"Muusika räägib iseenda eest. Mina ainult andsin selle pealkirja – Practical spirituality. Ja mina ei taha, et keegi vastaks minu küsimustele, aga ma tahan, et need hakkaksid omavahel küsima küsimusi ja arutama, mis see [practical spirituality] on," selgitas Kristjan Järvi "OP-ile".

"Ma tahan esitada just seda rääkimis-vaidlemismaterjali. Selle festivaliga on see võimalik, kus me ainult ei esine oma saalis, vaid lähme ka teistesse kohtadesse. Oleme ühiskonna osa ja toome seda muusikat tegelikult ühiskonnale. Ütleme – kuule, et võib-olla te isegi ei tea, mida me teeme siin. Aga see on okei, sest me toome selle teile."

"Inimesed, isegi uudishimulikud inimesed, on ainult oma ringkondades. Ja kui nad jäävad sinna ringkonda, siis nende vaatevinkel on väga väike. On vaja [teha] nagu restoranis. Sa ei lähe iga päev sööma sama asja. Sa pead proovima teisi asju. Mina iga päev küsin, kui ma hommikul üles tõusen või magama lähen, et kuule, mis ja miks see [elu] on üldse?" märkis Järvi.

Oma kontserdikavas segavad nad Wagneri ja elektroonilise muusika. Järvi kinnitas, et Wagner tema unenägudes ilmunud ei ole, et talle öelda, mida ta sellisest asjast arvab.

"Aga ma tean, et ka tema tahtis maailma muuta, aga tema tahtis seda teha kuuetunniste ooperitega ja suure eeposega tekitas teistsuguse dimensiooni ja tahtis inimesi sinna tuua. Aga Sven Helbig tahab täpselt seda sama tekitada teisel ajastul, aga taskusümfooniatega, mis kestavad 3–4 minutit. Mõlemad inimesed tahavad muuta maailma või [seda] mõjutada vähemalt. Ja siis panna need üksteise kõrvale, näidata, et mõlemad on geniaalsed."

Järvi on maailmalavade-mees. ERSO-t nimetaks ta pigem meie kui et enda orkestriks.

"Me peame selle üle uhkust tundma, sest need on maailmatasemel. Kui mina ei teaks, et see on ERSO, siis ma arvaks, et see võib olla mingisugune maailma tipporkester. Kui sa ei ole Pariisis, Londonis või Berliinis või New Yorgis, siis me arvame, et seal [mainitud kohtades – toim] on parem. Ei ole. Aga meil on raske uskuda, et kas meil tõesti on nii hea [orkester]. Jah, on. See on protsess, kus me peame iseendale promoma seda, mis praktiliselt juba eksisteerib."

"Meil on palju, millega töötada. Me ei ole veel veendunud, et see on küllaltki tasemel, ja ma tahan selles pooles veenda mitte ainult orkestrit, aga Eesti rahvast ja julgustada neid tegema ükskõik mida nad on võimelised tegema," lisas Järvi.