et elu on liiga raske. Raudne arvas, et võti tarbimise vähendamiseks ühiskonnas võiks peituda selles, et pakkuda inimestele teistsuguseid vahendeid, kuidas sellega toime tulla: “Elu ongi raske, selles pole küsimustki. On inimesed, kes adapteerivad ja õpivad oma käitumist juhtima. Kui mõelda klassikaliste religioonide peale, mis annavad reegleid, mis üritavad aidata adapteeruda selle eluga, mis ei olegi kerge. Meil on sellega keerulisem, meile tundub, et elu peaks olema kergem. Me ei tee nii head tööd kui me saaksime selle eluoskuste õpetamisega. Kui vaadata sekkumisi, mis on tõenduspõhised, mis oleks võinud aidata Liblel joomise alustamist edasi lükata või tema sõltuvust vältida. Teadus ütleks, et Liblele oleks võinud teismeeas õpetada enesejuhtimisoskusi, emotsionaalseid ja suhtlemisoskusi. Kui inimesed sõltuvusest vabaneda üritavad, siis nendes kõige paremates rehabilitatsiooniprogrammides on tihti see komponent sees, et inimesed peavad õppima oma aega juhtima ja õppima tulema eluga toime.”

Alkoholitööstus kujundab ka tarbimiskultuuri

Alkoholitööstus on põhiline tarbimiskäitumise kujundaja ja selle mõjujõust räägivad nii reklaamid kui keskkond: “Kasvõi näiteks linnakeskkond, selles linnas kus mina elan, on kaks olulist spordirajatist A. Le Coq Arena ja Saku Suurhall, kus ei toimu ainult spordiüritused vaid toimuvad ka erinevad kultuuriüritused, kus käivad erinevas vanuses inimesed. Läbi kõikide nende ürituste niriseb legitiimsust alkoholi rollile meie ühiskonnas. See justkui võimaldab kõik need toredad kokkusaamised. See, kuidas alkohol kaasaegset kultuuri mõjutab – nad võtavad uue turu."

"Näiteks nagu Eesti oli 90ndatel või kui mõni uus riik saab piisavalt rikkaks, et sinna on mõtet minna. Tööstus läheb sinna, teeb fookusgruppe ja siis oma tooted ja reklaami seovad järjest meie kõige olulisemate väärtustega – isamaa, sport, mehelikkus, naiselikkus, koosolemine, seks, saun jne. Kui sa oled seda 20 aastat telest ja raadiost, tudengipäevadelt kogenud, siis inimesed hakkavad uskuma, et kuidas me peaksime siis üldse kokku saama kui me ei joo.” 

Riigi ülesanne oleks alkoholipoliitika kujundamisega seda ohjata, kuid Eesti puhul jõudsid alkoholitöösturid riigist ette: “Tihti juhtub see olukorras, kus alkoholitööstus on saanud ülivõimsaks enne kui suhteliselt noor riik saab teadlikuks, et alkoholi reklaam ja kultuur käivad koos. Meil täpselt see juhtuski – need erastamised, et Tartu Õlletehas ja Saku osteti ära nutikate rahvusvaheliste brändide poolt varastel 90ndatel. Meil ei olnud siin pärast nõukogude aega institutsionaalset teadmist selle kohta, kuidas alkoholipoliitikat mõistlikult juhtida."

"Tänu sellele tulid nutikad suurfirmad ja rääkisid meie valitsusele, kuidas neid reegleid teha. Ühtlasi need reeglid on neile olnud väga kasulikud, eriti õlletootjatele. Isegi ühe õlletootmisettevõtte juht on öelnud, et põhimõtteliselt Eesti reklaamiseaduse alkoholireklaamipeatükk on maha kirjutatud Õlleliidu eneseregulatsioonikoodeksist, mis põhimõtteliselt tähendab, et nemad kirjutasid selle,” rääkis Raudne.