Noore Jazzitalendi auhinna võitja Lauri Kadalipp: tunnustus on märk sellest, et teen õiget asja ({{commentsTotal}})

Lauri Kadalipp Social Jazzi kuulates tekib küsimus, kui palju on selles muusikas Lauri Kadalippu ja kuivõrd on see ühislooming. Fotol vasakult Kirke Karja, Lauri Kadalipp, Tõnu Tubli ja Allan Järve.
Lauri Kadalipp Social Jazzi kuulates tekib küsimus, kui palju on selles muusikas Lauri Kadalippu ja kuivõrd on see ühislooming. Fotol vasakult Kirke Karja, Lauri Kadalipp, Tõnu Tubli ja Allan Järve. Autor/allikas: Raul Ollo. Sirp

Saksofonist Lauri Kadalipp on Eesti muusika maastikul korda saatnud juba suuri tegusid. Kadalipp on mänginud mitmes ansamblis ja osalenud mitmes projektis, lisaks juhib ta energiast pakatavat nüüdisjazzi ansamblit Lauri Kadalipp Social Jazz, mis andis toetajate abiga käesoleval aastal välja esimese albumi „Feels Just Right”.

Samuti on ta kokku kutsunud uue bigbändi New Wind Jazz Orchestra, mille eesmärk on edendada Eestis jazzorkestrite kultuuri, anda aktiivselt kontserte, teha koostööd Eesti ja välismaa orkestrijuhtidega ning käia Eestit esindamas välismaistel bigbändide konkurssidel.


Palju õnne, Lauri! Mida sinu jaoks selline tunnustus tähendab?

Ma olen siiralt rõõmus ja see on ikkagi tähtis asi, sest nii palju häid muusikuid kandideerib igal aastal sellele auhinnale. Et see mulle sülle kukkus, on ehk märk sellest, et teen õiget asja. Olgu mainitud, et kuigi sellise auhinna pälvimine on minusuguse noore muusiku jaoks tohutu privileeg ja au, ei ole ma selle auhinna nimel või selle jaoks pingutanud ega teinud midagi spetsiaalselt.

Ma teen iga päev seda, mida mulle kõige rohkem meeldib teha ja mis võiks minu karjääri edasi viia – olgu selleks plaadi välja andmine või mõne uue põneva kollektiivi (New Wind Jazz Orchestra – toim.) kokku kutsumine, millega kaasneb tohutu suur vastutus seda aktiivsena hoida. Suurt kollektiivi on väga keeruline töös hoida. Vahel ma tunnen, et ma ei pruugigi sellega hakkama saada, kuid ma hoian iga ilmaga sellest kahe … ei, isegi nelja käega kinni, et see projekt oleks jätkusuutlik.

Kas tunned nüüd ka teatavat vastutust Eesti jazzimaastikul veel rohkem korda saata?

See on ääretult kõrge tunnustus ja oluline verstapost iga muusiku karjääris. Loomulikult inspireerib sellise au saamine meeletult. Tööd on jätkuvalt palju ja vähemalt sama palju leidub mul motivatsiooni seda teha.

Sa oled paljude projektide algataja. Kust tuleb see energia ja tahe tegutseda? On see ehk valdkonnapõhine missioonitunnetus?

Mul on kihk teha asju, mida pole veel tehtud... või pigem, mis vajaks käima lükkamist. On vaja rong rööbastel liikuma saada, sest liikuvat rongi äkki peatada on ju keeruline. Ma ei suuda käed rüpes oodata, millal mängima kutsutakse. Kui tunnen, et pean tegutsema, miks peaksin end tagasi hoidma?

Mis tegusid plaanid veel korda saata?

Kuigi plaanisin minna välismaale end täiendama, olen selle mõtte ajutiselt ootele pannud. Tunnen, et pean olema siin ja tegutsema eri projektidega, sealhulgas bigbändiga New Wind Jazz Orchestra, et see käima saada nii, et kontserttegevus muutuks tihedamaks ja tekiks oma tegemises rutiin. See on olnud seni üks mu suurimaid unistusi ja see, et mul on 17 meest, kes on nõus minuga sama visiooni jagama, teeb kogu protsessi veel erilisemaks. 

Kuidas New Wind Jazz Orchestral läheb?

Meil läheb väga hästi! Jaanuari lõpus oli esimene kontsert, kus rahvast oli nii palju, et osad pidid jääma ukse taha. Järgmine kontsert on meil Philly Joes 13. mail, kus mängime koos ühe legendaarse trummari John Rileyga, kes on ühtlasi ka maailma ühe mainekaima bigbändi Vanguard Jazz Orchestra ametlik trummar.

Millist repertuaari plaanite seal esitada?

Traditsioonilist bigbändijazzi repertuaari. On oodata kõvemat kütet.

Pole kunagi kuulnud, et keegi bigbändi muusika kohta küte ütleb.

See on küte (naerab – toim.), sest kui 17 mängijat kütavad torust sellist energiat välja... See on tõeliselt eriline tunne ja teebki selle muusika nii atraktiivseks. See on tohutu energialaeng nii muusikute kui publiku jaoks. Ka pärast meie esimest kontserti tulid inimesed tänama ja olid nii rõõmsad. Võib-olla peaks selliseid hommikukontserte tegema hakkama. Nagu hommikukohvi asemel.

Seega Eesti inimene avab end muusikale ja tuleb teie lavalt tulvavale energiale poolele teele vastu?

Ikka! Inimene tuleb juba otsima sellist laengut. Ma arvan, et kui kontsert inimest külmaks ei jäta, siis on kontsert korda läinud. Mingi emotsioon peab ikka tekkima – olgu see siis positiivne või negatiivne. Kui kuulajas emotsioone ei teki, siis ei olnud see kontsert tõesti tema jaoks. Bigbändi kontserdilt muidugi naljalt ilma emotsioonita ei lahkuta.

Aga kas Social Jazzi kontserdilt on võimalik nii ära minna, et emotsiooni ei teki?

Ei taha siin kiitvaks minna, aga tegelikult on ka Social Jazzi energia vinge. Meie kontseptsioon tugineb eksperimenteerimisele ja selle taga on teistsugune power. Minu kõrval laval on inimesed, kes muusika kaudu omavahel ja seeläbi ka publikuga suhtlema hakkavad. Iga kontsert on erinev ja uus. Tekivad uued olukorrad ja see on tohutult põnev.

Kas Social Jazzi kontseptsioon ja sünergia on paika loksunud?

Sünergia on meil suurepärane. Me oleme kõik head sõbrad ja meil on tänu sellele laval vahetu kommunikatsioon – tekitades muusikas eri repliike, võib alati kindel olla, et keegi bändist sellele vastu kostab. Social Jazz on igas mõttes sotsiaalne. Pahatihti läheb pool prooviaega muljetamisele, sest kõik ansambli liikmed on äärmiselt tiheda graafikuga rahvusvaheliselt tuuritavad muusikud ja rääkida on palju.

Social Jazzis on teil päris palju elektroonikat ja ka teisi elemente nüüdismuusikast. Kes sind jazzimaailmas inspireerivad?

Minu üks suuremaid eeskujusid või mänguisasid on Ameerika saksofonist Chris Potter, kes on kaks korda Eestis käinud. Tema bändist sain ka mina oma ansambli instrumentatsiooni valimisel inspiratsiooni. Bassimängija puudumise tõttu on ansamblil hoopis uus ja intrigeeriv kõla. Ma kuulasin tema muusikat (Chris Potter, album Underground – toim.) ja mõtlesin kõigile nendele kihtidele, mis tema muusikas avalduvad, ning kuidas tema bänd on mugavustsoonist väljas. Nendega koos mängimine oleks täielik unistuse täitumine, kuid iga asi omal ajal.

Sa oled tõeline optimist!

Vahel olen optimist, vahel realist (naerab – toim.), aga mitte pessimist.

Kui sa astud korraks sammu eemale ja vaatad Eesti jazzimaastikku kaugemalt oma realistiku poolega, siis mis meil siin toimub?

Tundub, et minu generatsiooni noortest muusikutest on meie jazziskeenele peale kasvamas palju tohutult töökaid ja andekaid muusikuid. Eesti jazz saab välismaal iga päevaga rohkem tähelepanu ja üha enam on muusikutel võimalik oma karjääri välismaale laiendada. Muusika ei ole ka ühekülgne – igal muusikul Eestis on tekkinud või tekkimas oma kõla ja stiil, mis on mõjutatud eri žanritest. Juba mitu aastat on keeruline žanrite vahele piire tõmmata. Tänapäeval kasutavad muusikud oma muusika kirjeldamiseks juba mitut žanrit.

Kuidas sinu muusika sünnib?

Ma saan teatud inspiratsioonilaenguid, näiteks kui kõnnin tänaval ja mingi muusikaline idee hakkab kummitama, siis ma ümisen oma ideejupi telefoni. Trammis see pole vahel väga okei, sest minu ümber on palju inimesi ja tramm on vali (naerab – toim.), aga tuleb ära teha. Teinekord muidugi see jupike enam hiljem ei kõnetagi.

Vahel tuleb ka tähtaja peale kirjutada ja see on tihti ülikeeruline ülesanne. Samas, muusika komponeerimine on nagu iga teine töö – sellega tuleb lihtsalt tegelda. Ei ole nii, et tuleb inspiratsioonipuhang ja juba lendan klaveri taha ning lood aina tulevad. Pigem leian endale rohkem aega, leian keskkonna, mis vabastab, ja lõpuks ei mõtlegi tähtaja peale.

Kui sa ei oleks muusik, millega sa siis tegeleksid?

Lapsena tahtsin saada leiutajaks, aga võib-olla on selle jaoks natuke liiga hilja, et täiesti teistsugust elu elama hakata. Naljatades olen mõelnud, kuidas oleks olla elukutseline keevitaja, aga eelistatult oleksin ikka kultuurikambas sees, sest midagi pole teha – sõltuvus muusikast on süvenenud niivõrd, et lahti lasta pole enam võimalik.

Milline on Eesti jazzmuusikute kamp? Kas noore muusikuna tunned kogukonna toetust?

See on nagu selline tore suur suguvõsa. Noori innustatakse vahetusprojektide ja koolitustega, mis aitavad luua uusi kontakte ning leida mängukaaslasi laiast ilmast. Toetust ja abi leiab palju ning võimalusi antakse veel rohkem. Tuleb vaid olla töökas, keskenduda muusika tegemisele ja unistada suurelt, sest muidu midagi suurt juhtuda ei saagi!

 

Noore Jazzitalendi auhinnaga tunnustatakse noorte muusikute initsiatiivi ja head taset ning julgustatakse nende ettevõtmisi. Noore Jazzitalendi auhinnale saavad kandideerida kuni 26aastased andekad muusikud, kes on saavutanud häid loomingulisi tulemusi ning on eakaaslastest tegusamad ja silmapaistvamad. Noore Jazzitalendi auhinna on aastatel 2007–2017 pälvinud Erki Pärnoja, Kadri Voorand, Sofia Rubina, Peedu Kass, Joel-Rasmus Remmel, Kaspar Kalluste, Holger Marjamaa, Kirke Karja, Aleksander Paal, Heikko Remmel ja Janno Trump.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: